Kogu aeg peab keelt kuulama!

Tõlkija Piret Saluri: „Paekivi on soome keeles liuskekivi, kuid ajalooliselt ja rahvakeeles ka Viron kivi. Ateneumi kunstimuuseumi trepid on tehtud Viru kivist.“

PILLE-RIIN LARM

Kui vahepeal tundus, et soome-eesti kultuurisild kipub rohtuma, siis nüüd on tulnud järjest rõõmustavaid teateid, mis kinnitavad vastupidist. Tallinna Ülikool võtab taas vastu huvilisi soome keele ja kultuuri erialale, mõne päeva eest esitleti Juhani Salokandle raamatu „Noore Eesti südametunnistus“ eestindust. Eesti oli hiljuti Turu raamatumessi peakülaline ja Lydia Koidula 175. sünniaastapäeva eel valmis soome keeles tema luulekogu „Sillalla soi satakieli“. Need on vaid mõned näited. Mida arvab eesti-soome kultuurisilla olukorrast tõlkija Piret Saluri?

Mulle oli huvitav teada saada, et enne tõlkijaks saamist õppisite mitu aastat Tartu ülikoolis arstiteadust, lõpetasite selle aga ajakirjanikuna.

Väga raske on valida eriala. 18aastane noor inimene, pea laiali otsas, peab otsustama terve oma elu üle. Mõtlesin, et arstiteadus on õilis. Sel ajal olid sisseastumiseksamid, tegin läbi konkursi 8 : 1 ja sain teisena sisse. See innustas edasi õppima, aga arstiteadus ei olnud minu ala. Läksin üle filoloogiasse, lõputöö kirjutasin televisioonist.

Kaheksa ajakirjanikuaasta jooksul Eesti Televisioonis tegin kõike, kuid üks olulisemaid asju, mida üldse olen teinud ajakirjanikuna, oli intervjuu Friedebert Tuglasega. Tuglase majas oli Kristjan Jaak Petersoni auhinna üleandmine ja seda püüti teha nii tagasihoidlikult kui võimalik. Katsusime siiski uudistesaatesse jupi saada. Ma ikkagi nii kartsin Tuglast! Küsisin, kas tohib nii teha, et lihtsalt lasen kaameral käia ja paar sõna küsin ka. Jaa-jaa, tütarlaps, vastas tema, kuidas teie nimi on? Kaamera käis 21 ja pool minutit ja võttis üles kõik, mida Ain Kaalep ütles ja mida Tuglas ütles: et vahepeal ma olin kirjanik ja siis jälle ei olnud kirjanik. Uudistesse läks sellest minut. Ütlesin operaatorile: tee palun koopia. Tegi koopia. Varastasin koopia ära. Viisin koopia muuseumile August Eelmäe kätte. Televisiooni arhiiv põles mõni aasta hiljem, see salvestus olekski läinud, ja muuseumis unustati materjal ära. Hiljem, kui käisin seal seoses Olavi Paavolaise raamatu tõlkimisega – ta suhtles ju ka Tuglasega –, tuletasin neile meelde. Leitigi karp uuesti üles, digiteeriti ja ma sain kingituseks ühe CD. Tänu sellele, et Piret Saluri käis vargil, on materjal alles. See on peaaegu viimane materjal Tuglasest.

1. veebruaril pälvis tõlkija Piret Saluri Eesti Kultuurkapitali kirjanduse valdkonna elutööpreemia. Pildil on Piret Saluri oma maakodus Hiiumaal.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Kuidas te soome kirjanduse vahendamiseni jõudsite?

Siis, kui ajakirjandustöö ära lõppes, olin juba tõlkijana näpuharjutusi teinud. Äratus oli Soome presidendi Urho Kaleva Kekkose külaskäik Tartusse 1964. aastal. Teine oli 1978. aasta reis Soome, kuhu kirjanikud võtsid mu kaasa. Külastasin seal kirjastust Otava, kust anti raamatuid kaasa ja öeldi, et võiksid õppida. Ilmselt on mul olnud endal niisugune eeldus, pinnas – ma olen tahtnud seda teha. Tänase päevani ma ei istu töölaua taha vastumeelselt. Mul on hea meel, kui päev algab sellega, et ma võin hakata tööd tegema – eks ole sõge? Täiesti veider inimene.

Öeldakse, et see ongi õnne retsept, kui töö ja hobi on üks ja seesama.

Ei, töö on nii tõsine asi, et see ei õnnestuks, kui see oleks hobi tasemel. Aga see töö meeldib mulle, ta sobib mulle. Hobi võib olla palju muudki: minu aed Hiiumaal, minu kuus kana, lillepeenar, minu mereäär. Tõlkimine, kus sul on vastutus autori ees – olgu ta elus autor või juba klassik –, kui pead andma oma rahvale, oma inimestele, oma keeles lugejatele sellesama edasi, mis autoril seal kõik on – see on väga tõsine asi. See on väga vastutusrikas ülesanne. Ma ei räägi üksikutest sõnadest, vaid sellest, et teksti muusika oleks õige, et see kude oleks õige.

Kuidas olete tõlkimiseks valinud teosed? Näiteks olete korduvalt eestindanud Mika Waltari loomingut, samuti on kaunis kõrge Olavi Paavolaise teoste torn. Või siis Salokandle raamat A. H. Tammsaarest…

Salokandlega oli väga lihtne. Meil endal ei ole ju veel terviklikku käsitlust. Üks soomlane tegi – taevakene, loomulikult peab olema eesti keeles!

Tammsaare-raamatu tõlkisin selle pärast, et on tarvis. Krossi-raamatu selle pärast, et on tarvis. Ja et oli ka endal huvitav. Muidu on väga mitmed põhjused. Ma püüan olla ja olen olnud kursis sellega, mis soome kirjanduses on toimunud, mis seal praegu toimub, mida nad kirjutada kavatsevad. Jälgin auhindu, sellega koos käivat kriitikat ja arutelusid. Tahan teada, mida ja kuidas nad seal teevad. Arvan, et tean, mis on seal oluline, missugune on nende kirjanduse pale – millest kirjutavad, kuidas kirjutavad, kuidas üks või teine autor areneb. Loomulikult ma ei suuda jälgida kõiki, aga on mõned, keda pean silmas kogu aeg. See on asja üks pool – et nende kirjandus oleks meil olemas.

Asja teine pool on see, mida teos ütleb meile, eestlastele. Kas see on meile oluline, kas see läheks jne. Väga palju on kriteeriume, mida püüan jälgida.

Võtkem näiteks viimane Finlandia auhinna võitja Olli Jalonen. Tean, mida ta on kirjutanud algusest peale – 30 aastat. Olen kaks tema raamatut tõlkinud. Ometi ei julgeks ma minna ühelegi Eesti kirjastajale kõiki ta eelmisi teoseid pakkuma. Ma ei ole sugugi kindel, et ta saavutaks Eestis lugejamenu. Süda on selle pärast valutanud, sest kui võtta neli-viis parimat praegu kirjutavat soome kirjanikku, siis tema kuulub nende hulka. Kui siis ilmus Jalose romaan „Taevakumm“ („Taivaanpallo“), oli kindel teadmine, et tahan selle tõlkida ja seda kirjastajale pakkuda – ja et kui jumalad on õiglased, siis saab see Finlandia.

Mika Waltariga on nii, et tema esindab Soome kirjandust selle paremas mõttes – hea jutukirjandus, mida on ladus lugeda, ta harib, teda võib usaldada. Kas teate, et „Sinuhes“ on üksainuke viga?

Milline siis?

See üks viga on üks liivakirp. Romaani lõpus läheb Sinuhe sõjaväega kaasa hettide maale ning nad ööbivad kõrbes. Siis neid kiusab hirmsasti üks kirp, ei lase magada. Pärast on teadlased öelnud, et sellel ajal selles kõrbes seda liiki liivakirpu ei olnud. Kõik muu – see, kuidas palsameeritakse muumiaid ja oletused ristiusu algete kohta – see kõik on õige, kuigi Waltari ei olnud kunagi Egiptuses käinud ja oskas väga halvasti inglise keelt. Sama kehtib tema hilisemate teoste puhul. „Inimkonna vaenlased“ on ikka väga hariv raamat.

Waltari loomingut olen tõlkinud väga hea meelega. „Sinuhe“ pakkus mulle küll Varraku kirjastus, sest hakkas mööduma sada aastat Waltari sünnist ja oli mõte uuesti välja anda Johannes Aaviku tõlge. Siis selgus, et Waltari pärijad ei luba – nad arvasid, et tõlge teeb kirjanikule ülekohut. Mina võtsin huviga ja põlvede värinal töö vastu. Tegin selle ära ja armas kulka austas mind ka veel selle eest.

Auhinnad on väga olulised, samuti kulka abirahad. Need toetavad vaimu – et siiski oskad midagi. Muidu elad ju teadmisega, et oled andetu ja andetute vanemate laps, mitte midagi ei oska. Olen tõlkinud raskeid asju, need võtavad meeletu aja, aga ma ei ole pidanud peaaegu kunagi tõlkima raha pärast. Ainult puurkaevu saamise nimel tõlkisin raha pärast: see oli vene keelest, krimka, Anatoli Rõbakovi „Kortik. Pronkslind. Lask“. Sain kaevu. Muidu olen võinud teha tööd mulle endale ja meie lugejale oluliste raamatutega.

Kuidas iseloomustate Juhani Salokandle „Noore Eesti südametunnistust“? Kui keegi soovib Tammsaaret tundma õppida, siis Salokandle raamat võiks ilmselt olla üks esimesi allikaid.

Meil teist terviklikku käsitlust ei olegi.

Enne tõlkima asumist oli väga tõsine arutelu, kas seda teost ei peaks eestlaste tarvis ümber tegema. See on ikkagi soomlane, kes kirjutab meie klassikust, nii et teeme ümber, täiendame ja tõmbame maha. Mina olin selle poolt, et kui autor on kirjutanud ühe terviku, siis las jääb. See on tema ettekujutus. Soomlased loevad seda teistmoodi kui meie, aga siin ei ole midagi, mis meile ei kõlbaks. Võtsin välja ainult pool lauset rehetoa kohta, mis oli meile liiga seletav – autori loal muidugi.

Kas pole huvitav, et soomlased järjest eesti ainesest monograafiaid kirjutavad? Salokannel on enne kirjutanud ka Jaan Krossist, äsja ilmus Silja Vuorikuru „Aino Kallas“, Seppo Zetterberg kirjutas mõne aasta eest hea ülevaateteose Eesti ajaloost. Miks see nii on? Kas me ise ei märka seda, mis on oluline?

Märkame küll, aga me anname endale aru, kui vastutusrikas see on.

Nemad aukardavad ka, kuid ei lase end sedavõrd häirida kõrvalmõjudest ja kontekstist. Muide, Zetterberg andis hiljuti välja ka raamatu 1917. ja 1918. aasta kohta, mil soomlased iseseisvusid – see on tema ala, ta valdab seda.

Mille järgmisena tõlkida võtate?

Muidugi tahan väga Olli Jalose „Taevakummi“ tõlkida. Mul on pooleli Waltari „Mikael Karvajalg“, mille tegevus käib umbes aastal 1500: murranguline aeg, moslemite sissetung Euroopasse, usu-uuendus jne. Sellel raamatul on meile palju öelda. Veel olen lubanud Loomingu Raamatukogule tõlkida Tuula-Liina Varise novellikogu.

Muide, äsja käivitus projekt „Paavo Haavikko luule eesti keeles“. Selles lööb kaasa ligi kümme luuletõlkijat, on leitud kirjastus, kokku lepitud ka ees- ja järelsõnad. See oli meil siiamaani puudu. Meil oli pikka aega puudu ka Pentti Saarikoski, aga 2012. aastal tema mahukas „Luuletused“ siiski viimaks ilmus, mina olen tõlkinud tema proosat. Haavikko on mu südamel, ta on nii suur luuletaja ja meil tegemata – aga tegemata on sellepärast, et ta keelati ära, nii nagu Paavolainen oli keelatud. Miskipärast on igal raamatul oma aeg.

Kes veel sellised autorid on, kelle projekt tuleks ära teha?

Volter Kilpi „Alastalon salissa“. Nii keeruline autor, et ta kohta öeldakse, et see on Soome Proust. Tean, et sakslased hakkasid seda praegu tõlkima – seal on ka üks sõge tõlkija – ja see ei anna mulle rahu.

Kuidas teile eesti-soome silla seisukord tundub?

Minu meelest ei ole sillal häda midagi. Sild on päris heas seisus. Läbikäimine soomlastega on ju kogu aeg olnud. Praegu on suhtlemine eriti loomulik, see on lihtsalt nii enesestmõistetav. Mina, tuletades meelde kaheksakümnendaid, imestan ja rõõmustan südamest. Nimetan praegust kirjandusevahetust sõnaga seprakauppa – sõbrakaup.

Mis see on? Meil on käinud külameeste vahel kaubavahetus 800 aastat. See põhines usaldusel. Soomlased tõid kala ja loomanahku, põdraliha, seda, mis neil oli. Meie andsime vastu kartulit, vilja, põllusaadusi. Niimoodi toimus see rannikul Teise maailmasõjani. Seda ei tohi segi ajada keeluseaduse ja piirituseveoga – see oli hoopis teine asi ja seal olid teised tegijad.

Ma nimetan ka praegu kirjanduse tõlkimist ja levitamist seprakauppa’ks. Omavahel vahetatakse raamatuid, loetakse ja soovitatakse. Facebookis on grupp „Virolaisen kirjallisuuden ystävät“ („Eesti kirjanduse sõbrad“). Seal on palju rahvast. Nad loevad ennekõike tõlkeid, parema keeleoskusega lugejad loevad ka eesti keeles ja räägivad sellest teistelegi.

Majanduslikult on kirjastajatel praegu küll vilets: raamatumüük on vähenenud ja seda ei saa panna elektronraamatute süüks. See on mingi muu nähtus. Arvan siiski, et see läheb mööda. Raamat ei kao kuhugi, neid tuleb edasi teha. Eesti-soome läbikäimine on nii oluline olnud. On olnud ajalooperioode, kus see ei ole nii muude kirgedega seotud, ja on aegu, kus see on enesestmõistetav. Praegu on see enesestmõistetav.

See on ju hea?

See on suurepärane.

Kas või paekivi on soome keeles liuskekivi, kuid ajalooliselt ja rahvakeeles ka Viron kivi. Ateneumi kunstimuuseumi trepid on tehtud Viru kivist.

Soome kirjandust tõlgitakse eesti keelde palju rohkem kui eesti kirjandust soome keelde. Ka see on alati nii olnud: eesti kirjandust soome keelde 4–6 teost aastas, soome kirjandust eesti keelde 10–12 teost.

2008. aastal leiti Eesti ja Soome suhteid analüüsiva aruande kohaselt, et tulevikus tuleks rajada ühine tuumajaam (asukohaga Eestis), soovitati Põhjamaadel ja Balti riikidel luua ühine infotehnoloogia ja kommunikatsiooni rakenduskõrgkool jpm. Turismi vallas soovitati Soomel ja Eestil end ühe piirkonnana reklaamida. Suurem osa ettepanekutest ei ole teostunud, aga kultuurikoostöö toimib iseenesest.

Mis siis ikka. Kui Soome oli Frankfurdi raamatumessi peakülaline, saime meie ka Soome külje all kuidagi rohkem esil olla.

Mis on tõlkija töös kõige suurem väljakutse?

Loomulikult peab tõlkija oskama algkeelt nii hästi kui võimalik, tundma eri stiilitasandeid ja väljendusvõimalusi, aga veel paremini peab ta oskama oma emakeelt. Ta peab oskama interpreteerida selle erilise oma keelde. Mika Waltari teos, kus on käsitletud aega 3000 aastat tagasi, kui eesti keelt ei olnud olemas, on kirjutatud peaaegu tänapäeva soome keeles – aga peaaegu. Tõlkija peab tegema nii, et oleks tunda see maik, niimoodi, et see ei ole naeruväärne, vaid põnev, ajalooline, minevikust jne. See on tähtis.

Või siis Paavolaise, soomlaste stiiliguru teosed, mis on kirjutatud aastatel 1935–1945. Tuleb leida keelelised vihjed sellele ajale. Kogu aeg peab kuulama! Pentti Saarikoski, kes elas Rootsis, ütles: „Ma lähen Soome, ma lähen külasse keelt kuulama.“ Ta mõtles just seda, neid erinevaid stiilitasandeid.

Ei ole vist vale öelda, et olete tõlkija laiemas tähenduses, kultuuridiplomaat.

Mina võtangi tõlkimist niimoodi, ta peab olema laiem. Ma ei kujuta ette, et leidub tõsiselt võetav tõlkija, kes tunneb hästi ainult seda üht raamatut. Tuleb tunda kogu konteksti: selle maa inimesi, ajalugu, poliitikat … Alles siis sa oled vahendaja. Nimetage diplomaadiks, kui vaja on. Asja mõte on vahendada teise maa olemus raamatute kaudu, juba raamatute valiku kaudu. See on suur töö, aga, nagu ma ütlesin – töö ongi väga tore asi. See on väga sisukas elu.


Piret Saluri

Piret Saluri on vabakutseline tõlkija. Ta on töötanud Eesti Televisioonis ning ajakirjade Pioneer ja Täheke toimetuses, olnud Soome kultuuri­punkti sekretär Tallinnas ja Eesti Instituudi soome referent. 1991. aastal sai temast Helsingis Eesti saatkonna esimene sekretär, misjärel töötas aastatel 1995–2002 Vabariigi Presidendi protokolliülemana.

Saluri on alates 1985. aastast, mil tema vahendusel ilmus eesti keeles Hannu Mäkelä lasteraamat „Hobune, kes kaotas prillid ära“, tõlkinud soome keelest eesti keelde üle 60 teose, sealhulgas Kai Laitise „Soome kirjanduse ajaloo“. Tõlgitud autorite hulgas on mitme teosega esindatud Elina Hirvonen, Antti Hyry, Olli Jalonen, Hannu Mäkelä, Olavi Paavolainen, Pentti Saarikoski, Juhani Salokannel, Raija Siekkinen, Erkki Toivanen ja Mika Waltari. Saluri on tõlkinud ka vene ja inglise keelest.

Piret Saluri on Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige, Soome Tõlkijate ja Tõlkide Liidu liige, Eesti Kirjanike Liidu liige, Soome Kirjanike Liidu auliige ja Soome Mika Waltari seltsi auliige. Saluri on pälvinud Soome riikliku kirjanduse välistõlkija auhinna (1987), Erkki W. Ponkala auhinna (2003), Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna ilukirjandusliku tõlke eest (2010), Olavi Paavolaise medali (2012) ja Aino Kalda preemia (2015). Ta on Soome Lõvi rüütelkonna komandöri ordeni kavaler ja Eesti Valgetähe neljanda klassi ordeni kavaler.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht