„Balti kaunitarid“, naised, kirjandus ja kriitika

Millal, kus ja kui palju peaks soolist erinevust rõhutama, millal, kus ja kui palju peaks aga rõhku panema universaalsele inimkogemusele?

ERET TALVISTE

Möödunud aastal ilmus Ühendkuningriigi kirjastuse Dedalus sarjas kogumik „Baltic Belles: The Dedalus Book of Estonian Women’s Literature“ (2019) ehk „Balti kaunitarid. Dedaluse raamat Eesti naiste kirjandusest“. Kaheksa aasta eest ilmus samas kirjastuses kogumik „The Dedalus Book of Estonian Literature“ (2011), see on „Dedaluse raamat eesti kirjandusest“.1 Viimases on 304 leheküljel 17 autori lühijutud eri ajast: kaks autorit on naised (Maimu Berg ja Eeva Park), 15 mehed, 304 leheküljest on naiste sõnu 22-l (Pargi jutt on 10 leheküljel, Bergi oma 12-l). Niisiis võrdsustab raamat, mis peaks välismaailmale Eesti kirjandusest kui sellisest ülevaate andma, universaalse kirjanduse ennekõike meeste töö, hääle ja kogemusega. Kogumiku on koostanud Jan Kaus, samuti mees. Selleks et rääkida naiste tööst, on palutud naisel, s.o Elle-Mari Taliveel, panna kokku eraldi nišikogumik „Balti kaunitaride“ teostega.

Pealkiri „Balti kaunitarid“ on ühtaegu naljakas ja kurb ning annab põhjust mõelda naiste, kirjanduse ja kirjanduskriitika üle XXI sajandi alguses. Sel teemal on hiljuti meie meedias juttu olnud Postimehe veergudel, Facebooki-grupis „Virginia Woolf sind ei karda“ (VWSEK) ning mujalgi. Ka mina ei arvusta lihtsalt „Balti kaunitaride“ kogumikku, vaid puudutan ühtlasi naiste ja kirjandusega seotud teemasid osutamaks, mille poolest naiste kirjutatud lood on tähtsad, miks naiste esindatus kogumikes on oluline ja miks on vaja feministlikku kriitikat.

Pealkirjavalikus peegeldub seksism

Alustan raamatu peakirjast, sest see juhatab sisse teema, millega me naistele ja kirjanikele mõeldes ikka silmitsi seisame: naiste kirjandus kui nišikategooria. Sellest räägib ka Piret Karro oma vastuses Alvar Loogi artiklitele, selgitades, et kui raamatus on juttu naiste igapäevast või millestki just naistele bioloogiliste iseärasuste tõttu omasest, siis on raamatu kategooria kohe „naistekas“.2 „Balti kaunitaride“ puhul toonitatakse nišikategooriat ka naiste välimusele osutamisega. Kogumiku toimetaja Talivee sõnul on pealkiri kirjastuse pandud ning „Balti kaunitaride“ sarjas on oodata veel ka Läti ja Leedu kaunitaride teoseid. Ma ei oska öelda, kas koledate naiste kirjutised ka sinna sarja mahuvad, ega ka seda, kes ja millisel skaalal Balti naiste kaunidust mõõdab. Tegu võib olla lihtsalt turundusvõttega: raamat, mille kaanel on paksult ja suurelt kirjas „Baltic Belles“ ja all väiksemalt info raamatu tegeliku sisu kohta, äratab tõenäoliselt huvi ka neis, kes kirjandusest suuremat ei hooli, kaunitaridest aga küll. Pole vist suur uudis, et Lääne-Euroopas on Ida-Euroopa naised oma välimuse poolest „kuulsad“. Võib-olla olen ülekohtune: Talivee sõnul on kirjastuse eesmärgid heatahtlikud ning „belles“ võib viidata nii välisele kui ka sisemisele ilule. Kaanele valitud Eduard Wiiralti töö jätab raamatust samuti stiilse mulje. Kahtlustan siiski, et kogumiku pealkiri võib mingil määral ka klišeetrendidest inspireeritud olla ja veidrana mõjuda.

Lühidalt: selleks, et Eesti ja laiemalt Balti naiste kirjandust tutvustada, pidas Dedalus vajalikuks esile tõsta, et tegu on kaunitaride tööga. Mingil põhjusel ei olnud kaheksa aasta eest eesti kirjandust turundades selgitust autorite välimuse kohta vaja. Kui sootasakaalule mõelda, oli tegu pigem raamatuga Eesti meeste kirjandusest. Ehk oleks võinud pealkiri olla: „Strong Baltic Heroes: The Dedalus Book of Estonian Men’s Literature“ ehk siis „Tugevad Balti kangelased. Dedaluse raamat Eesti meeste kirjandusest“. Kõlab täiesti jaburalt, eks ole? Aga miks peaks „raamat kaunite naiste kirjandusest“ vähem jaburalt kõlama? Mulle ja ma usun (ja loodan), et ka paljudele teistele tundubki see naeruväärne. Tegelikult on see lihtsalt kurb ja tüütu.

Pealkiri „Balti kaunitarid“ võtab kenasti kokku, et meeste ja naiste kirjandusel tehakse siiani vahet ning tajutakse erinevalt seda, mida sobib nende kohta öelda. Seega, meeste kirjandus on kirjandus kui selline, kajastades inimkogemust kui sellist, aga naiste kirjandus on midagi erilist, mis on oluline ainult naistele, mitte kogu inimkonnale. J. D. Salingeri „Kuristik rukkis“ on üldtuntud teos ja vähemalt minu ajal oli ka kohustusliku kirjanduse nimekirjas, seevastu Sylvia Plathi „Klaaskupli“ olemasolust sain teada alles Inglismaal ülikoolis õppides. Viimane on „naistekirjandus“, kuigi ka see raamat räägib üldinimlikest küsimusest noore inimese silmade kaudu, kuid need on naise, mitte mehe silmad. Ma ei väida, et kogu kirjandus on siiani sellisele loogikale üles ehitatud ja kategoriseeritud. Väga positiivne näide on kogumik „Eesti novell 2020“, kus on nais- ja meesautoreid pooleks, ka paljudel ülikoolikursustel ei õpetata ammu enam naiste kirjandust eraldi muust kirjandusest. Kuid kahjuks jagub ka teisi näiteid, kus meeste ja naiste kirjandust käsitletakse kui päikest ja kuud.

Kas erinevus või samasus?

Tuleb silmas pidada, et kogumiku on välja andnud inglise keeles Ühend­kuningriigi kirjastus. Kui samasugune raamat ilmuks eesti keeles ja sobivama pealkirjaga kui „Balti kaunitarid“, oleks see vägagi tervitatav, eriti XX sajandi alguse kirjanike töödega tutvumiseks. Miks? Sest Eestis on justkui ära jäänud periood, kus pööratakse eraldi tähelepanu naisprosaistidele. Mõistan, et öeldu on vastuolus sellega, mida äsja Dedalusele ette heitsin, kuid pean praegu silmas kitsamalt Eesti konteksti.

Kuigi mainisin, et me võiks vältida naiste kirjandust kui eraldi nišikirjandust ja ehk ka sõna „naiskirjanik“, kes justkui erineb kirjanikust ehk meeskirjanikust, on seda erinevust ometi tähtis silmas pidada, et võimalikult lai inimkogemus saaks kajastatud. Millal, kus ja kui palju peaks täpselt soolist erinevust rõhutama, millal, kus ja kui palju peaks aga rõhku panema universaalsele inimkogemusele? Need keerulised küsimused kerkivad esile näiteks õppekavu koostades, aga kahtlemata ka siis, kui pannakse kokku raamat, mis peaks esindama kogu Eesti kirjandust. Olen teadlik sellest, et sugu on ainult üks mitmest identiteedikategooriast ning inimkogemuse esindamisel on vaja mõelda ka klassile, rassile, etnilise kuuluvusele. Artikli fookuse hoidmiseks keskendun siinkohal soole.

Betti Alver võiks prosaistina olla sama tuntud ja armastatud kui luuletajana. „Tuulearmukest“ teatakse, aga „Invaliide“, „Viletsuse komöödiat“ või „Kõmpat“?

Eesti Kirjandusmuuseum

Tundub, et Eesti kirjanduskriitikas ja akadeemilistes soouuringutes on osalt ära jäänud 1970. aastate teise laine feminism, kui läänemaailmas pandi kokku spetsiifilisi naiste kogumikke ja hakati süstemaatiliselt uurima naiskirjanike loomingut. Kui 1990ndatel saadi Nõukogude võimu alt vabaks, alustati kohe toona läänes aktuaalsete soouuringutega. 1990ndatel oli läänemaailmas, eriti angloameerika kontekstis „feminism“ veidi taunitav termin ning „naisuuringud“ oli muutunud „soouuringuteks“. Olen nõus, et tänapäeval peakski rääkima soouuringutest, kuid spetsiifilise naisuuringute teekonna läbimata jäämisel on mõned tagajärjed. Näiteks teame Eesti vabariigi alguskümnenditest väga väheseid naissoost romaanikirjanikke, ometi võiks kas või Betti Alver olla prosaistina sama tuntud ja armastatud kui luuletajana. (Tõsi küll, võrreldes näiteks Reed Morni „Andeka parasiidiga“ on Alveri „Tuulearmukese“ saatus vägagi särav. Mõlemad pälvisid 1927. aasta Looduse romaanivõistlusel II koha.) Samuti on spetsiifilise naisuuringute faasi ärajäämise üks tagajärgi ehk see, et me ei ole kindlad, mil moel (autorite) soost rääkida.

Sootundlik kirjandus ja kriitika

Kuigi mainitud teemad on viimasel ajal esil just kirjanduskriitikas, ei ole need olulised ainult kirjanduse seisukohalt, sest kirjandus, nagu on kirjutanud Virginia Woolf, on alati, ükskõik kui õrnalt, kinnitatud igast nurgast elu külge nagu ämblikuvõrk. 2019. aasta proosaülevaates viitab Piret Viires eraldi kategooriale „Võimsad naised“ – sinna kuulub ka Eia Uus romaaniga „Tüdrukune“. 3 Raamat on käivitanud arutelu selle autori soo ja üldiselt soo üle kirjanduses peamiselt tänu nüüdseks mõneti kurikuulsale Alvar Loogi arvustusele.4 Mõtteainest pakub ka kategooria nimetus „Võimsad naised“ – kas ei ole need „võimsad naised“ autorid nagu iga teine? Kas me peame looma eraldi kategooria? Jällegi, ma tahaks, et ei pea, aga võib-olla ongi see vajalik. Samuti on sõna „võimas“ justkui eksitav, sest jätab mulje, et võimsad on ainult mõned naised – need, kes on kirjutanud naiste kehalistest kogemustest: menstruatsioonist, sünnitusest, seksist, seksuaalvägivallast jm. Kogejana on aga ju võimsad kõik naised. „Võimas“ tähendab kirjandusaasta ülevaate kontekstis tegelikult pigem julgust rääkida inimkogemusest naise seisukohalt.

Alvar Loogi kurtmine, et „Tüdrukune“ on liiga stereotüüpne feminismi eestkostja ja et selles käsitletakse tüüpilisi naisteka teemasid, vallandas VWSEK-grupis arutelu selle üle, kuidas mehed kritiseerivad naiste kirjandust, mis räägib naistest, nende kehast ja nende kogemusest. Nõustun, et arvustus algab arrogantselt. Ka minu esimene hoiak arvustuse selle osa suhtes, mis Postimehes tasuta saadaval, oli sama nagu VWSEK-grupil: jälle mingi onkel tuleb ütleb, et ta ei viitsi naistest lugeda ja et naised kirjutavad ainult oma kehast, sest muust ei oska, ja et meestele pakub naiste kirjandus huvi ainult siis, kui seal on juttu noorte naiste kehast. Olen teadlik, et Loog reageeris oma pika vastuse kirjutamisega eriti valusalt sellele, mida naised päevast päeva taluvad ja millele isegi enam reageerida ei viitsi – nende sõnavõttude ja tegude taandamisega nende välimusele ja soole. Teda ei riivanud kriitika mitte ainult kui arvustajat, vaid ka kui (mees)inimest. Tegelikult on Loogi arvustuses sisu ja mõtet, kui lugeda läbi ka tasuline osa, tõepoolest rohkem.

Mul pole kahjuks veel olnud võimalust Uusi raamatut lugeda, kuid Mihkel Kunnuse, Piret Viirese ja Piret Karro, kellest viimane on kirjutanud Loogi sõnavõttudele väga sisuka viisaka vastuse, mõtteid kuulates ja lugedes tundub mulle, et raamat on uudne just selle poolest, et räägib ausalt ja avalikult naiste kehalisest kogemusest ja ka naistevahelisest armastusest. Viires ja Karro väidavad, nõustudes sealjuures kas teadlikult või mitte Loogiga, et raamatu väärtus kahanes, kui läks liiga ilmselgelt propagandistlikuks feminismi mõttes. Tundub, et Loogi pimetähn seisneb siis selles, et ülemäärane feminismihääl varjutas romaani muud olulised teemad. Ometi on küsimused, mis ta oma pikkades sõnavõttudes esitab, kohati ebaviisakale toonile vaatamata (väidetavalt vastukaaluks VWSEK toonile) asjalikud.

Peatun kahel aspektil, millele see arutelu mind mõtlema pani. Kõigepealt kirjutasin ise hiljuti Sirpi Mihkel Kaevatsi luulekogu arvustuse, kus osutan päris palju temale või tema minajutustajale kui piinatud valgele mehele.5 Kas minu tüütult halava valge mehe arvustamine on vastuvõetavam, kuna ma olen noor naine, kellel on nüüd poliitiliselt korrektne lasta arvustada valgeid mehi? Kas valge mees, kes arvustab tüütult äratuntavaks kujunenud liberaalfeminisiti kuju, ei tohi olla kriitiline, sest poliitiline korrektsus ei luba seda? Neile küsimustele ei ole ühest vastust, kuid neile tasub mõelda. Minu arvustuse ajel on nüüd tehtud autori endaga Youtube’is video, kus arutlejad Jürgen Rooste ja Mihkel Kaevats toovad esile selle, et olen soo­küsimusele mõeldes varju jätnud vaimse tervise probleemid ja kaotusega toimetulemise küsimuse. Tõsi, mu rõhuasetus oleks võinud olla tundlikum ja hõlmata teisi teemasid, et näidata, kuidas need teemad, mis olid mulle soo vaatenurgast n-ö pinnuks silmas, mõjutavad ehk ka raamatu teiste teemade vastuvõttu. Niisiis, nii Loog kui ka ma ise oleme arvustuses ilmselt liigselt soo rõhutamisega ja selle liiga vähese teiste teemadega seotuse tõttu eksiteele läinud. Minu meelest on mõistlik seda tunnistada. Olen seejuures teadlik ka sisse kodeeritud viisakusest ja vaoshoitusest, mida naiste puhul tihti seoses meeste töö arvustamisega ette tuleb ja mida ma siin veidi nüüd esindan. Võib-olla ei häiri mind viisakus ja vaoshoitus, vaid pigem see, et seda oodatakse naistelt rohkem kui meestelt. Ma ei kujuta ette seda, et Eia Uus oleks oma naabrinaisega postitanud Youtube’i video, kus seletab, miks ta raamat ikkagi päris hea on.

Kirjandus peaks olema rohkemat kui liberaalfeminismi turundus

Teiseks peatun Loogi mõttekäigul, mis tundub olevat liberaalfeminismi kriitika, sest popkultuuris ja avalikus ruumis kipuvad muud feminismiharud (sotsialistlik, keskkonnafeminism jne) liberaalfeministide varju jääma. Sellise feminismi keskmes on edukas (valge) naine, kellel on kapitalistlike standardite kohaselt kõik olemas, aga kes ihkab ikka midagi muud. See naine on tõepoolest saanud kõik, mis on olemas valgel lääne mehel: võim, raha, edu, seksuaalne vabadus. Seda populariseerivad loosungid T-särkidel ja kuulsuste kontsertide taustal: „FEMINIST“, „GIRL SQUAD“, „WOMANKIND“, „FUTURE IS FEMALE“… See on sama liberaalne unelm, mis ülistab kapitalismi ja tekitab tunde, et naised on ise süüdi, kui kõik hästi ei lähe ja vabadus ei tule. Siinkohal meenub seriaali „Seks ja linn“ episood, kus neli valget jõukat sõbrannat on ilusalongis ja nende küüsi poleerivad immigrantidest naised. Samal ajal arutlevad sõbrannad klassiküsimuse üle, mille võtab ninakirtsusega kokku Chralotte, suunates „delikaatse“ pilgu alla töötajate poole: „Noh, klassiühiskond pole kuhugi kadunud.“

Kirjandus peaks selliseid klišeesid murdma ja esitama inimkogemuse mitmekülgsemalt, nägema ja tajuma seda, mida paljudes teistes valdkondades ei nähta ega tajuta. Vähemalt tuleks kriitiliselt käsitleda sellise feminismi avaldumise näiteid. Merlin Kirikal avaldas paar kuud tagasi Feministeeriumis artikli kirjutamisest kui aktivismist ja feministliku kriitika sidumisest muu kirjanduskriitikaga.6 Lühidalt kokku võttes on artikli sõnum, et feministlik kriitika ei välista tähelepanu teistele probleemidele, kuna sootemaatika on tihti seotud klassi, rassi ja ka etnilise identiteedi küsimustega. Tähelepanu pööramine sooprobleemidele on oluline mõistmaks teose esteetika seost eetika ja poliitikaga. (Sootundlik ja -teadlik) kirjandus peaks suutma edastada seda, mida on väga raske sõnadega väljendada, tunnet, millele feminismi eri vormid osutada püüavad: allasurutust, maha­tegemist, mõnitamist, eelarvamusi, naeruvääristamist, mitte tõsiselt võtmist. Feminism ei pööra seejuures tähelepanu pelgalt naistele – soostereotüüpide tõttu võib kannatada kes tahes. (Sootundlik ja -teadlik) kirjanduskriitika peaks olema võimeline tuvastama soo seoseid esteetika, poliitika ja eetikaga. See on n-ö passiivne aktivism – võitlus parema ühiskonna nimel sõnade abil.

Sõnad elustuvad väärtkirjanduses. Kui palju me kuuleme palgalõhest, kui palju on konverentse sellistel teemadel nagu naised ettevõtluses, naisjuhid, naised ja teadus jne. Sattusin hiljuti Zoomi vahendusel kuulama loenguid ja seminare naiste ja juhipositsiooni teemal. Palju on juttu sellest, kuidas naisi liidripositsioonile saada: ikka naiste-meeste protsendid ja palgalõhe. Üks kaaskuulaja küsis lõpuks: „Hea küll, me teame, et palgalõhe on olemas ja et juhtivatel kohtadel on tihti mehed, aga mida me teha saame ja miks see nii on? Vastus oli väga hägune: me peame rohkem naisi tööle võtma ja neile rohkem raha andma. Küsimus, miks ei ole siis ikkagi veel võrdsust saavutatud, jäi justkui kõrvale.

Kirjanduses, kunstis, filosoofias, ehk ka psühholoogias ja psühhoanalüüsis on põhiküsimus nimelt „miks?“. Millised on need tohutult keerulised sotsiaalsed, kultuurilised ja ka bioloogilised põhjused, mis ikka veel tekitavad ebavõrdsust? Samuti on kirjandus(teadusel) vabadus, mida pole võib-olla samal määral sotsiaalteadustel, kirjeldada inimkogemust ja inimeste soove ja kirgi ilma poliitilise korrektsuse piirideta. Kirjandus peaks looma karaktereid, kes ei ole üksnes meeldivad ja ootuspärased. Kaarin Kivirähk viitab järjekordses Feministeeriumis ilmunud artiklis, mis räägib küll filmist, sellele, et algklassides lasti raamatu kangelasi joonistada ja tüdrukud pidid kõik Teelet joonistama.7 Tema ei samastanud end Teelega, pigem poistega, aga valikut polnud. Ta tahaks ka näha mitmekülgsemaid karaktereid, sest karakterid tekitavad pildi, kes võiksime päris elus olla ja kelleks saada.

Tõsiasi on, et meeste loodud eesti kirjanduse kuulsad naiskarakterid (Mari, Krõõt, Teele) kipuvad olema küllaltki soostereotüüpsed. Elus on naiskarakterite palett mitmekesisem: on ka naiste seas Tõnissone, Arnosid, Tootse, Kiiri, Liblesid, Pearusid, Andreseid, Imelikke jpt. Nad tuleb vaid üles kirjutada. Seda saavad teha naised ise ning nende tekste tuleb esile tõsta võrdväärselt meeste omadega.

Ajalugu naiste või naiseliku pilguga

„Balti kaunitaride“ kogumiku tekstid paistavad silma sellega, et näeme seal palju erinevaid nais- ja meeskaraktereid. Seega ei ole naiste kirjutatud lood olulised ainult naistele, vaid inimkogemuse seisukohalt. Jätkem nüüd kõrvale autorite bioloogiline sugu ning mõtisklegem selle üle, mida tajutakse lääne kultuuris „naiseliku“ ja „mehelikuna“.

Naiselik on õrn, tundeline, vaistlik, mehelik on tugev, ratsionaalne, kalkuleeritud – tegu on kunstlike kategooriatega. Tegelikult on niisuguseid omadusi nii bioloogilistel meestel kui ka naistel. Omadussõnade „naiselik“ ja „mehelik“ tarvitamine mõneti vaid taastoodab soostereotüüpe. Tunnused, mida peame naiselikeks ja mehelikeks, ei sõltu kindlasti ainult soost, vaid kultuurilisest, ajaloolisest, sotsiaalsest, poliitilisest kontekstist, haridusest, kasvatusest ja inimese mitmetest iseärasustest. Inimene on liiga keeruline nähtus, et taandada ta ühele lihtsustavale tasandile, nagu seda on sugu.

Ometi on sõnad „naiselik“ ja „mehelik“ laialdaselt käibel ja me seostame nendega teatud omadusi. Tundub, et nn mehelikke omadusi peetakse tihti justkui positiivseks: nende poole tasub püüelda ja need viivad elus edasi. Naiselikuks peetud omadused on aga veidi kahtlased. Mõelgem näiteks, et tundeid seostatakse naistega ja naiste emotsionaalsusele vaadatakse tihti halvustavalt. Siit ka väljendid „ära virise nagu eit“, „mingi tüdruk oled vä“, „teed sporti nagu tüdruk“, „ära ole selline pehmo“. Säärased laused ei tee kahju ainult naistele, vaid ka meestele, luues macho’likke, vahest isegi vägivaldseid maskuliinsusega seostuvaid käitumismustreid. Niisiis on siiski oluline „naiselikkusest“ ja „mehelikkusest“ rääkida, eriti näitamaks, et „naiselik“ on vajalik ja positiivne. Näiteks võib „naiselikuks“ pidada ka vaoshoitust ja keele hammaste taga hoidmist – mida VWSEK-grupp ei teinud. Võimalik, et ka Facebooki arutelule vastuse kirjutanud Loog on pettunud, et naised pole enam „naiselikud“ ja käituvad nagu mehed, aga võib-olla koguni selles, et ühiskond pole „naiselik“, vaid naeruvääristav, salvav, macho’lik. Igal juhul tajun tema arutlustes mingit igatsust nende väärtuste järele, mida seostatakse naiselikkusega. Muide, ka epiteetide „võimsad“ või „tugevad“ kasutamisel omistatakse naistele n-ö mehelikke tunnuseid – kas nad saavad seeläbi justkui aktsepteeritavamaks, kui muutuvad natuke rohkem meesteks?

Aga tagasi Balti kaunitaride juurde, kes hoiavad vist enamjaolt naiselikkuse lippu kõrgel! Dedaluse raamatu lugude valikus kajastub elu Eestis eri aegadel: naiste lugude kaudu saab olnust intiimse, teistsuguse pildi kui ajalooraamatutest. Nii-öelda naiselik pilk mõjutab kindlasti ka kirjanike esteetikat ja eetikat. Muidugi pole see omane vaid naiste kirjutatud kirjandusele: kirjandus sisaldab üleüldse huvi nende hetkede ja lugude vastu, mis jäävad ajalookirjutuses varju. Ajalugu on tüüpiliselt olnud meeste pärusmaa (nagu muudki distsipliinid). Kuigi naisi on ajaloolaste seas aina enam, on ajalooraamatud läänes siiani suuresti kirjutatud meeste poolt meeste kohta, nende sõjalistest ja poliitilistest vallutustest, nende majanduslikust edust ja intellektuaalsest geniaalsusest, sellest, kuidas nende ratsionaalsus ja analüüsivõime viib inimkonda edasi. See kogumik siin pakub aga midagi muud. Me saame n-ö naiseliku ajalootaju, või, kasutades sooneutraalset keelt, afektiivse aja loo (see on atmosfääriline, tundeline, tajupõhine – üldiselt selline, mida seostame nn naiselikkusega). Kogumiku lood on kirjutanud Elisabeth Aspe, Betti Alver, Aimée Beekman, Viivi Luik, Elin Toona, Lilli Promet, Helga Nõu, Eeva Park, Mari Saat, Asta Põldmäe, Maimu Berg ja Maarja Kangro. See raamat annab suurepärase ülevaate, mis tunne oli/on elada ja kogeda aega maapinnal, mida me nimetame Eestiks. Tõlked on õnnestunud, tunne on sama ka inglise keeles.

Eestist mõtlemise uued pidepunktid

Dedaluse raamatu lugude valikus kajastub elu Eestis eri aegadel: naiste lugude kaudu saab olnust intiimse, teistsuguse pildi kui ajalooraamatutest. Kogumiku avalugu pärineb Elisabeth Aspe sulest.

Paul Lanz / Wikimedia Commons

Katkend Viivi Luige romaanist „Seitsmes rahukevad“ („The Seventh Spring of Peace“) võtab hästi kokku Eesti sõjajärgse, 1950. aastate elu olemuse pihlakamarjades: „Nende maik sisaldas ja sisaldab siiamaani tervet seda maastikku, võsa, haohunnikuid, taevast, viiekümnendate aastate alguse kuulsaid sügis­sadusid ja ema märga läikivat nahkkuube“ (kogumikus lk 68). Elisabeth Aspe sulest pärit avalugu „Ennosaare Ain“ viib lugeja eestlaste rahvusliku teadvuse kujunemise algusaastatesse. Jutustuse peategelase, Ennosaare talu vanaema lapselaps Peet käib vahel koolmeistri juures, kes kõneleb, kuidas Eesti on ikka varjutatud pikast mustast ööst (lk 37). Autor paistab olevat kriitiline selle suhtes, kuidas haritud mehed välismaalt ütlevad, mis on eestlus ja kuidas see üles ehitada, kuidas kirjutada Eesti ajalugu ja kuidas seda lastele õhtuti voodiäärel edasi anda. See lugu, nagu ka teised lood ses kogumikus, ei näita kodumaa-armastust kui mingit ettekirjutatud koodi, vaid kui tunnet. Kodumaa-armastus tähendab kiindumist teatud paika ja inimestesse.

Ajapikku kolib eestlaste elu maalt linna; kogumiku esimestest lugudest on linnaelu kujutatud vaid Betti Alveri 1927. aasta „Tuulearmukeses“. Elin Toona „Ella“ ja Helga Nõu „Hundi silmas“ viivad lugeja Rootsi ja Ühendkuningriiki ning toovad veenvalt esile, et Nõukogude okupatsiooni ajal hoidis kultuuri ja keelt elus ka väliseestlaste panus. Peale muude teemade on neis lugudes käsitletud väliseestlaste põlvkondade läbikäimist ja nende erinevat suhtumist Eestisse. Mari Saat kõneleb „Sinikõrguste tuultes“ elu jagamisest Rootsi ja taas iseseisva Eesti vahel ja arutleb, kummas riigis on lapsel paremad väljavaated. Eesti ja Rootsi vahel sõitnud Estonia laeva ja selle sadade reisijate hukk loo lõpus mõjub kui lõpliku dilemmasse uppumise sümbol.

Kogumiku lood tunduvad olevat valitud igati loogiliselt ja järjestatud sujuvalt. Kõik lood esindavad oma ajastule olulisi teemasid. Küll aga torkab silma tegelaste veidi ühekülgne sotsiaalne taust: enamik lugusid räägib haritlastest, kunstnikest ja heal järjel inimestest. Vähe on kujutatud n-ö töölisklassi tegelase elu või vaesust. Seetõttu sööbibki ehk kõige enam mällu Viive Luige lugu pihlakamoosist ja nahkkuuest, saabuvast sügisest ja pisaratest, mille taga oli palju rohkem kui vaid põhjakõrbenud „neli kilu suhkurt“. Vanemates lugudes kujutatakse küll taluelu ja tööd, kuid tundub, et sageli pigem jõukate talude oma. Tänapäeva lugudes tundub aga olevat esil kultuuriinimeste siseelu. Võib-olla märgib selline kulg Eesti elu paranemist, vähemalt näiliselt? Huvitavalt kajastab varju jäävaid küsimusi Maimu Bergi „Awakenings“, mis näitab kasvavat ebavõrdsust Eesti Vabariigis: Kadrioru pargis, kõrgeima võimu ukselävel, magavad kodutud inimesed. Lugu pole moralistlik. Berg ei süüdista üksikisikut languses ega võimu tema toetuseta jätmises, vaid heidab pilgu ühiskonna hädadele: kodutus, vaesus, alkoholism, kunstiinimesed kapitalistlikus ühiskonnas.

Asjaolu, et raamat sisaldab läbilõike eri ajajärkudest, on väga tervitatav ja värskendav. Läänes pakub 1990ndatest saadik huvi Ida-Euroopa riikide Nõukogude mineviku eksootika ja kirjandus, kus on kajastatud just seda perioodi. Kogumikku valitud lood pakuvad ka muid pidepunkte, mille kaudu Eestist mõelda: sügisesed pihlamarjad, 1920. aastate linnatänavad ja korterid, 1880ndate taluelu ja palju muud, langevad tähed ja hullud akadeemikud, pinged äri- ja kunstiinimeste vahel …

Värskendavad on ka Helga Nõu ja Maarja Kangro lood, kus on juttu naistest ja nende ihast. Nõu romaanist „Hundi silmas“ („In the Eye of the Wolf“) pärinevas katkendis on kirjeldatud (v)iha, mida tekitab temas endise armastatu kael: ta kujutleb, et hiilib libahundina reetliku armastatu juurde ja, teeseldes suudlemist, tapab ta. Kuigi siin on ilmselt aluseks olnud ammuilma tuntud tekstid (Kitzbergi „Libahunt“ ja folkloor), ei näe niisugust julget naise kire kujutust kirjanduses ega filmis just tihti. Sama kirge on tunda ka Maarja Kangro novellis „Mõisas ehk Hüppa tulle“ („At the Manor, or Jump into the Fire“), kus naise iha on mõneti küll klišeeliku erootika taustal hästi esile toodud. Ei Nõu ega Kangro lugu pole aga pelgalt ihast. Mõlemas sisaldub nende kirjutamisaja teisi probleeme: eestlasena võõras riigis elamine ja „võõrasse“ mehesse armumine ning kunstiinimeste alahinnatus kapitalistlikus ühiskonnas.

Kui Dedaluse raamatu pealkirja osa „Balti kaunitarid“ välja arvata, on tegu igati õnnestunud kogumikuga. Selliste raamatute ilmumine ja küllaltki laia kõlapinna saavutanud arutelud feministliku kriitika üle on loodetavasti samm sõbralikuma ja kaasavama tuleviku suunas. Tuleviku suunas, kus ei pea pikalt ja laialt kirjutama nais- ja meeskirjanikest ja naiselikkusest ja mehelikkusest, vaid, nagu on öelnud Woolf, saan kirjutada elust kui sellisest: taevast, puudest, ämblikuvõrkudest või millest tahes, aga mitte ainult indiviidide väikesest eraldiseisvast elust meeste ja naistena. Palun mitte ainult sellest. Inimkogemus on tõepoolest liiga keeruline, et taandada see ainult sookogemusele. Ja ometi – seni, kuni osa inimesi ikka arvab, et naised juba on võrdsed või et naistest pole vaja rääkida, on neist vaja rääkida.

1 Vt Tiina Kirss, Kas tõlkida kirjandust (ja/või) kultuuri? – Sirp 14. VI 2012.

2 Piret Karro, Kuidas arvustada feministlikku kirjandust? – Postimees 22. V 2020.

3 Youtube, 20. V 2020.

4 Alvar Loog, Kergejalgne catwalk fantaasiate ja foobiate miiniväljal. – Postimees 5. V 2020.

5 Eret Talviste, Igav paradiis on põrgu. – Sirp 17. IV 2020.

6 https://feministeerium.ee/kas-kirjanduskriitikast-kui-aktivismist-piisab/

https://feministeerium.ee/ahhetavad-ohhetavad-mustilised-kaunitarid-eesti-filmis/

Paljud seesugused sisukad artiklid avaldatakse Feministeeriumis. On hea, et see platvorm on olemas. Kas pole aga ohtu, et kui neid kirjutisi avaldab peamiselt Feministeerium, siis ei loe neid mõnigi, kellele teema tegelikult huvi pakuks? Ilmselt just seetõttu on ka Loogi kirjutised nii palju tähelepanu saanud, et need on avaldatud Postimehes. Oleks hea, kui sooküsimuste üle arutletaks paljudes väljaannetes.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht