Julgete diletantide ajastu ürik

Mart Laari mälestustel on eestlastele äärmiselt olulise aine ja autori reaalnaivistliku stiili tõttu meie lugemislaual eriline koht.

JAAK JÕERÜÜT

Kui olla läbi lugenud mõni tuhat raamatut, siis võib hakata viirastuma nagu Darwinile, et kusagil peitub ammendav teooria, tekstide evolutsiooniteooria, ja ühtlasi vastus küsimusele, et mis kaob, mis jääb. Pärast pooletunnist juurdlemist hüppab mõte edasi ja jõuab Einsteinini. E=mc². Kuidas kasutada relatiivsusteooria valemit kirjanduses? Mis on tekstides E ehk energia, m ehk mass ja c ehk valguse kiirus vaakumis? Eriti see viimane, mõtlen, sest tekst kui selline on kõike argist ignoreeriv substants. Paari sõnaga ehk ühe hetkega on võimalik ületada vahemaa Päikeselt Maani, sõnaga võrreldes on valgus aeglane nagu kunagine Tallinna hobutramm ehk konka, valgus jõuab Päikeselt Maa peale alles kaheksa minutiga.

Iseseisvuse sümboolne mass

Darwini teooria on raamatute kontekstis intrigeeriv, aga siiski mõttetu, ja pole veel teada, kas see looduse kontekstiski alati kasutatav on. Relatiivsus seevastu peaks justkui olema raamatute puhul kõlblik teema. Teksti massi saab kaaluda tavalise köögikaaluga. Raamatust kiirgava energia tunnetatavust ei julge salata ükski inimene, kelle käest küsitakse sel puhul jah-ei küsimust. Aga valguse kiiruse ruudust ja eriti vaakumist algab libe jää, seal varitseb skolastika patt ja oht langeda mõttetu konstrueerimise lõksu.

Ometi, mõeldes just sellele ajale, mida meenutab iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimene põhiseaduslik peaminister Mart Laar oma mälestusteraamatu „Pööre“ esimeses osas, tulid mulle pähe säärased Saalomon Vesipruuli väärilised mõtted. Sest teod, mida toonastel aastatel tuli teha, olid vanade Euroopa riikide normaalsete kodanike silmis sama hullumeelsed, kui on katse võrrelda isegi väga hea luuletuse tulevikku siirdumise kiirust valguse kiirusega. Sama hookuspookuslikud, kui katse kindlaks määrata romaani sümboolse sõnumi mass.

Kui suur on Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise sõnumi sümboolne mass? Või millega sellist sõnumit mõõta? Õhtumaa allakäigu ajastul üritatakse kõike taandada rahale, ootan rehkendusi huviga ja irvitades.

Noor, aga valmis

Aasta 1986 on minule lähemal kui eilne päev. Ühe inimese pöördeaasta. Tunnetuse isiklikke tagamaid ei ole kunagi võimalik teistele lõpuni avada, sama on teadvuse salalaegastega. Üks selleaegne maamärk on teadlik liitumine uue poliitikaga. Alguses olid Tallinna tänavanimede taastamine, Kuressaare linna nime taastamine, ajalehe Sakala nime taastamine, kultuurinõukogu loomine jm. Samm järgnes teisele, teadmata, kui pikk ja kui käänuline on tee vabaduseni. Laar oli siis veel väga noor, aga iseloom ja kõik, mis selle juurde kuulub või mis sellest tuleneb, oli tal ilmselt peaaegu valmis. Kas ka temale on mõni eelmise sajandi aasta selline, et tundub lähemal kui eilne päev, ma ei tea.

Keegi meist ei näe sellesse töötuppa, kus valmib inimese iseloom, ka inimene ise ei näe. Me ei tea, millised meistrid kasutavad seal milliseid tööriistu, et ihuda kellegi tahet Damaskuse terase sarnaseks, vastupidavaks ja lõikavaks, et muuta kellegi silmavaadet kotkapilguks või laadida inimese energiapatareid nii pilgeni täis, et jätkuks kas või kaheks eluks. Meile on teada ainult tulemus ja oleme ühteaegu nii oma iseloomu ohvrid kui ka teenrid.

Öelda, et „Pööre“ on mälestusteraamat, tähendab öelda midagi poole suuga. Sellest jääb väheks. Kui inimese teod on allutatud suurele eesmärgile ja ta selle eesmärgi ka saavutab, siis jääb mis tahes mälestuste ridade vahele alati veel nii palju sõnumeid, et nendest võib kirjutada teise raamatu, kas või esimese teksti täieliku peegelpildi. Peeglites teatavasti muutub parem pool vasemaks ja vastupidi.

„Pöördes” vaatasin kõigepealt fotosid. See harjumus ei jäta mind kunagi maha. Ammu lahkunud sõber Mati Unt raius ühte oma raamatusse kuldse mõtte: „Kui pole nende päevade fotosid, siis pole ka neid päevi“.

Vaatan fotosid ja juurdlen, millise aasta oma on Laarile lähemal kui eilne päev? Milline on tema isiklik, sisemine pöördeaasta? Piltide valiku ja nende allkirjade järgi võib aimata mitut võimalust. 82? 84? 90? Või hoopis mõni lapsepõlvest? Ma ei tea. Aga kusagil siin see peidus on, selles elus, mis on hakanud nüüd jupphaaval ka tekstiks tarduma, see inimese otsustav pöördeaasta, mis tõi endaga kõik järgneva, ja „Pöörde“ sisu samuti.

Kui ajastu, millest mälestusi kirjutatakse, on olnud täis vastuolusid, siis on garanteeritult vastuoluline ka mälestuste vastuvõtt. See raamat erutab kindlasti paljusid kas positiivselt või negatiivselt. „Ei olnud ju nii!“ hüütakse tugitoolides käsi ringutades. Mõni teeb seda ka avalikult, näiteks Laari valitsuse kaitseminister Hain Rebas Postimehes. Selline reaktsioon on loomulik. Karme ja tundeid täis aegu ei mäleta mitte kunagi täpselt ühtemoodi isegi need inimesed, kes on oma arust pidanud punktuaalset päevikut ja vandunud omale peegli ees: „tõde ja ainult tõde“. Mitte keegi ei saa aga korraga olla mitmes kohas ega liiati mõelda ühtaegu mitme inimese ajuga või tunda elu tukset samaaegselt mitme südamega. Nii ongi mälestused erinevad, kas või üheainsa valitsuse istungi õhkkonna puhul. Kirgliku loomuga ja kirglikult sõna kasutavale heale tuttavale Hain Rebasele soovitan ainult – kirjuta oma „Pööre“!

Relvitukstegev ja lapselik

Laari mälestusi lugedes tuleb juba poole raamatu pealt pähe üks Justin Petrone arvamus. Tsitaat pärineb tema raamatu „Minu Eesti“, kolmandast osast. Petrone kirjeldab parajasti oma muljeid Lennart Mere konverentsilt, kuhu ta sattus transkribeerijana ja kus ta leidis end nagu muinasjutu veealuses maailmas, rahvusvahelise elu tähtede ja Eesti VIPide haruldases, aga kõhedaks võtvas seltskonnas. Aasta on 2007.

„Kuid Mart Laarist. Kui seal konverentsil oli üksainuski inimene, kes mind mitte kuidagi ei heidutanud, siis oli see tema. Laar oli lihtsalt liiga relvituks tegev ja lapselik. …. Laar istus kõikide sessioonide vältel lahtise sülearvuti taga, otsekui surfanuks netis või ajanuks erakonnakaaslastega juttu, kuulates samal ajal poole kõrvaga küsimusi Euroopa Liidu naabruspoliitika kohta. Ning siis, kui sa juba arvasid, et ta tegelikult üldse ei kuula, liitus ta jutuajamisega ning küsis midagi, mis äratas kõik üles. Pärastpoole tundide viisi kõrvaklappidega kodus istudes ja kõike seda transkribeerides ootasin alati, et Mart Laar midagi ütleks.“

See kirjeldus on täpne. Istusin vanas riigikogu saalis koos Laariga kaks ja pool aastat. Seal tegutses siis üleminekuaja parlament ehk viimane ülemnõukogu. Meid lahutas saalis vaid üks rida ja ma mäletan tema olekut ja käitumist selgelt. Petrone kirjeldus aastast 2007 sobib muutmata kujul ka aastatesse 1990–1992.

Mardi väliselt pehme imago petab alati ära need, kes arvavad, et inimkond koosneb klišeede kloonidest. Kuid kes meist ei teaks, et mõni tugeva lõua ja sünge näoga tüüp võib ootamatult nuuksuma hakata ja mõni silmi volksutav tikk-kontsadega blondiin võib sul naha üle kõrvade tõmmata puhtamalt ning kavalamalt, kui ükski Hollywoodi stsenarist suudab välja mõtelda!

Stiil, see on inimene, seda ütlust teavad kõik, kes kirjandusega lähemalt kokku on puutunud. Mälestusteraamatute uputus uuemas Eestis on lati madalale lasknud, varikirjutajate koostöö mis tahes vanuses ja mis tahes eluala nn mäletajatega on enamasti andnud tulemuseks mingi isetu nullstiili. Nagu oleks masin need raamatud valmis vorpinud: näod ja aastaarvud erinevad, aga stiilitus on sarnane nagu kakskümmend tilka vett. Kui mõni varikirjutaja oleks hakanud mõne Eesti avaliku tegelase elu ümber jutustades panema Tammsaaret, Vonneguti või Houellebecqi, oleks tulemus muidugi veel hullem olnud. Naeruväärsuse võimalused on piiritud.

Laar on tema ise ka kirjutades ja see on raamatu suur pluss. Hea, et ta on seal ainest hoolimata inimene Mart Laar, mitte niipalju poliitik või ajaloolane Mart Laar. Inimene, kes on kirjutanud tegudega oma saatuseraamatu. Pole midagi keerulisemat tekstide kirjutamise juures, kui olla sina ise, tõeliselt, ehtsalt. Tuhanded väikesed Rosamunde Pilcherid või Agatha Christie’d pole seda kogenud, sest üks asi on kommertstekste toota ja teine asi ennast väljendada.

Laari pöördelisi aastaid kirjeldav tekst on pungil täis Eesti uuemat ajalugu, aga tema kirjutab seda mingi loomuliku näpuotsatundega, sest mõned lõdvad hingetõmbelaused või -lõigud on kui hädavajalikud õhuaugud, mis su intensiivsest, pingsast, sündmusi tunnist tundi täis kõrglennust äkki vabastavalt välja raputavad. Ka oma vigade ülestunnistamine, oma jonni aus kirjeldamine, oma iseloomu varjamata jätmine teevad teksti loomulikuks ja inimlikuks.

Meenutasin, et kirjandusmaailmas öeldakse „stiil on inimene“. Poliitikamaailma kohta võiks parafraas kõlada: „iseloom loob stiili“. Hinnata „Pööret“ lihtsalt kui teksti teiste seas, ühte miljonite seas, oleks võlts, ehkki ülimalt lihtne: huvitav raamat, lugege. Aga miljonite seas on sadu tuhandeid, mille kohta võiks täpselt sama öelda. Kuid „Pöördel“ on eestlastele äärmiselt olulise aine ja autori reaalnaivistliku stiili tõttu meie lugemislaual eriline koht. Jah, see on kodumaine raamat, välismaisele silmale jäävad paljud varjundid tabamatuks.

Raamat igale eestlasele

Arvan, et see on raamat igale eestlasele, sõltumata sellest, kas lugeja on kakskümmend või üheksakümmend, sõltumata sellest, kas lugeja kuulub Laari põliste austajate või poliitiliste antipoodide hulka või pole Laarist üldse midagi kuulnud. Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta, on öelnud nukker luuletaja Juhan Liiv. See igavesti haljas lause tähendas „Pöörde“ aastatel peamiselt seda, et oli vältimatu vajadus meenutada kõiki sovetisüsteemi ja plaanimajanduse jõhkrusi ning tobedusi ning omariikluse paarikümmet aastat kahe sõja vahel. Nüüd tähendab see ka seda, et ei tohi unustada, kui keerulise tee pidid läbima kõik need, kes eriti 1990ndate alguses ja keskpaigas tegutsesid iseseisvuse taastanud väikeriigi ülesehitamisega. Täna on inimestel tänased vaevad. Aga oleks ülimalt kosutav igaühele eraldi ja kõigile koos ning korraga, kui kujutataks ette, mis mastaabiga vaevad ja probleemid olid toona nii igaühe kui ka kõigi ees korraga. Tagantjärele on eriti selge, et kui tookord oleks tehtud vaid mõni vale majandusstrateegiline või poliitstrateegiline otsus, võetud pisutki teine kurss, siis oleks Eesti praegu hoopis teine riik. Ei taha siin nimetamisega solvata ühtki riiki ega rahvast, aga ma soovitan kõigil mõelda endise Nõukogude Liidu alal tegutsevatele riikidele, nende käekäigule ja olukorrale just nüüd ning praegu. Ja võrrelda seda Eesti omaga.

Olen diplomi saanud Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonnast. Plaanimajandusliku totalitaarriigi süsteemi akadeemilisem tundmaõppimine on jätnud mällu kustumatuid jälgi ja toona nimetasin ma neid stuudiumiaastaid pikaks happening’iks. Performance’ite ajastu polnud veel saabunud, aga kui oleks, siis oleks ka see termin kõlvanud. Kuid helgeid lagendikke on igas pimedas laanes. Üks mu õppejõududest oli hilisem akadeemik ja riigikogu liige Uno Mereste. Tema varasalvest sobib siin meenutada ta veendumust, et just diletandid viivad elu edasi. Albert Einsteini pidas ta suurepäraseks näiteks diletandist, kes osutus ühel päeval geeniuseks. Mereste arvas, nägi, teadis, et diletantidelt võib kõige rohkem loota avastusi ja uuendusi. Terve Laari esimene valitsus oli diletantide valitsus, mis sobis ja sobib hiilgavalt Mereste arvamust kinnitama.

Eesti oli üks suur diletant

Ja kuidas see olekski saanud teisti olla! See valitsus oli adekvaatne oma rahvast esindama, sest vana õhtumaa silmis oli terve Eesti üks suur diletant, alates presidendist (kui helgelt müüdiloojad ka ei meenutaks Lennartit ühe teatava Washingtoni gloobuse kõrval, võib seda misanstseeni nii poliitiliselt kui teatri mõttes rahumeeli pidada diletantismiks). Või kogu see iseseisvuse taastamine täiega tükkis! Eesti oli sovetiaja tulemusena ülimilitariseeritud riik, mundris võõrast kahuriliha, soomust ja roomikuid, rakette ja lennukeid ning mida tahes militaarset sõna otseses mõttes täis topitud, aga kõik see värk kuulus okupandile ning ohjaotsad olid Moskvas. Iseseisvust taastaval eesti rahval polnud militaarses mõttes vastu panna mitte midagi. Selline oma riigi taastamine oli lääneriikide hästi makstud sovetoloogide arvates ju puhas jamps ja ülim diletantism. Ometi on meil nüüd riik, aga mida teevad kunagised targutavad sovetoloogid, seda me ei tea ega tahagi teada.

Kaks õpetlikku tsitaati „Pöördest“ pangu nüüd i-le punkt. Kõigepealt Vene vägede väljaviimise peatükist. Aasta on 1994.

„Võtsime jälle kõik oma Lääne sidemed kasutusele, et jõuda tippkohtumisele Jeltsiniga. Robert Frasure’i [USA suursaadik Eestis – J.J.] abiga tekkis idee kasutada selleks G7 Napoli tippkohtumist, Bill Clinton pidi seal avalikkuse eest varjatult suruma Jeltsinile pihku president Meri pöördumise, kus on ettepanek kohtuda ja asjad selgeks rääkida, et Vene ametkonnad ei saaks vahele segada. Clinton oligi selleks valmis, lubades tulla ka Riiga kõigi kolme Balti presidendiga kohtuma ja Vene vägede väljaviimist toetama. Kirja esimese kavandi tegi Meri ise, kuid Frasure’i meelest ei olnud see piisavalt konkreetne. Sellisest ilukõnest ei pidavat venelased aru saama. Ta tegi ettepaneku, et astub perega Keila-Joalt minu ja Luige (Jüri Luik, Eesti välisminister – J.J.) juurest läbi, õpetab meid ehtsaid Ameerika hamburgereid tegema ja pärast arutame, mida kirjaga ette võtta. Nii tegimegi. Hamburgerid said otse suurepärased. Siis võttis Frasure välja pudeli Old Barri viskit ja hakkasime Jeltsinile kirja kirjutama. Kogu stseen meenutas mulle Repini kuulsat maali „Zaporožje kasakad kirjutavad kirja Türgi sultanile“, ainult et Luik ei olnud poolest kehast paljas ja minul ei olnud nii uhkeid kasakavuntse. Kiri sai valmis.“

Teiseks topelttsitaat. Laar tsiteerib raamatus Marju Lauristini, oma toonase valitsuse sotsiaalministri kõnet aktuselt, mida peeti Estonia kontserdisaalis mõne aasta eest, kui tähistati Isamaa esimese valitsuse ametisseastumise 20. aastapäeva. „Marju Lauristin nimetas oma kõnes toonast valitsust tabavate sõnadega: julgete diletantide valitsus. „Diletant tähendab asjaarmastajat. Me armastasime seda asja, mida me tegime. Nagu ikka diletantidel, jäi meil vahel mõistust puudu. Kust mõistust võtta? Meie läksime Toompealt pärast Riigikogu valimisi ministeeriumidesse ja andsime endale aru, et läheme tundmatule maale. Peale Kanadast tulnud Arvo Niitenbergi ei olnud kellelgi juhtimiskogemustki. Aga me olime kiired õppijad. See valitsus oli kõige õppimishimulisem valitsus. [—] See diletantide valitsus suutis õppida parimast, ammutada kõikjalt ideid. See tundub mulle pika seminarina. Kõik asjad arutati koos läbi. Ei olnud nii, et see on selle erakonna minister, see minusse ei puutu. Me olime üks meeskond. See meeskond eksis koos, tegi mõne asja geniaalselt koos ja vastutas selle eest, et ei suudetud lõpuks koos seista.“

Neli viimast lauset on kui päheõppimist väärt õppetükk kõikidele tänastele ja homsetele Eesti poliitikutele.