Tähistajate näljastreik

Jevgeni Zolotko suvistel näitustel on loomingulised impulsid sulandunud hübriidautorsusse, kus kollektiivne 1 + 1 annab kokku midagi enamat kui kaks.

HANNO SOANS

Näitus „Vaikiv“ Tartu kunstimuuseumis kuni 27. IX. Kuraatorid Jevgeni Zolotko ja Eero Epner; kunstnik Jevgeni Zolotko ning graafiline disainer Martin Pedanik.

Sest kes keeltega räägib, ei kõnele inimestele, vaid Jumalale; sest keegi ei saa temast aru, vaimust ta ju räägib saladusi.

Pauluse kirjast korintlastele, 14, 2

 

Kui arvestada, et Jevgeni Zolotkol lõppes suhteliselt hiljuti Eesti kaasaegse kunsti muuseumis näitus „Nicht hier“, mis oli teostatud koos saksa kunstniku Uwe Schloeniga ja et praegu on Tartu kunsti­muuseumis läbi kahe korruse Zolotko ja Eero Epneri kureeritud ning Zolotko mahukat uut videoinstallatsiooni eksponeeriv näitus „Vaikiv“, siis võib teda vabalt pidada suvesessiooni produktiivseimaks kunstnikuks. Iseasi, mida see tiitel annab.

Olulisem on tõdeda, et mõlema puhul (kuigi näitused ise said väga erinevad) on märgiline loominguliste impulsside sulandumine teatavat laadi hübriidautorsusse, kus kollektiivne 1 + 1 annab kokku midagi enamat kui 2. Ja kui näituse „Nicht hier“ pressitekstis kinnitatakse, et kollektiivne loominguline panus „annab alust kogu näitusetervikut mõtestada kujundlike universaalide nagu „väike inimene“ ja „suur keeldumine“ kaudu“, siis võib sama mõnevõrra tinglikult kinnitada ka „Vaikiva“ kohta. Sellega aga otsesed paralleelid lõpevad. Edasise tahaksin pühendada „Vaikivale“, mis on palju keerukama struktuuriga nähtus kui „Nicht hier“.

Jevgeni Zolotko installatsioon „Vaikiv“ koosneb videotest ja vitriinidesse paigutatud objektidest, mille kohta autor ise on tähendanud, et „ükski lugu pole minu kui skulptori tarvis tõeline, kui see pole artefaktides maandatud“.

Hedi Jaansoo

Harjumuspärasuse eitus. Intrigeeriva vormikeelega, kuhugi museaalse arhiivinäituse ja kabakoviliku installatsiooni vahemaile paigutuv väljapanek sai alguse Eero Epneri ideest kõnetada „vaikivat ajastut“, tehes seda kuidagi teisiti – mitte dokumentaalselt, vaid kujutluslikult. Nimelt edastab aastatest 1934–1940 laenatud hajus pildimaterjal Eesti muuseumide arhiividest fotode, graafiliste lehtede ja maalide vahendusel konkreetsust taga nõudva analüüsi seisukohast vaid mingit kõhunahaga aimatavat tundetooni. Väljapanekut on püütud häälestada, eirates kõiki selle aja kunsti streotüüpidega standardkäike. Pigem on valikus hermeetilised, end rõhutatult mitte just liialt ilmsete narratiividena ilmutavad fragmendid „vaikiva ajastu“ pildimaailmast, tööd, mis on enesesse sulgunud, mis kõnekalt vaikivad. Samuti pärineb Epnerilt idee kaasata uue, vaikimisega tegeleva tööga näitusele Jevgeni Zolotko. Tema installatsioon „Vaikiv“ koosneb videotest ja vitriinidesse paigutatud objektidest, mille kohta autor ise on tähendanud, et „ükski lugu pole minu kui skulptori tarvis tõeline, kui see pole artefaktides maandatud“. Nende kahe lähtekoha pingpongis sündinud tulemus – kõike muud kui ootuspärane – paneb edukalt proovile sissekulunud vaatajaharjumused, mängides muuseumiekspositsiooni kaanonite ja publikuootustega. Eriti huvitavalt käitub seejuures otseselt kunagist eluolu puudutav fotomaterjal. Neljakaupa ühises paspartuus esitatud fotod käituvad justkui kiuslikult eitades nendesse vaatajate projitseerida kavatsetud narratiivi: silme ette kerkib mälestuspilt uhkelt valendavast Oru lossist ja võimalik, et mitte just samas pildinelikus esitatud udusest fotost, mille keskmes laiutab totter, pealegi fookusest väljas, kalkun. Mõelge, et keegi on kunagi teinud otsuse selline tobe pilt säilitada, nii et nüüd saame seda näha museaalses registris.

Esmalt ei keskendukski rohkem pildivalikule, vaid kõige elementaarsemal tasandil toimivatele eitustele harjumuspäraste eksponeerimistavade suhtes. Nimelt on kogu näitusetervik esitatud erilises hämaruses, mida küll niivõrd ei dikteerinud kuraatorite algsed soovid, vaid ülitundliku fotomaterjali eksponeerimiseks ette nähtud museaalsed valgusparameetrid. Aga just see nüke annab tervikule erilise hillitsetud, vaikelulise sordiini all oleku. Peale selle on kuraatorid eemaldanud näituse­saalist kõik harjumuspärased, pilte automaatselt kunstiteoseks kvalifitseerivad „kargud“, loobudes etikettidest, mille atributsioonid viidanuks maali autorile ja valmimisajale. Eemaldatud on maalidelt ka raamid, mis tavaliselt toimivad jutumärkidena, kõike enda sees automaatselt kraadi võrra tinglikumaks ja esinduslikumaks muutes. Soov tühistada „kommunikatiivsed päästerõngaid, mille külge pildid klammerduvad“ (Eero Epner) sunnib meid valitud töid vaatama justkui alasti, pigem pretensioonitute kujutistena museaalsuse aura ja väärikuspaatinata. Pean tunnistama, et viimane käik mõjub sedavõrd orgaanilisena, et esimest korda näitust külastades tajusin seda alateadlikult.

Ja üldse ongi üks kindlamaid teid näituse vaatamiseks lasta vabalt toimida sellel mõnevõrra ehk skisofreenilisel, korraga kahe paralleelse telje dialoogis moodustuval tervikul, katsumata seda kohe allutada kehtivatele kunstiajaloolistele ja kultuuriloolistele skeemidele, mis vaatajat tavaliselt muuseumiekspositsioonis suunavad ja ohjes hoiavad. Selleks on vaja võtta aega. Minna looga kaasa. Usaldada tuleb seejuures pilte ennast, fotosid ilma tavakohaste osutusteta kohale ja kontekstile ning maale ilma neid juba autori nime saatva legendita. Tuleb julgeda lasta end ebamäärasusse ekslema ka videonarratiivi tasandil, sest osadest terviku paika settimiseks kulub pea kaks tundi. Vaatajale on see paras ports usalduskrediiti. Seda enam et esitatud maalid torkavad silma rõhutatult pretensioonitute motiividega: valikus domineerivad eskiislikud metsavaated ehk teisisõnu hulgaliselt sumbunud võsa, mis kuulub ilmselgelt kunstiajaloo kolmandasse kohorti. Valdavalt on need pildid, mis haruharva arhiivist näitusesaali jõuavad. Aga nüüd on nad siin, märgina omamoodi ummikseisust, osana tähenduslikust nälja­streigist, mis püüab modelleerida üht hämarala „vaikiva ajastu“ psüühilisest realiteedist.

Pietà koondkuju. Ka otsustav hüpe tänapäeva ei paku kerget pagemisteed: autorite sõnutsi pole vaatajal otsest põhjust üritada siin vedada paralleele ajaloolise „vaikiva ajastu“ ning meie kaasaja vahele. Suhe on autorite kujutluses hoopis äraspidine. Nimelt kui „vaikival ajastul“, perioodil Eesti ajaloos, mil poliitilistel põhjustel kõigest rääkida ei tohtinud, püsis selgelt sõnastamata konsensus ühiskonnas ebamugavate teemade käsitlemise suhtes, siis praegust aega iseloomustab ühismeedias valitseva irriteeriva loba näol tõeline logorröa voogedastus, mida saadab kuhjuvate kõnemassiivide üha süvenev sisutus. Räägime ja kirjutame ja edastame üha rohkem teksti, et üha vähem öelda. Vähemalt sai sellist motiivi mainitud näitusega kaasnenud vestlusringis.

Kusagil maalitud võserike vahel poolhämaras videopildis lõputult vookleval hallil külavaheteel saab alguse hüplik jutustus kõnehäiretega maadleva autistliku poisi arengulugu mõjutanud pöördelistest sündmusest. Lugu on dramaturgiliselt hajutatud kuue ekraani vahel, lastes põhilistel jutustajatel, hapra psüühikaga noorel armastaval Emal ja ilmselgelt skeptilisel vanemal Vaatlejal, kes esindavad intiimsemat suhtlussfääri ja teaduslikumat distantseeritust, ilmuda veel kord postskriptumina mõeldud seitsmendal ekraanil, kus nad – lombakas Ema talutamas vanuigi pimedaks jäänud Vaatlejat –, ära pöördudes ohtrasõnaliselt ja õigustavas toonis edastatud legendist, koos vaikusesse eemalduvad. Sotsiaalse ruumi avardamiseks peamiste jutustajate ümber ilmub ühel koondekraanil oma lugu rääkima veel preester, keegi noormees maalt, tõeline jõmm, üks naine, üks laps, N-ile toitu viinud vanamemm ja tema liikumistrajektoori väisanud postiljon, kes räägivad oma põgusatest ja sageli ka vastandlikke hinnanguid kandvatest kokkupuudetest peategelasega, kellele viidatakse lihtsalt kui N-ile.

Vaikiva, ehk N-i nägu ilmub dubleerituna näituseplakatil ja sama foto järgi Evelin Zolotko näitusele teostatud mustvalgel maalil: hilistes kahekümnendates, lühikese soengu, veidi ehk eksinud silmavaate, kuid sugestiivse füsionoomiaga tegelase portree juhatab sisse näituseterviku ja jääb vaatajat kummitama. N-i tegelaskuju avaneb meile justkui mingit rabavat paljastust taga ajava intervjueerija poolt Emale ja Vaatlejale esitatud norivate küsimuste foonil. Esimene neist mudib pidevalt lihtsakoelise jutu saatel kootud nartsu oma käte vahel – samuti katkeb pidevalt jutujärg. Ema juttu ilmestavad sõnatu telepaatilise suhtluse motiivid enda ja lapse vahel – lapse autistlik glossolaalia on talle kõnelemine inglite keeles. Mingis nimeta jäävas sotsiolingvistikaga tegelenud uurimisasutuses, nn instituudis töötanud Vaatleja, kes kasvab aja jooksul kokku oma uurimisalustega, on seevastu ilmselgelt kriitiline kõigi intervjueerija püüdluste suhtes müstifitseerida jutustuse peategelast, üritades distantseeruda igasugustest motiividest, mis kippusid omistama N-ile mingit „põhjapanevat tõde inimese olemuse kohta, mida on raske sõnadesse panna“. Seejuures on huvitav, et professionaalsete näitlejate (Ema kehastab Rea Lest ja Vaatlejat Tiina Mälberg) edastatud lood jõuavad vaatajani justkui kaadritaguses kõnes, nagu oleks meil ootamatult ilmnenud võime kuulda nende ilmekate vaikivate nägude tagant tegelaste sisemonoloogi. Mõistagi pole see esitluses ainus tõlgendusruumi avardamiseks Zolotko ette võetud nihe.

Näitusega kaasnenud vestlusringis leidis Maria-Kristiina Soomre poolt mainimist „Pietà“ koondkuju ja Zolotko seda paralleeli eitama ei kippunud. See annab meie „idioodile”, kes enamikul eluperioodidest kasutas lõputut nimisõnade voogu, lalises kinnismõtteliselt vaid fraasi „mina olen siin, mina olen siin“ või kasutas korraga läbisegi seitsmekümne kaheksasse või enamassegi keelde kuuluvaid fraase ega omanud Vaatleja seisukohast mingit arusaama keele sümboolsest funktsioonist teatava mandaadi lunastajapositsioonile. Kuid mida siin siis seeläbi lunastada on?

Pakun, et keele instrumentaalset funktsiooni, mis, kui end sellest vabaks lasta, jätaks alles vaid nimetu lootuse. „Kui me ei saa enam mitte midagi öelda, on vaid lootus seal üle piiri, kus pole midagi,” on ka Zolotko ise maininud. Ja nii me jõuame taas tema kunstis protoreligioossuse sfääri, kus sõnad ei maksa midagi. Hoolimata sõnadest toimub sealsel tähendustasandil vakatus.

Ja lõpuks tahaksin tähelepanu juhtida sellele, et kui aktiivselt mõjub eesti keeles siiski sõna „vaikiv“, kas või võrreldes näitusepealkirja ingliskeelse tõlkega silent. Seeläbi on vaikimine, ka tahtmatu, autoritele tegu. Viimane tegu. Edasi ei tule midagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht