Jääda iseendale truuks

Katrin Lauri romaan „Tunnistaja“ toob lähemale nii sõjaeelse Eesti Vabariigi sündmused kui ka toona tegutsenud inimesed.

RAUNO ALLIKSAAR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Katrin Lauri „Tunnistaja“ ei ole mitte ainult raamat märterpiiskopist Eduard Profittlichist (1890–1942) ja 1930ndate aastate Eesti ühiskonna- ja kultuuri­elust, nagu on sedastanud senised arvustajad.1 See on ka raamat kõigest sellest, mida Profittlich ja teised raamatus figureerivad tegelased, olgu eluolu aktiivsed suunajad või siis pelgalt ajalooareenilt läbitriivijad (sest sugugi kõik ei jaksa või taha ise sõuda), ei olnud. See sedastus võib esmapilgul näida triviaalne, ent on oluline esmajoones just päätegelase ning teiste mainitute võrdlemise huvides.

Eduard Profittlich ei ole pelgalt põhimõttekindel ning valmis minema märtrisurma (ehkki sedagi serveeritakse teoses esimese hooga teatava ekstsessina), temas on paljugi muud. On see autori taotlus või mitte, aga „Tunnistajas” tõuseb Profittlichi kohta esile veel mitu eitusega olemisviisi.

Alustuseks ei ole Profittlich arg. Ta ei karda saabuvat tulevikku, mis toob kaasa ettenähtavad kannatused ja veelgi hullema. Ta ei hooli hoiatustest ega soovitustest Eestist lahkuda. Võib-olla hoolib ka, aga valib teistsuguse tee ning seda enam on see märk tema julgusest ja pelgusetusest. Samuti ei ole Profittlich reetur. Ta ei reeda ei oma kaaskondlasi ega ka oma aateid ning kui esimest võib veel kogemata juhtuda (piiskop oli maganud riietes ning oodanud, et Nõukogude funktsionäärid talle järele saadetakse, ent koguduseliikmete kartoteeki „ei olnud mõistnud ära peita“, lk 793), siis teist kindlasti mitte. Profittlich ei olnud ka muganeja. Tema jaoks olnuks mõeldamatu vaikselt uue korra ajal edasi toimetada (mis võimalustki selleks olnuks?), ent samavõrd ei suutnud ta muganeda sünnimaal (sest kodumaaks oli talle siiski Eesti) toimuvaga ega paljusid teda ümbritsevaid inimesi iseloomustava alalhoiuinstinktiga, mis sunnib nii mõndki uue korraga kohanema. Õigupoolest ehk ei sunni, pigem võimaldab muganemiskalduvus inimesel lühiajaliselt edukalt kaksisoimelda, kinnitades endale, et paika peavad nii see, mida ise varem tõeseks ja õigeks arvati, kui ka see, mida uue riigikorra ajal tõena serveeritakse.

Olulisem neist kõigist ning mõnes mõttes ehk põhjus, miks „Tunnistaja“ on ka eesti kirjanduses oluline teos, on aga tõik, et Eduard Profittlich ei ole eestlane. Eesti lugeja on ajalooliste romaanidega harjunud, neid ilmub igal aastal süle ja seljaga – tõsi küll, ideelt, haardelt ja mastaabilt harva on need sedavõrd monumentaalsed kui Katrin Lauri esikromaan. Ehkki valdav osa kultuuri- ja ühiskonnategelastest, kellega Profittlich raamatus kohtub, on rahvuselt eestlased ning piiskop ise hästi kodunenud võõramaalane, ei muuda see siiski tõsiasja, et 1930ndate Eestit sakslase pilguga vaadates avaneb teistsugune pilt kui n-ö oma­inimeste kaudu.

Seeläbi avaldub ka autori hämmastav võime süveneda detailidesse, millel pole n-ö suure süžee või suure ajaloo seisukohalt erilist tähtsust, ent mis avavad mõnd tolleaegse Eesti ühiskonna tahku, mis „eestlaste ajaloo“ osa ei ole. Nõnda räägitakse raamatus näiteks sisserändajate, iseäranis poolakate probleemidest, mida isa Eduard ka lahendada üritab. Ehkki tegevus toimub enamjaolt päälinnas või teistes suuremates keskustes, on Katrin Lauril jätkunud vähemalt ekskursina huvi ja hoolt mainida näiteks seda, et üks poolakast nunn, ema Maria Chrzanowska elab Kiviõlis ja töötab sääl kooliõpetajana (lk 440, 757). Juhuslik piste? Ei! Tegu on tõepoolest pildikesega tollasest Virumaast. Enne sõda saabus Poolast Eestisse ohtralt hooajatöölisi, kes leidsid rakendust nii põllumajandustöödel kui ka mäetööstuses. Arvestatav kogukond kujuneski värskelt arenema hakanud kaevanduslinna ning paiguti ületasid säälsete poolakate tegemised uudisekünnise üleriigilistes ajalehtedes.2 Olles mõne aasta töötanud selles praeguseks õnnetu olemisega (et mitte öelda Issandast mahajäetud) linnas, võin kinnitada, et tänapäeval ei tea neist paljud kohalikudki, ehkki nii mõnelgi linlasel on poola perekonnanimi ning katoliku kirikus peetakse endiselt teenistusi (tõsi, nüüdsel ajal vene keeles). Eesti poolakate lugu tervikuna jääb pigem ajaloolaste ning väga aktiivsete ajaloohuviliste pärusmaaks ja tollaste võõrtööliste lugu rahva teadmiste horisonti naljalt ei ületa.

Eduard Profittlich (1890–1942) oli saksa rahvusest katoliku vaimulik. 1924. aastal sai Profittlich Krakówi ülikoolist filosoofia ja teoloogia doktorikraadi. Samal aastal alustas Profittlich Poolas vaimulikku teenistust, seejärel töötas ta Saksamaal ning alates 1930. aastast Eestis. 1936. aastal pühitseti ta piiskopiks.

roomakiriku-kaustad.eu

Fragment Eduard Profittlichi välispassist. Rahvusarhiiv, ERA.1.3.3556.

Eesti ajalugu võõramaalase pilgu läbi ei ole kirjanduses muidugi midagi uut, seda on tehtud küll ja veel, ent harilikult on see puudutanud just Eesti ala vanemat ajalugu. Aga sellal kui näiteks „Kolme katku vahel“ (Balthasar Russow siiski vist eestlane ei olnud, kuigi Jaan Kross teda selleks kirjutas) või Gert Helbemäe „Sellest mustast mungast“ või kas või Indrek Hargla Melchiori-saaga räägivad teiste rahvuste esindajatest, kes tegutsevad Eestis ajal, mil ühiskonnaelu suunasidki mitte-eestlased, on varem olnud puudus Eesti lähiajaloo käsitlusest, mille lähtekohaks oleks mõni mitte-eestlane, olgu ajalooline isik või väljamõeldu. Nagu ka Siim Kallas oma raamatuülevaates mainib, ei leidu tõenäoliselt ühtegi tõendit, et Profittlich kohtus kõigi nende inimestega, kellega Katrin Laur ta kohtuma on pannud, ent igatahes on nende kohtumiste kirjeldused usutavad. Osa kohtumiste kohta on ilmselt siiski olemas ka tõendid või vähemasti on need mitte pelgalt usutavad, vaid eelduslikult tõesti aset leidnud, ehkki muidugi mitte sellisel kujul nagu raamatus esitatud. Profittlich oli lisaks kirikutööle ka ühiskonnas laiemalt tuntud, nii et on paratamatu, et vähemasti osaga romaanis mainitud avaliku elu tegelastest tõesti kohtus. Nõndamoodi ongi keeruline mõista (õigupoolest otsustada), kus lõpevad faktid ning algab fiktsioon, aga kas ongi vaja? Eesti ajaloo kirjandusliku töötlemise mõttes ei annaks säärase piiri tõmbamine ei teosele ega ajalookirjutusele mitte midagi juurde.

Profittlichi kõrval teose teine läbiv tegelane, Nigol Andresen (1899–1985) peaks justkui esinema päätselt õndsaks kuulutatava märterpiiskopi antiteesina, ateistliku punaideoloogia esindajana siinsel ajaloo tuultest ja tormidest vintsutatud maal. Ent Andreseni enda elusaatus – ehkki võrratult kergem kui Profittlichil – osutab, et temagi oli tõsiusklik, kes selle usu nimel kannatas. Olles üks aatelistest kommunistidest, kes sai tunda režiimi tänamatust ning sattus kõigist oma veendumustest ajendatud tegudest hoolimata kodanliku natsionalistina vangilaagrisse, esindas Andresen sama inimtüüpi, keda Profittlichki. Lihtsalt tema kannatused ja läbielamised jäid ajastu olude tõttu kergemaks kui kümmekond aastat varem laagreisse sattunuil. Õnneks jääb teos siiski küllalt ambivalentseks ning kaht meest – veendunud katoliiklast, kes vapralt Nõukogude võimu ahistusi trotsib ning seetõttu oma elu jätab, ning veendunud kommunisti, kes idast saabunud võimudele entusiastlikult takka kiidab ning neil toimida aitab, ent nagu me teame, kuigi raamatus ei kirjutata, hiljem ise vangilaagrisse satub – võib vaadata nii teineteise vastanditena kui ka saatusekaaslastena. Ühed tunnistajad ja märtrid mõlemad. Viimselt ei olegi see siiski päämine – üht- või teistpidi annab nende kahe, preestri ning kommunisti, välismaalase ja eestlase kõrvutamine terviklikuma panoraami omaaegsest Eesti ühiskonnast.

Autori eesmärk säärase muljetavaldava teose loomisel näib olevat olnud nii ühe ajalooperioodi kui ka konkreetse ajaloolise isiku põhjalikum tutvustamine. Peab küll siiski nentima, et paiguti mekib „Tunnistaja“ veidi ülemäära entsüklopeedilisena ning raamatule kulunuks tõenäoliselt ära väike lisa, kus ajalooliste isikute kohta oleks visandatud kas või nende elu ja tegevuse põhijooned. Ometi ei saa salata, et käesoleva romaani lugemisega isegi alustamine nõuab märkimisväärset taustateadmist nii roomakatoliku kiriku kui ka ligi saja aasta taguse Eesti Vabariigi kohta. Lugejale, kel need puuduvad, on romaan tõenäoliselt läbitungimatu. Silma torkab ja tekstil paiguti hoogu maha võtab ka see, et ootamatult sageli viidatakse tegelastele, iseäranis piiskop Profittlichile, täisnimega ning seda just sääl, kus tunduks mõistlik osutada pigem lihtsa asesõna, ees- või perekonnanime, kas või tiitliga. Ehkki paiguti vajalik, et tegelaste virvarris selgelt silma paista, muudab see mõnikord teksti konarlikuks ning rikub ilukirjanduse lugemise tunnet, meenutades raamatukogude ja -poodide riiuleid meetrite kaupa katvaid tohutu pakse elulooraamatuid. See pisiasi ongi „Tunnistaja“ suurim puudus.

Katrin Lauri haaramisambitsiooni tulemusena on eesti kirjandusväli rikastunud olulise teosega, mis toob praeguse aja lugejatele taas veidi lähemale nii ajaloosündmused kui ka inimesed, kes voogavas ajas tegutsenud. Kui võimalikult lühidalt kokku võtta, mida „Tunnistajast“ kaasa võtta, siis ikka seda, et kes ajaloost ei õpi, on mõistetud seda kordama, ning tõesti-tõesti, ka rasketel aegadel on neid, kes oma aadetele-vaadetele vankumatult truuks jäävad. Meie ajal ei paista kumbki idee iseenesestmõistetav olevat. On, mille poole püüelda.

1 Vt Toomas Abilise arvustust Eesti Kirikus („Piiskop Eduard Profittlich – ühe märtri lugu“, 22. VI 2022) ja Siim Kallase ülevaadet Postimehes („Vaimne võitja Eduard Profittlich“, 11. VI 2022).

2 Iseäranis tekitas skandaali Kiviõli poola kooliõpetaja Tadeusz Murawski, kes sai oma ametist priist, sest elas vabaabielus kohaliku eesti naisega. See aga ei meeldinud Kiviõli katoliku preestrile, kes oma mõjuvõimu kasutades Murawski õpetajakohalt lahti kangutas.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht