Virumaal Küti vallas Inju-Aruvälja külas sündinud Kalju Saaber ei näinudki oma isa, kelle punased olid maha lasknud. Kolme poega kasvatas leseks jäänud ema ning talumeheoskusi ja -tarkusi tuli poisil omandada onu juures elades. Mälestustesse jätsid jälje vanadest riietest tehtud tuulepluusid, metsavendade öised visiidid, leivasabad, puskarikeetmine ja sundkollektiviseerimine. Hea jutuga vanaemast Anettest sai Saaberi hilisemate teoste vanaperenaiste algkuju. Raamatuid oli kodus napilt. Seda suurem näis vaimne varandus, mis avanes koolipoisile hiljem Paides, kus naabruses elanud Raudamite peres olid säilinud August Roosilehe maalid, raamatud ja nukuteatri dekoratsioonid. Tulevast kirjanikku võime aimata Tuglase auhinnaga pärjatud Toomas Raudami novellis „Lodus tiivad“, mis kannab pühendust K. S-ile (kogus „Igavene linn“, 1988).

Kalju Saaberi ajalooõpingud Tartus katkesid kehva tervise tõttu, see aga päästis Nõukogude sõjaväest. Esimestest trükiproovidest 1966. aastal noppis Kalju Saaber mitukümmend auhinda ajakirjade kirjandusvõistlustelt. Nii saigi temast kutseline kirjanik (1968) ja Eesti Kirjanike Liidu liige (1979). Tema loomingu kõrgperiood jäi 1970. ja 1980. aastaisse. Mõnevõrra eraklikuna ei kippunud Saaber kunagi metropoli, vaid jäi elus ja loomingus truuks kodukandile: tema kirjatööd juurduvad sügaval Virumaa mullas, toeks etnograafiline pilk kujutatavale. Tema teostes leidub autobiograafilisi motiive isiklikult kogetust ja lähiminevikust, uuemast ajast ka üha aktuaalsemaks tõusnud fosforiiditemaatikat.

Kodupaiksuse vastandpoolusena viis kauguseihalus Kalju Saaberi XIX sajandi väljarändajate jälgedes Siberi ja Kaukaasia eestlaste küladesse. Virumaa mehe rännakute üheks tähtsündmuseks oli hauakivi asetamine Mahtra sõjas õigust nõudnud ja Siberisse saadetud vallatalitajale Hans Tertsiusele Omi jõe kaldapealsel Vana-Viru küla kalmistul. Nii proosas kui ka publitsistikas huvitasid kirjanikku inimloomuse muutumine ja eneseksjäämine rännul tasaselt maalt mägedele ning juurdumine võõras mullas.

Kirjutamine oli Kalju Saaberile elamise meetod. Ta ei varjanud rohket lugemust oma loomingus, mis oli talle maine puhastustuli ja inimhinge elus hoidev pidev uuenemine. Ta armastas ühtviisi elu ja kirjandust, pidas kirjandust oma loomuse koduks, kuid jagas oma võimeid elu ja loomingu vahel.

Kalju Saaberi tuntumate teoste hulka kuuluvad kaks Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna võitnud teost: romaan „Härgamisi“ (1981) ja „Punaselageda saaga“ (1992), mis sai ka Virumaa kirjandusauhinna. Tema näidendeid on esitatud Rakvere teatris. Tema novell „Mustlased“ on aluseks Andrei Tarkovski juhendamisel valminud Peeter Simmi filmile „Tätoveering“. Romaani „Kahe kodu ballaad“ põhjal lavastas Ago-Endrik Kerge populaarse telemängufilmi. 2007. aastal anti Kalju Saaberile Rakvere Kroonimärk ja 2025. aastal Lääne-Virumaa Vapimärk.

„Kevad on elu vallutussõda,“ on Kalju Saaber kirjutanud. Tänavune kevad jäi viimaseks mehele, kes XX sajandi teise poole eesti kirjanduses oli kuulsa Viru vande uueks lausuja ning selle tasane, ent vankumatu järgija.

Sügav kaastunne lähedastele ja poegadele.

Eesti Kirjanike Liit