Kas tunned maad?

AARE PILV

Kirjandusmuuseum andis eelmisel aastal välja plaadikomplekti „Linda kivist Lilla Daamini“, mis sisaldab kokku 4 tundi ja 10 minutit jutte ja muusikat: jutuvestjad Piret Päär ja Anne Türnpu vestavad lugusid, mis on pärit Tallinna-Tartu maantee äärde jäävatest kohtadest, ning Andre Maaker on mänginud jutupause täitvad palad. Kogumiku on koostanud Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi juhataja, rahvajuttude uurija Risto Järv. Komplektis on kaks plaati, üks kummalegi suunale, üks tuleb mängima panna Tartu linna piiril, teine Tallinna lennujaama juures. Proovisin ise mõlemad otsad läbi ekspressbussiga, mis järgib kõiki liiklusreegleid ja märke – plaat toimib ajalises mõttes täpselt, sõit ja lood on hästi sünkroonis.

Piret Pääri ja Anne Türnpu erinevad jutuvestmisstiilid loovad hea vahelduse – Päär on oma toonilt neutraalsem ja ühtlasem, annab rohkem ruumi jutule endale, Türnpu on mõnevõrra teatraalsem, reljeefsem ja ekspressiivsem. Kindlasti on mõlemal stiilil oma poolehoidjad, ometi ei ole see erinevus ka üleliia suur – mõlema jutustaja puhul on põhiline siiski jutu muhedust või kõhedust (kuidas parajasti vaja) edastav rahulik vestmistoon. Andre Maakeri muusika kuulub eelkõige saatemuusika hulka, jääb juttude suhtes delikaatselt tagasihoidlikuks, kuid nagu kogemus näitab, sobib just sõidu taustaks väga hästi, aidates kulgemise voolule kaasa, nõudmata endale spetsiifilist tähelepanu. Peale nende on plaadil veel peotäis algupäraseid salvestisi lauludest ja juttudest, mis on erilised maiuspalad oma kohaliku kõnepruugi poolest. Pääri ja Türnpu jutustused on kirjakeeles, nois algsalvestistes aga saavad läbitavad maastikud endale ka oma päris keele, meenutades seda, et Lõuna- ja Põhja-Eestit ühtsustav maantee ühendab tegelikult paiku, mille vahel on napp, kuid selgesti kõrva hakkav erisus grammatikas ja häälduses. See on Eesti enda mitmekultuurilisus, mis sealt kostab – kui tahta päevakajaliste märksõnadega naljatada.

Erinev on ka see, kas kuulata plaati valges või pimedas. Valges mõjub ta rohkem ekskursioonina, kus nähtavale maastikule projitseeritakse sellest maastikust sündinud narratiivset traditsiooni. Pimedas aga tuleb maastikku endal kujutleda ja nõnda saab juttude õhustik määravamaks, reis mineviku pärimusse muutub nägemuslikumaks ja elavamaks – liigutakse paikades, mida tegelikult ei nähta, paikade reaalsus laenab kujutlusvõimele oma tõeväärtuse. Võib-olla seepärast ongi mulle kõige rohkem meelde jäänud ja mõju avaldanud just õudsepoolsed jutud tontidest või salapärastest müstilistest olenditest.

Mu eriline lemmik on lühike peaaegu-mitte-jutt Paidest, kus lapsed satuvad tühjaks jäänud majas kimääri välimusega kolli peale, kes pealegi – mis eriti jube – nosib oma vasakust käest midagi, mispeale üks jaole sattunud ema käratab kollile, et nüüd, kurat, on ennast lastele näitama hakanud, mille järel koll haihtub. Kuna tegu on linnajutuga, s.t pärineb uuemast kihist, samuti näib ta olevat seotud lastepärimusega (meenub, et rääkisime meiegi lapsepõlves ise kamba peale välja mõeldud hirmujutte, mis teinekord tekitasid hirmuafekti), siis on see väga hea näide pärimusest, mis on kogujate kätte jõudnud poolikul kujul – jutt pole veel päriselt mugandunud traditsiooni antud žanripiiridesse, ta on pigem ehituskivi kujuteldavast pikemast muinasjutust. Oma lõpetamatuses ongi ta võluv. Koll ei jõua midagi teha, ta lihtsalt hajutatakse täiskasvanu kainestava sekkumisega – kuid seegi sisaldab endas mingit hämarat sügavikku, sest annab mõista, et seni näitas ta end ainult täiskasvanuile. Seda lugu võiks võtta isegi teatava sümbolina kujunevast pärimusest. Täiskasvanu, s.t eelmine põlvkond tuleb ja annab oma sügavuse mingile müstilisele kogemusele (või lihtsalt uue põlvkonna loomele), laste kogemusele luuakse traditsioon. See Paide jutt meenutab millegi poolest ka põhjarahvaste robustseid ja absurdsevõitu muinasjutte, mis pole veel nii kultuuristunud, vaid on säilitanud teatava lapseliku ürgsuse, aga ka humoorikuse – mulle on jäänud mulje, et tsiviliseerumine kaotab müstilistest kogemustest teatava koomika, mis primitiivsemates kultuurides kuulub pühalikuga kokku.

Teine selline näide veel pooleli olevast pärimuslikust materjalist on originaalsalvestisena esitatud lugu Põltsamaa kandi mehest, kes kõrtsides konnade kugistamisega raha teenis. Lugu pärineb sõjaeelsest ajast, on ilmselt vaid põlvkond-kaks vana ja on vaid vinjett sellest, et suure kärnkonna neelamine maksis 50 sendi asemel terve krooni. Võib oletada, et paar põlvkonda veel ja loole kasvaks ümber müütilisem kiht, kui see ringleks suhteliselt muutumatu elukorraldusega ümbruskonnas edasi.

Nõnda annab see plaat tegelikult märku, et pärimus – miski, mille oleme põlvkondade tagant pärinud – on alati alguse saanud lihtsatest juttudest, mis küla mööda liikvele on läinud ja mis seejärel veeredes on endale kõiksugust muinasjutulist ja fantastilist materjali külge haakinud, laenates nii traditsioonilistest vormidest kui ka inimese oma kujutlusvõimest. Nõnda võiks see plaadikomplekt ärgitada inimesi ka mõtlema sellele, kuidas nende jutuloome või ümberjutustatud mälestuspildid võivad olla uue pärimuse algeks. Jutt sellest, kuidas pärast sõda oli Anna juures vaid venekeelne silt ja kohalikud tegid nalja, et küla uus nimi on Ahhaa, tõi näiteks mulle meelde, et lapsepõlves, kui isaga Annast läbi sõitsime, ütles isa alati silti nähes: „Ei anna!“. Aga tolle mälestuse edasijutustamisel võiks kolmandate inimeste käes juba saada muistend Anna nime kohta (mis ehk kontamineeriks sinna lisaks ka vanemast kihistusest midagi Jeesuse vanaema kohta).

Jan Kaus on juuli-augusti KesKusis seda kogumikku käsitlenud Marc Augé mittekoha kontseptsiooni valgel ja leidnud, et see plaat muudab Tallinna-Tartu maantee kui mittekoha uuesti tagasi kohaks ja annab maanteele tagasi tema ümbruse.* Sellega võib nõustuda, see on hästi öeldud.

Võib veel lisada, et „Linda kivist Lilla Daamini“ tuletab meelde pärimuse tõsisemat sisu – see on miski, mida on päritud, s.t on järjepidevalt edasi antud; ja kohapärimus on tunnistus sellest, et kohad ja maastikud ise on miski, mis on päritud, üle antud koos oma traditsiooni sügavusega. See muidugi tekitab küsimuse, kuidas on pärilustajuga tänapäeval. Plaadikomplekt koondab neli tundi pärimust kokku umbes 350 kilomeetri pikkuselt lõigult, lood ise aga pärinevad enamasti ajast, mil nelja tunniga jõuti ehk hea hobuse ja hea teega ühest maakonnakeskusest teise. Läbi maastiku kulgeva teekonna tähendus on aja jooksul muutunud, maastik ise on muutunud sellevõrra hõredamaks, maastiku hõlmamise võime on justkui laiali venitatud: hõlmatakse laiemalt, kuid õhemalt. Nõnda paneb see plaat ka mõtlema selle üle, mida tähendab see tunne, mida mina ja ilmselt paljud teised on läbi Eesti bussiga sõites tundnud: see ongi Eesti, see ongi see minu maa ja koht ja maastik. Auto või bussiga sõitmine võimaldab küll aktuaalselt tajuda seda, millest Mihkel Veske oma laulus „Kas tunned maad“ võis vaid kujutluslikult rääkida – meil on võimalik ühe päeva jooksul jõuda Munamäe metsalt-murult lahke Soome lahele, kuid samal ajal muutub see maastik sellevõrra ka rohkem abstraktsiooniks, millekski pooleldi holograafiliseks ja läbipaistvaks. Eks olegi moodsa inimese seos oma traditsioonilise aluspõhja ja identiteediga hõljuvam ja läbipaistvam – aga ehk pole selles süüdi mitte mingid salakavalad ideoloogilised põhjused, vaid lihtsalt see, et keha koos meeltega liigub päritud maast läbi palju kiiremini? Nii nagu pärimus on välja kasvanud inimeste isiklikust psühhofüüsilisest sidemest oma keskkonnaga, nii on ka traditsioonide ja identiteetide teisenemisel ehk samasugune kehalis-meeleline tingitus?

Igal juhul soovitan soojalt seda plaadipaari, mis on korraga nii tarbeasi, kunstiteos kui ka teadustöö vili. Mina nautisin oma sõite nonde juttude saatel väga.

* Jan Kaus, Kui tee saab tagasi oma teekonna. Loetav ka netis: http://kes-kus.ee/kui-tee-saab-tagasi-oma-teekonna/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht