Kirjanik on see, kes mõtleb millegi muu peale

Tiit Aleksejev: „Vana Narva ei tule kunagi tagasi, aga Eesti riik ei tohi distantseeruda praegusest linnast.“

PILLE-RIIN LARM

Eesti Kirjanike Liit valis 22. aprillil uue esimehe. Järgmisel kolmel aastal juhib seda Tiit Aleksejev. Rääkisin esimehega liidust, eesti kirjandusest, aga ka Narvast.

Olete oma ametiaja esmatähtsate ülesannetena nimetanud kirjanikupalga maksmise jätkumist ja eesti kirjanduse maailma jõudmist tõlgete abil. Samuti kuulutas liit hiljuti välja romaanivõistluse. Kas kodumaal on eesti kirjandus teie hinnangul piisavalt nähtav?

Tiit Aleksejev: Võiks rohkem nähtav olla. Eelkõige sellele lugejale, kel pole mahti end kõige ilmuvaga kursis hoida. Teinekord juhtub, et igati õnnestunud teos jääb Kulka nominatsioonide sõelumiseni täiesti varju. Autor on diskreetne, kirjastus on väike, raamatupoodide väljapanek vahetub kiiresti. Väiksemad ning spetsialiseerunud raamatupoed annaksid siin eelise, aga neid on vähe.

Mis nüüd puutub kirjanduse nähtavusse laiemalt, siis tuleb omakeelset kirjandust lihtsalt rohkem toetada. Ning see toetus on tõhusam kombineeritud jõududega: riik, erakapital, kirjanike liit ise. Riiklik tugi on muidugi peamine. Siin on ikkagi küllaltki ühene seos: keel – kirjandus (sh tõlkekirjandus ja kirjanduskriitika) – rahva püsimine ning edasikestmine.

Kuidas iseloomustate Eesti Kirjanike Liitu? On see pigem klubi, ametiühing või midagi muud? Kas liidu sotsiaalne kapital ühiskonnas on piisav?

Autorite ettekujutus oma organisatsioonist on küllaltki erinev ning ega siin mingit kindlat definitsiooni olegi. Minu silmis on see pigem mõttekaaslaste ühendus, mille liikmed soovivad ühiskonnale midagi anda. Ametiühinguline liin on kõige selle juures muidugi oluline. Täpsemalt siis sotsiaalsed garantiid, mille hulgas on esiplaanil ravikindlustus. Need annavad autorile kindluse sõna otseses tähenduses.

Sotsiaalse kapitaliga on ilmselt nagu igasuguse kapitaliga. Kui kapitalistilt küsida, kas tal on piisavalt, siis ta ütleb: „Muidugi on, minu väärtused on ennekõike vaimsed, võiksin ära elada palju vähemaga …“ Aga sisimas mõtleb: selge, et kapitali võiks rohkem olla!

Kahtlemata tuleb teie ametis lahendada ka terve rida administratiivseid küsimusi. Mida arvate, kas teil loominguks jääb veel aega?

Ma arvan küll, et jääb. Enamik eesti autoreid kirjutab nagunii muude asjade kõrvalt. Öeldakse, et kirjanik ongi see, kes mõtleb millegi muu peale. Lähiajal tuleb muidugi esmajoones EKLi asjadele mõelda.

Saates „Plekktrumm“¹ tõite esile, et eesti proosas võiks olla rohkem naisautoreid ning ajaloolisi teoseid, aga samuti selliseid, kus räägitaks Kirde-Eestist, näiteks Narvast. Tõepoolest, peale Andrei Hvostovi „Võõraste lugude“ ja „Sillamäe passiooni“ teisi esimese hooga ei meenugi. Mis võib olla põhjus? Te olete ka ise Ida-Virumaalt pärit. Kas olete mõelnud seda oma loomingus käsitleda?

On muidugi omaette küsimus, kui oluline see mees- või naisliides kirjutamise seisukohalt üldse on. Soome kirjanduse varal on aga näiteks huvitav jälgida, kuidas naisprosaistid on üle võtnud ajaloolise romaani karmima osa, mineviku- ja sõjatraumadest kirjutamise, ning ma ei pea siin silmas ainuüksi Sofi Oksaneni või Katja Kettut. Naisautorid teevad seda kuidagi teistsuguse emotsionaalse nurga alt ning seda on põnev lugeda. Eestis on see suundumus rohkem kohal ajalooteaduses kui ajaloolises romaanis. Viimase aja proosas on Kai Aareleid oma „Linnade põletamisega“ selles osas erand ning võib arvata, et oma tõlkijakogemusega liigub ta hoopis avaramates ruumides.

Mis nüüd Narvasse puutub – Ida-Virumaa koha pealt ei sooviks üldistust teha –, siis see paik on kultuuriplaanis kuidagi imaginaarseks muutunud. Nagu mõni Italo Calvino linn, mis ripub köitega õhus, selline, millest rändurid pajatavad, aga millest muudel inimestel pole suuremat aimugi. See olukord peab muutuma. Teinekord on mugav mitte tegeleda asjadega, mis kohe tähelepanu ei nõua, aga tegeleda tuleb sellest hoolimata. Ma ise püüan Narvast lihtsalt aru saada: sellest, milline see linn kunagi oli ning milline ta on praegu. Need kaks peavad kuidagi kohtuma. Vana Narva ei tule kunagi tagasi, aga Eesti riik ei tohi distantseeruda praegusest linnast.

Kui palju on Eesti Kirjanike Liidul Narvast või üldse Ida-Virumaalt liikmeid?

Kirjanike liidus on autoreid, kes on Ida-Virumaal sündinud või seal koolis käinud. Aga neid, kes on sinna pidama jäänud ning sellest piirkonnast kirjutavad … Larissa Vanejeva elab Kuremäel … Aga tema on tõesti ainus, kes hetkel meenub. Eks ole seegi mingi näitaja.

Igor Kotjuh kirjutas kümne aasta eest, et Narvas on vaikne.² Kotjuhi hinnangul oli Narvas toona mainimisväärseid autoreid küll, aga nood olid hõivatud möödunust järelduste tegemisega. Ta tõi esile, et hädavajalikud on kontaktid väljaspool Narvat ja Ida-Virumaad toimuvaga. Kas EKL kavatseb kontakte kuidagi ergutada?

Üks võimalus on kohtumised Ida-Virumaa lugejatega ning seda ka väljaspool kirjanike raamatukogutuure. Kohalikud raamatukogud võiksid selles osas EKLiga ühendust võtta.

Eestivene kirjanduse kese on praegu pigem Tallinnas. Miks, kas tänu just kontaktidele, kultuuriliselt rikkamale atmosfäärile?

Oma osa on siin ilmselt ajalool. Tallinn oli kui kaitseala või rahupaik, kuhu võimule tülikaks muutunud autor pagendati või kuhu ta ise metropoli tormide eest põgenes. Selle kõrval on ilmselt proosalisemaid põhjusi. Pealinnas on kirjutaval inimesel rohkem võimalusi end ära elatada kui mõnes väiksemas linnas. See ei tähenda, et pealinnal alati mingi vaimne eelis oleks.

Te olete kogunud Narva-teemalisi raamatuid. Kui suur teie kollektsioon juba on, mida sisaldab? Mis teid Narva puhul eriti paelub, kas ehk mõni periood või isik?

Osa sellest kollektsioonist moodustavad albumid, mille seast on ilmselt tuntuim Carl Sarapi 1939. aastal ilmunud „Vana Narva“. Siis on ajalooteosed, näiteks Hendrik Sepa „Narva piiramine ja lahing aastal 1700“. Nende kõrval on proosateosed, näiteks Eduard Vilde „Raudsed käed“. XIX sajand ongi põnev, kogu selle ühiskeelega, mida Vilde on jäädvustanud („Djadja tahab juua kolmat napsi – bog ljuubit troitsu …“). Tal on ka mõjuvad kirjeldused tuledes säravatest vabrikuhoonetest. Ning mitte vähem mõjuvad kirjeldused sellest, mida omaaegse töölise elu endast kujutas: vahetus lõppes õhtul kell kaheksa, kell neli aeti inimesed käristiga üles „kalidori“ pesema ning kell viis pidid nad juba masina taga olema. See kõik oli samuti osa Vanast Narvast.

1 ETV2, 28. III 2016.

http://etv2.err.ee/v/kultuur/plekktrumm/saated/e5714132-3e87-448e-8546-41a731926efd/plekktrumm-tiit-hennoste

2 Igor Kotjuh, Narvas on vaikne. – Sirp 19. V 2006.