Igav paradiis on põrgu

Mihkel Kaevatsi luulekogus „Võpatus“ oodatakse kapitalismi lõppu, kuid ühiskonnakriitika jääb teoses kahjuks autori suure Mina varju.

ERET TALVISTE

Mihkel Kaevatsi luulemina kogus „Võpatus“ on järjekordne piinatud noor valge mees, kes ei suuda oma geniaalsust teistele edastada. Olgugi enamasti luuletustes lokkavalt esil autori ego, leidub seal õnneks ka muud.

Imedevaene maailm

Maailma, mida Kaevats kirjeldab ja mis ta ego rusub, kannab ratsionaalne mõtteviis, mille kohaselt on elu valgustusajast saadik olnud imedevaene, kaalutletud, mõõdetav ja ennustatav. Olgugi et Kaevats näib olevat selle maailma suhtes kriitiline, tundub ta sellesse siiski uskuvat, või vähemalt sellesse, et külm, kasumile orienteeritud maailm, kus võidavad need, kes oskavad turundada, on ainus, mis meil on.

Luuletuses „Occupy 2011“, mis viitab otseselt 2011. aasta protestidele Hongkongis, Londonis, New Yorgis ja mujal, osutab autor, et majandus juhib kõike („sest majandus ju“, lk 23) ning et selline elukorraldus ei sobi talle. Ei sobi ka paljudele teistele. Luuletuses „Isa“ räägib jutustaja, kuidas „korralikud inimesed / (kelleks sa ju tahad, et saaksin) / lähevad tööle, lähevad kuskile kohta / ja teevad määratud aja tööd“ (lk 37). Jällegi antakse mõista, et minajutustaja on vaba hing, kes ei suuda sellesse süsteemi sulanduda. Ta tundub taga igatsevat aega, mil „joodik-luuletajad olid jumalad“ – luuletaja viimane võimalus raha teenida on „rahvusliku rocki pahadele poistele“ laulusõnu kirjutada (lk 19). Kunstimaailm on allutatud kapitalistliku turumajanduse tootmis- ja kasumijanule.

Kaevatsi luules on midagi kafkalikust modernismist, kus maailma nähakse vangistavate süsteemidega masinana, millesse inimene kaob: „Inimesed ragistavad masinas / ajusid. / Nende keel / võtab kiiresti hammasratta kuju“ (lk 61). Ah, see vana hea paranoiline tunne! Inimesel justkui poleks agentsust, vaid ta on kinni masinasüsteemis, neoliberaalses hiliskapitalismis, mis hävitab kõik poeetilise. Niisuguse maailma kriitika on aina teravam, aimatakse, et „mitte keegi ei tea, millega see lõpeb. / Aga see lõpeb“ (lk 23). Praegusel ajal võib seda lõppu eriti hõlpsasti ette kujutada. Pandeemia üks tagajärgi on ilmselt, et see annab mõneti võimaluse alustada puhtalt lehelt. Me peame vähem tarbima, reisima. Peame olema leidlikud seal, kus oleme, sellega, mis meil on. Võib ka juhtuda, et viirushaiguse halvava mõju tagajärjel vallandunud majanduskriisi tõttu hakatakse majanduse tähtsust veel rohkem rõhutama. Siiski tuletab pandeemia meelde, et me ei suuda kõike oma kontrolli all hoida – inimene pole kõikvõimas. Muidugi ka selle, et majanduse toimimine ongi tõesti oluline.

Sotsiaalkriitika on „Võpatuses“ jäänud kahjuks siiski autori suure Mina varju. Kaevatsi luule on kinni selles, mis on (ja see on ennekõike autori peas), mitte selles, mis võiks olla: „ma vaatan nukrasse lõputusse, / sellesse, mis on, ja millest aru ei saa; /mida muuta ei saa“ (lk 30). Kogumikust jääbki meelde ennekõike suutmatuse, ahastuse, kuristikku vaatamise tunne, kinnijäämise tunne. Autor loob kujutelma, et see tunne on kunstnikuhinge üks peamisi tunnusjooni: „Kas nad saavad must aru? / Aplaus. Tühjus. Ahastus. / Järgmine nädal jälle“ (lk 5). Peale Kafka on äratuntav ka T. S. Elioti mõju, ehkki see ei seostu niivõrd kõrgmodernismi luulega, vaid end haletseva ja imetleva vananeva/kiilaneva mehega, kes januneb naiste imetluse järele ning arvab, et on liiga tark ja õilis, et rumal maailm tema erakordseid kannatusi mõista võiks. Otsese laenuna võib esile tuua Kaevatsi luuletuse „Märts, 2015“: esimene rida „Märts on julmim kuu“ (lk 64) viitab Elioti ühe kuulsaima ja kõrgmodernismi ühe kanoniseerituma teose „Ahermaa“ luuletuse algusele, kus teatatakse, et aprill on julmim kuu.

Eneseimetluse ja -haletsuse teemaga seoses meenub tahes-tahtmata Mikk Pärnitsa kirjutatud Andra Teede luulekogu „Pikad mehed, pikad elud“ (2018) arvustus. Pärnits pakub, et kunstis ja luules on kaks klišeed, mida levitatakse mõtlematult ja vastutustundetult: „et ilma kannatuseta ei tule head kunsti ja et suured tunded teevad hea kunsti“ (ERR, 24. I 2019). Need kaks klišeed on Kaevatsi luulekogu alustalad ning kumbki ei tee sellele head.

Ebaterve arusaam naistest

„Mina, mina, mina“ teema all on „Võpatuses“ palju juttu ka naiste n-ö vallutamisest, mille puhul taandub suhe naistega ennekõike seksile. Mitmes luuletuses esineb naiste suhtes veidrat hoiakut, mis kajastub muu seas neile kui „lehtsabadele“, „neiudele“ ja „daamidele“ viitamises. Näiteks luuletuses „vaata et see barokk“ kirjutab autor järgmiselt: „kaks neiut mööduvad / lonkides nagu muulad / vaatavad hunte / kael murdmiseks paljastatud / loll võib kirikuski keppi saada“ (lk 8). Siin näivad naised kui saakloomad, oma kaela on nad ise sihilikult paljastanud huntidele, keda julgelt vaatavad. Selle asemele et kasutada sõna „naine“, kasutab autor veidraid staatusele ja ka seksuaalsele rollile osutanud sõnu. Jean Rhys kirjutab romaanis „Teekond pimeduses“ („Voyage in the Dark“, 1934), et mõnel sõnal tahaks lausa kaela kahekorra käänata. Talle ei sobi „lady“, mulle „neiu“. Just sellepärast, et sõnu „neiu“, „daam“, aga ka näiteks „tütarlaps“ kasutatakse alatihti siis, kui püütakse noori naisi korrale kutsuda või neile soostereotüübi käitumismustrit õpetada.

Ka „Võpatuses“ võib täheldada stereotüüpset suhtumist naistesse. Luuletuses „2 Ja puhastustule“ on kirjeldatud, kuidas „sa ootad naisteriiete poes, näed nägusid ja siluette, / kuuled, mida nad räägivad: / see on igavus naisemeheks olemisest, / kuigi hea on ju ka [—] paar keskealist daami vaatavad … tumma paistetusega / üledimensioneeritud rinnahoidjate vahel, siis / haarab ka neid / tühjus, milles kaob vorm“ (lk 50). Esiteks näeme siin seda, justkui oleks üldlevinud tingimus naisega suhtes olles temaga koos poodlemas käia – n-ö kaasa lüüa tüüpilises naiste tegevuses, mis on mehele väga igav. Teiseks viitab vaade keskealistele naistele kui varsti „tühjadele“ vormidele naiste väärtustamisele nende nooruse ja reproduktiivsuse järgi.

Luuletuses „poolteist kultuuriheerost“ kirjeldatakse, kuidas „poolteist kultuuriheerost / kohtub kahe lehtsaba korteris [—] tüdrukud kädistavad / ega hooli“ (lk 74). Siin tunduvad mehed kui kultuurijumalad, kelle heaks naised kui lehtsabad ja tüdrukud lihtsalt võimaldavad paiga kohtumiseks.

Üks luuletus mõjub aga #Me Too kontekstis eriti kahtlaselt: „Ja see on siis sinu ärkvelolek: sihitu lonkimine selle tüdruku järel [—]. Sul on võimsad unenäod, / kuid su paradiis on igav“ (lk 73). Seda lonkimist võib ju võtta kui kujundit kellegi juba tuttava järgi oma elu elamise kohta, kuid samas luuletuses on esikohal just füüsilistel tänavatel lonkimine, mistõttu mõjub „lonkimine“ reaalse jälitamisena ning hakkab veidi kõhe. Igal juhul provotseeriv, arvestades ühiskonna kõrgendatud tähelepanu argiseksismi suhtes.

See aga, mida Kaevats nimetab igavaks paradiisiks, on tõepoolest igav. Ahastavad luuletused tekitavad tunde, et tegemist pole mitte paradiisi, vaid põrguga.

Seevastu luuletus „meister portreteerib naisi“ tundub olevat soostereotüüpide suhtes irooniline või kriitiline: „naistega tuleb vää-äga / ettevaatlik olla“ /teatas leonhard lõbusalt /ja elutargalt / „mari ei ole kristel“ (lk 62). Jutustaja näib ilmselgelt teadvat, et kõik naised on erinevad, ning nõuanne „meistrilt“ on seega kuidagi tühine. Samuti räägib üks luuletus sellest, kuidas jutustaja nuttis (lk 70). Tahaksin meedias ja kunstis näha rohkem siiralt nutvaid või muul viisil ausalt tundeid näitavaid mehi.

Huvitavad on ka Kaevatsi need luuletused, kus rõhk pole nais- ja meesindiviidide väikesel eraldiseisval elul, vaid kus hetke üleskirjutus avardub üldistuseni. Näiteks hetk, mil „Võpatuse“ mina ärkab hommikul, et kohvi teha, ja teab, et naabrinaine on just end pesnud ja nüüd kreemitab ja nende pilgud kohtuvad, arvatavasti läbi akna: „naine vaatab / otse silma“ (lk 56). Luuletuses „hakata tasapisi“ kaovad triviaalsed sõnapaarid ja mõtted, tekib rütm ja sügavam perspektiiv, kui „hakata[kse] tasapisi / muutuma eimillekski / ammumäändunud puuks“ (lk 20). Samuti on toredad väikesed luuletused kajakast: julgustatakse märkama ja imetlema ümbritsevat maailma („mida ta seal haigutab“ ja „nagu viimane jaanipäevakangelane“, lk 38 ja 39).

Sümpaatne on ka „Võpatuse“ materiaalsus – raamatu lehed tuleb servast ise lahti lõigata või rebida. Nii jääb mulje, nagu hoiaks käes Kaevatsi räbaldunud päevikut. Ka illustratsioonid on huvitavad, peegeldades kogumiku lausahastust justkui Edvard Munchi „Karje“.