Juta Kivimäega suures skulptuuritoas

Romaanis „Suur tuba“ kirjeldab autor ühe lapsepõlve väärtushinnanguid sõjajärgses Eestis.

PILLE-RIIN LARM

Jaanipäeva eel selgusid Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse tulemused. Esikohti anti välja kaks: selle pälvisid Juta Kivimäe ja Loone Ots.

Juta Kivimäe on hariduselt kunstiajaloolane ning ametilt Eesti Kunstimuuseumi skulptuurikogu juhataja. „Kui ma midagi olen kirjutanud, siis need teosed on mulle midagi väga olulist tähendanud. Ma näen seal põnevaid lugusid ja väga tugevaid emotsioone,“ on Kivimäe täheldanud kujude ja nende autorite kohta, see näib aga kehtivat ka tema romaani „Suur tuba“ puhul. On tuline kahju sellest, et suudan leheveergudele mahutada vaid killukesed külaskäigust Juta Kivimäe juurde Kumu skulptuurihoidlasse.

Kuidas sündis romaan „Suur tuba“? Mil määral on selle taga päris inimeste lood ja mil määral kujutlusvõime?

„Suure toa“ käsikiri kujunes esialgu mitme novellilaadse jutustusena umbes nelja aasta jooksul. Ei söandanud mõelda, et kirjutan romaani, ent viimasel aastal enne romaanivõistlust hakkasid need lood kokku kõlama ja muutuma terviklikuma suurema teose osadeks. Olen aastakümneid kirjutanud, kuid avaldanud vaid tekste, kus kujutlusvõimel on oma kindel piiratud roll. Need on olnud tekstid kunstist ja kunstnikest. Viimastel aastatel on olnud õnne avaldada peamiselt muuseumi kirjastuse kaudu väikesi monograafilisi katalooge jms. Minu romaan tegelikult ju ei vasta päris klassikalise romaani ülesehitusele, aga tundub, et praegused nõudmised kirjutajale on leebemad.

Olen alati väga lapsepõlve väärtustanud. See on isiksuse kujunemise aeg ja mälestused lapsepõlves kohatud inimestest, ajastu iseärasustest ja keskkonnast sööbivad tugevalt mällu. Ka mõned esimesed väga olulised raamatuelamused kuuekümnendate lapsepõlvest on seotud raamatutega, kus peategelasteks või olulisteks kõrvaltegelasteks on lapsed. Algkoolis laenas lapsepõlvesõbranna Livia Viitoli skulptorist ema mulle kauni Noor-Eesti köite. See oli Aino Kallase romaan „Katinka Rabe“, kus Kallas on maalinud suurepärase pildi jõukate soomlaste mereäärsest suvemõisast. Raamat on autobiograafiline. Sealgi kohtuvad eri põlvkondadest, rahvustest ja ühiskonnakihtidest inimesed ja väike peategelane peab üle elama oma isa uppumissurma, nagu pidi ka Aino Kallas oma lapsepõlves. Hector Malot’ romaanis „Perekonnata“ elasin väikeste orbude rännakutele meeletult kaasa ning Mark Twaini „Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused“ on muidugi saatnud lausa mitme põlvkonna eestlaste lapsepõlve.

Eesti kirjanduses hindan ülimalt Oskar Lutsu mälestusi omaaegsest lapsepõlvest Paunveres ja muidugi Friedebert Tuglase „Väikese Illimari“ isiku- ja olustikukirjeldusi, mis jäädvustavad nüüdseks juba väga kaugesse minevikku jäänud Esimese maailmasõja eelse Ahja kandi talupoja- ja mõisaelu nagu imeväärset muinasmaailma. Hindan väga Viivi Luige romaani „Esimene rahukevad“. Ehk on minu tulevane raamat isegi oma vaatenurgalt pisut sarnane ning selle peategelane justkui Luige romaani maatüdruku linnalapsest õde. „Seitsmendas rahukevades“ on suudetud luua helge lootusrikas õhustik eriti tänu autori isakujule. On ju vähe maamehi, kes kannavad oma unistuste võrdkujuna kaasas tikutopsi õunaseemnetega, kujutledes tulevast suurt õunaaeda. Ka mina ise olen püüdnud luua oma romaanis helget atmosfääri, kuigi raamatus kohtab mitmel korral surma. Lapsepõlves ei osata tihtipeale näha end ümbritsevat sügavat ebaõiglust, sest lihtsalt ei tunta muid võimalusi kui neid, milles parasjagu elatakse.

Olen oma käsikirjas püüdnud ehk kaudselt taas luua mitmeid mulle senini väga lähedasi isiksusi minu enda lapsepõlvest. Enamasti on nad tänaseks juba lahkunud, ent olen tundnud kogu elu puudust nende inimeste armastusest ja kaitstusest, mis mind kunagi on ümbritsenud. Lapsepõlves saab inimene ka oma esimesed kogemused inimelu ajalikkusest ja kogeb esimesi väga tugevaid tundeid, mis võivad olla vapustavad ja samal ajal avardada vaadet elu olemusele. Mõningane tagasivaade minu enda lapsepõlvele ja kujutlusvõime eksisteerivad tekstis käsikäes. On üksikud isikud, kelle nimedki olen säilitanud, ja on neid, kelle tegelaskuju on kasvanud mingist hetkemälestusest, mingist unustatud situatsioonist, mis alles teksti kirjutades on kusagilt alateadvusest välja kasvanud ja vormunud.

Kirjanduses on tihtipeale ka realistlikuna tunduvad isikud ja situatsioonid utreeritud ja pea peale keeratud, kuid ajastu olen küll püüdnud usutavana säilitada. Viiekümnendate lõpuaastad, mil eesti inimestele petlikult tundus, et algaks nagu kevad, et asjad lähevad tõepoolest paremuse poole ja tasub pealesunnitud ühiskonnakorrale n-ö vähemalt sõrm ulatada. Oldi ka väga kurnatud hirmust, vihkamisest ja vastasseisust. Samal ajal oli nii palju sõjaeelsest veel inimestes alles, nagu on meie endi elus praegugi ülesaamatuid märke möödunud enam kui pool sajandit kestnud nõukogude ajastust. Osa eelmisest formatsioonist kandub lastele üle põlvkonna, vanavanemate kaudu. Nüüd on põlvkondadeülest suhtlust tunduvalt vähem.

Juta Kivimäe hinnangul domineerivad Eesti Kunstimuuseumi skulptuurihoidlas, aga ka üldse eesti skulptuuris rindportreed ja pead. Eestlased on tavaliselt piirdunud pea tellimisega, kuna elutingimused on olnud kitsad ja kuju valmistamine kallis töö, kuid eriti laste puhul on seda püütud endale siiski lubada. Olukord muidugi muutus 1960.–1970. aastail modernismi õitsengus.

Piia Ruber

Mitmel naissoost kunstnikul, kelle erakordsest elukäigust ja loomingust olete alles hiljaaegu kirjutanud põhjaliku raamatu, on olnud lähedane ja südamlik suhe oma pojaga – võib-olla osalt „tänu“ sellele, et nad on pidanud lapse üksi üles kasvatama. Maire Männik, Linda Sõber … Või teistpidi: kunstnikud Jaak Soans ja Ülo Õun olid vaprate sõjas üksi jäänud naiste lapsed. Kas käsitlete perekonna- ja naise eneseteostuse teemat ka „Suures toas“?

Selles raamatus on peategelaseks tüdruk. Mintsi peaks olema juba koolilaps, ent mitmel põhjusel on tema kooliminek lükkunud paari aasta võrra edasi. Ta on varajane lugeja, nagu ma isegi olin ja on ka minu poeg ja mitmed tuttavad lapsed. Raamatud on käeulatuses ja vahel loetakse ka tekste, mis ehk ei olegi lapsele päris arusaadavad. Eneseteostusest rääkides olen käsitlenud olulise teemana noorte naiste pürgi haridusele, aga ka püüdu elada oma ajas võimalikult hästi.

Kirjeldan „Suures toas“ juudi perekonna väärtushinnanguid sõjajärgses Eestis. Nad on jäänud ellu, sest perel on olnud julgust astuda 1941. aasta suve lõpus vene ešelonile, vaid käsipagas kummaski käes. Tagasi pöördudes tõdevad nad, et kogu omaaegne elumaailm, omand ja kodu on kaotatud. Aga nad on elus, tagasi kodumaal. Mintsi ema ja tädid soovivad iga hinna eest astuda ülikooli, kuid selle ukse ees seisab mäeahelikuna isa kunagine väike jalatsivabrik. Lõpuks saab unistus võimalikuks, selle hind on aga ühe noore naise komsomolikarjäär ja juunikommunistist perekonnatuttava teed sillutav abi. Selles uues sõjajärgses Eestis ei olda isegi omaenda vanemate ja õdede ees alati päris ausad: tuleb vaikida maha ühe peigmehe soomepoisiaastad ja teise astumine Saksa sõjaväkke, olgugi et koolipoisina ja vaid lühikeseks ajavahemikuks sõja lõppemiseni. Neil noortel naistel tuli leida sõbrad, kelle uskumatult kiire kohandumine ja vaated nõukogulikule elule tunduvad nüüd distantsilt pehmelt öeldes mitte just otsemaid aktsepteeritavad.

Suure toa“ peategelane Mintsi kasvab mitmerahvuselises perekonnas ning püüab ümbritsevaga kohaneda. XXI sajandil elame kõik justkui ühes suures toas, kokkupuuted teiste keelte ja kultuuridega on praegustel lastel arvatavasti tihedamad kui kunagi varem. Mulle näib aga, et nad võtavad seda rahulikult – tõelised mured on pigem mujal.

Mintsi on vahepeal päris murelik, et kes ta siis on. Kuulumistunne väiksemasse ja suuremasse ringi on üllatavalt oluline.

Olen kindel, et rahvusprobleemid, kultuurilised eripärad ja arusaamatused pole ka tänapäeval kuhugi kadunud. Tajun kas või oma kogemustele tuginedes ülemäära idealistlikuna tänapäeval vägagi aktsepteeritud entusiastlikku ettekujutust, mille järgi „elame kõik justkui ühes suures külas, ühes suures toas“. Oleme paratamatult erinevad. Usun, et kultuuriliselt on suur erinevus rahvaste vahel, kelle ajaloolises kujunemises on toimunud midagi, mida võiks tinglikult nimetada selle keskkonna või rahvuse reformatsiooniks, ja teiste vahel, kel pole sellist valgustavat kogemust veel olnud. See on ajaloofilosoofiline probleem, millega on tegelenud minu abikaasa. Üks pole teisest parem ega halvem, ent lihtsalt kultuurilised kogemused on erinevad ja neist tulenev võime sallivuseks, mõistvaks suhteks võõrastesse, kes ei tarvitsegi olla nii võõrad. Minu enda lapsepõlvekogemus piirnes juutide, slaavlaste ja eestlaste vaheliste suhetega. Pean tunnistama, et minu vanad juudi sugulased olid rahvuslikes küsimustes väga suletud ja see ei tulenenud sugugi mitte ainult nende isiklikest kogemustest juudivaenulikkusega, vaid mingitest kindlatest põlvkonnaülestest põhimõtetest, millest nad ei olnud nõus loobuma. Aga ka tollases eesti sootsiumis oli päris kõvasti juurdunud arusaam, et nad on siiski võõrad.

Tänastest probleemidest on kahtlemata tõsiseim planeedi ressursside ammendumine. Eeskätt puhast vett, elamissõbralikku kliimat ja toitu ei tarvitse jaguda kõigile. Neist kitsaskohtadest võivad vanad vaenud saada taas tuule tiibadesse ja ongi juba saanud. Ning muidugi on täna üks sõlmküsimusi migratsioon, mida õhutab rahvusvaheline inimkaubandus ja poliitiline manipulatsioon. Ja siin ei paista olevat universaalseid lahendusi.

On tõsi, et alles mõnikümmend aastat tagasi olid sunnitud oma kodudest väga rändama ka eestlased, aga nemad ei läinud omal tahtel. Lugesin hiljuti Ernst Enno lapselapse Elin Toona suurepärast mälestusteraamatut „Pagulusse“, kus väike tüdruk rändab läbi kaoses Euroopa koos juba üsna eaka vanaemaga, et jõuda Inglismaale, kus tema ema on hõivatud tollase Briti pagulusprogrammiga „Balti luiged“. Olin jahmunud tollaste brittide arrogantsist ja lausa uskumatutest eelarvamustest „võõraste“ suhtes. Britid on hiljem vabandust palunud, ent painav märk tollastele Balti pagulastele oli juba vajutatud.

Minu enda tekstis on suur tuba esialgu vaid üks tõepoolest suur tuba Tartus Pargi tänava omaaegses kodanlikus korteris, mis sõjajärgses natsionaliseerimiskeerises on jagatud mitme üürilise vahel. Selleski toas kohtuvad pereliikmete erinevaid teid hargnevad elud ja eri rahvustest inimeste tõekspidamised.

Hiljem muutub kogu eesti elumaailm noore peategelase jaoks suureks toaks, mille piirid üha avarduvad seeläbi, kuis lisandub uusi kogemusi, uusi sõpru, kokkupuuteid muusika ja kirjandusega.

Missugused raamatud on teid enim mõjutanud või paelunud?

Väga raske lühidalt kokku võtta. Ehk rõhutada autoreid ja raamatuid, mille poole olen mõne aja jooksul taas pöördunud ja neid taas lugenud või lehitsenud? Põhiliselt on minu lemmikud suured romaanikirjanikud.

Kummalisel moel loen kõige enam tõlkekirjandust, kuigi ka Viivi Luik ja Vahur Afanasjev kuuluvad minu arvates eesti nüüdiskirjanduse kõrgeimasse tippu. Samuti eesti naisluuletajad, Doris Kareva, Marie Under, Betti Alver ja mõned teisedki. Vaatan aeg-ajalt taas Lion Feuchtwangeri romaane, mis on kõik kirjutatud põhjalike ajaloouuringute ja sotsiaalsete kogemuste pealt. Stefan Zweigi „Eilne maailm“ on parimaid tagasivaateid kahes maailmasõjas põhjalikult hävitatud euroopalikule kultuurile, eriti selle õitsengule Viinis.

Mannide perekonna suured autorid on samuti minu lemmikud, Klaus Manni „Mefisto“ kindlasti eelkõige. Kuigi autor jäi oma nobelistist isa ja tolle venna varju, peaks see raamat olema lausa kohustuslik igale intellektuaalile. Loovisiku müüdavus parasjagu võimul olevale ideoloogiale, isiklikud suhted võimuinimestega jne on „Mefistos“ silmiavavad: olen näinud sarnaseid koostööalteid loojaid nii omaaegses Nõukogude režiimis kui ka tänapäeva Eestis. Kindlasti tuleks eesti keelde tõlkida ka Klaus Manni „Der Wendepunkt“ – lugu perekonnast, autorist endast ja tema õest Erikast lastena ning kõige kaotamisest.

Aeg-ajalt loen taas Saul Bellow „Herzogit“, kus peaaegu juba ameeriklaseks kasvanud juudi kirjandusprofessor peab hädavajalikuks kirjutada kirju ammu lahkunud tuttavatele ja nendega põhjalikult vaielda. Samalaadne, ent veelgi sügavam piiride kaotamine reaalsuse ja möödaniku ning esoteerika vahel toimub üha G. G. Márqueze romaanis „Sada aastat üksildust“, samuti J. L. Borgese raamatuis.

Kahekümnendate eluaastate algul lugesin innukalt Selma Lagerlögi „Gösta Berlingi saagat“ ja „Jeruusalemma“ ning sain aimu, kui sügav võib olla suure naiskirjaniku elutunnetus, kui põhjamaine. Kusagil keskea piiril avastasin E. L. Doctorow’ ameerika elulaadi ja loovuse võimaluste kirjeldused tema romaanis „Ragtime“. Muide, ka seal on olulisteks kõrvaltegelasteks väike poiss ja tüdruk, kes suudavad kokku viia oma väga erinevatest kultuurikeskkondadest pärit vanemad. Hindan ülikõrgelt Ingmar Bergmani „Laterna Magicat“ ja nüüd Loomingu Raamatukogus uuesti välja antud raamatut „Fanny ja Alexander“. Ka Bergman vaatleb ses raamatus tinglikult oma lapsepõlvemaailma, mis on siirdatud kiriklast provintsiaalsesse teatriperekonda. Ja muidugi Marguerite Yourcenari „Opus nigrum“, mida olen korduvalt taas lehitsenud, Giuseppe Tomasi di Lampedusa „Gepard“ jpm.

Olen ka Margaret Atwoodi fänn. Lugesin huviga tema raamatut „Tehingud surnutega“, kus on veenvalt, irooniliselt ja väga sarmikalt analüüsitud kirjaniku võimalusi ja kirjaniku vajadust pöördumisel klassika poole. On väga võluvaid tsitaate ja ausust end kirjanikuna esitleda.

Olete kirjutanud väga mitmesuguseid tekste: teadusartikleid, arvustusi, ilukirjandust jm. Kui palju need üksteisest erinevad, mil määral täiendavad ja tasakaalustavad?

Need on eri maailmad. Võimalust skulptuurist vabalt, esseistlikult kirjutada ei ole mulle kuigivõrd osaks langenud. Uurimistöö puhul tuleb fantaasiat ja kujutlusvõimet kõvasti ohjeldada, kuigi ka seal on seda vaja. Küll aga võib ilukirjandusse näpata midagi uurimustes ilmsiks tulnut või arhiivides loetut, mis on alati väga rikastav.

Kui skulptuur oleks kirjutatud tekst, siis kas pigem luuletus, novell, romaan, essee, näidend või …?

Pigem võib-olla novell. Romaan on nii mitmest eri kihist koos, aga skulptuurid on klassikalistest kunstiliikidest kõige otsekohesemad. On neid, kes isegi põlgavad skulptuuri, ka näiteks kolleeg Jüri Kuuskemaa nimetab skulptuure raiesteks. Skulptuurid ehk ei ole nii nüansseeritud, kui on näiteks hästi läbi maalitud maal. Mitmed „vana kooli“ kunstikuraatorid tahaksid jätta skulptuurid näitustelt välja või eksponeerida neid võimalikult vähe, sest „skulptuurid takistavad vaateid maalidele ja tekitavad segavaid varje“.

Kas mõni skulptuur on teil kohe eriliselt südame küljes või on kõik ühtmoodi armsad?

Parimad skulptuurid on üsna poeetilised. Armastan väga 1960.–1970. aastate modernismi paremikku, mis on Eestis küllaltki omanäoline. Meie suured skulptorid ammutasid muidugi Euroopa ja USA kunstist, ent oskasid seda teha nii, et oma loomingulisus prevaleeris: näiteks Edgar Viies, Ülo Õun, Jaak Soans, Ekke Väli ja 1970. aastate algul ellu astunud naisskulptorid. Pärast sõda Pariisis silmapaistvaid teoseid loonud Maire Männiku loomingut tema eluajal Eestis kahjuks ei tuntud. Alles 2019. aasta suvel nähti esmakordselt tema võimsaid meil restaureeritud kipsteoseid kogu säras.

Viimaks küsimus ühelt noorelt kunstihuviliselt: kuidas alustate oma päeva?

Ilmselt üsna rutiinselt. Tõusen suhteliselt vara, et jõuda tööpäeva alguseks Nõmmelt Kumusse. Väike hommikulauavestlus abikaasaga, siis pikem bussireis ja kohtumine skulptuuridega.

Katkendeid Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse käsikirjadest saab lugeda ajakirja Looming augustinumbris. Raamatuna annab Juta Kivimäe romaani „Suur tuba“ välja kirjastus Varrak.


„Mikiveri lips on alati väga suures ohus“ ja teised lood

Tänase Sirbi esiküljefoto on tehtud Eesti Kunstimuuseumi skulptuurihoidlas. Juta Kivimäe tõdes, et tal on väga raske valida välja ühtainsat lemmikteost, ent paar temaga koos pildile jäänud skulptuuri on talle siiski eriti armsad. Kivimäe paremal käel on Anu Põdra „Keerus“, vasakul Ülo Õuna „Mikk Mikiver“. Selja taga paistavad August Weizenbergi „Noormees oja ääres“, Ülo Õuna „Isa ja poeg“ ning Ferdi Sannamehe „Keevitaja“, omakorda nende taga aga paistab fragmente Maire Männiku teostest.

Ülo Õuna „Mikk Mikiveri“ kohta on Juta Kivimäel tore lugu rääkida: „Mikk Mikiver abiellus minu esimese klaveriõpetaja Riina Põdraga ja me elasime kuni minu 10. eluaastani Kivimäel samas majas. Mikiver oli imetore, ta käitus minuga, nagu ma oleksin ka noor daam. Mõnikord ostis ta mulle muusikakooli sõitmiseks 10 kopika eest rongipileti ja minu 10-kopikaline jäi alles. Siis ma sain selle eest pärast osta jäätist.“ Skulptuuri kohta märgib ta, et Mikiveri lips on alati väga suures ohus ning mitu korda katki läinud. Anu Põdra pehmete skulptuuride juures, mis meenutavad suuri nukke, ütleb Kivimäe: „Vahel tundub endalegi, et ma mängin siin suurte nukkudega.“ Vaene Jaan Koorti „Metskits“ elas üle pommitamise, kuid pääses kokkuvarisenud rusudest siiski nii õnnelikult, et restaureerida tuli ainult tema taguots … Lustakaid ja mõnikord ka traagilisi lugusid kuuleme skulptuurivaramus pea iga teose kohta, millel pilk pikemalt peatub. Need on aga siiski vaid head jutuvestmisnipid, mis juhatavad sisse Kivimäe erudeeritud ülevaate mis tahes teosest Eesti skulptuuri kullafondis.

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liikme Taavi Kanguri kommentaar 

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kommentaar-juta-kivimae-kasikiri-suur-tuba

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht