Naine kuulub iseendale

Maria Kapajeva näitus on hästi kompneeritud, visuaalselt vaheldusrikas ja provokatiivne nagu vana hea raamat. Õnneks on selles parajalt eneseküllasust.

REET VARBLANE

Maria Kapajeva isikunäitus „Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 8. XI, kuraator Siim Preiman.

René Kari näitus „7×10“ Vabaduse galeriis kuni 11. XI.

Maria Kapajeva isikunäitus Tallinna Kunstihoone galeriis on ohtrasti tähelepanu saanud, vähemalt meie oludes, kus kunstist just eriti tihti ei kirjutata, veel harvemini asjalikult. „Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides“ on köitnud kirjutajaid nii teema kui ka selle käsitlusviisi poolest. Kapajeva ainese võib kõige lihtsamalt võtta kokku küsimusega, kas naine kuulub iseendale või on jätkuvalt sootsiumi oma. Teisisõnu, kas tal on õigus otsustada oma keha ja vaimu, elu eesmärkide ja elamisviisi üle? Kuidas saab keskealine või üle selle naine ennast realiseerida ühiskonnas, kus võrdõiguslikkust tagavatele seadustele ja selle kaitseks ellu kutsutud institutsioonidele vaatamata valitseb nooruse kultus ja kehtivad traditsioonilised väärtused?

Iseenesest ei ole selles teemas ju midagi uut, sest juba pool sajandit tagasi oli feminismi teise laine tekkimise üheks ajendiks võitlus aborditegemise õiguse eest ehk miljoni naise marss USA suurlinnades. Arutlused selle üle, kas loote eemaldamine on võrdne lapse tapmisega, olid variserlikud siis ja on veelgi rohkem praegu. Mõelgem või Iirimaa peale, sest hukkamõistu ja keelamisega ei säästa kedagi täbarast olukorrast ega päästa ühtegi elu. Nii tollase miljoni naise marsi kui ka praeguste Poola (ja Poola naisi toetavate) väljaastumiste taga on sama lihtne, lausa iseenesestmõistetav nii-öelda alusarusaam, et naine kuulub eelkõige iseendale, tal on õigus valida elamisviis ja otsustada oma keha üle. Maria Kapajeva on toonud juurde ka vanuse (vananemise) küsimuse. Meedias palju kasutatud optimistlik väide, et kuuskümmend tähendab tänapäeval pigem varasemat neljakümmet ei tundu stereotüüpide käes vaevlevas tegelikkuses paika pidavat. Vähemalt naiste puhul mitte. Kahekümneselt õigustab noorus naise eksistentsi, neljakümneselt vajab naine endiselt indulgentsina ema ja/või abikaasa staatust.

Maria Kapajeva. Või teine (Or other). Installatsioon, 2020.

Keiu Maasik / Tallinna Kunstihoone

Maria Kapajeva näitus on hästi komponeeritud, provokatiivne, visuaalselt vaheldusrikas. Üle võlli absurdi keeratud kurbnaljakasse videosse rohelisest marsimehikesest või õigemini 40-aastasest naisest, kes täidab kümmet käsku, et kuidagigi nähtav olla, kostab elust endast hääli, kus naiselt nõutakse tema bioloogilise kohustuse täitmist. Vahepalaks rahvuslikku triibumustrit meenutava skeemina statistikat, et kesk- ja vanemaealised naised ei ole filmikunstis nähtavad. Siis lakoonilise valgusinstallatsioonina tuttav, kuid praegusele kunstile kohaselt hoora ja madonna ehk hoora ja ema nihestatud vastandus. Just nagu heas tuttavas raamatus, kus kõik toimub läbi minategelase silmade ja kogemuse, avarama pildi andmiseks on pikitud sisse fakte ja kehtivaid üldistusi, kriitilisi vihjeid suurele kultuurile, parajalt krüptilisust. Kuid Kapajeval on veel midagi, mis iseäranis selgelt tuleb esile Vabaduse galerii René Kari näituse „7×10“ taustal.

Ka Kari retrospektiivse isikliku projekti peamine teema on füüsiline vanus: mitte ainult võitlus vananemise, vaid ka sellega seotud hoiakute vastu. Ta on alapealkirjastanud oma väljapaneku positiivse tõdemusena: „I’m 70, I like it“ ehk „Olen 70 ja see meeldib mulle“. Nooruse kultuse murdmiseks on Kari kasutanud kunstiobjektina oma keha ja püüdnud seda modelleerimise käigus igati täiustada. Nii et viiskümmend on vana kolmkümmend ja seitsekümmend vana viiskümmend. Või nagu ta ise on selgitanud: tema eesmärk on jõuda oma taiese ehk kehaga antiikmaailma mehe iluideaalile nii lähedale kui võimalik. Kehakunsti protsessuaalne projekt jõuab vaatajani nii-öelda kahekordse tsenseeringuna: kunstnik valib poosi ja teeb ka pildistatud materjali seast valiku, et tema töö, modelleering kõige esteetilisem (efektsem, seksikam) välja paistaks.

Päevitunud naha ja alasti musklis torsoga eneseesitlus ei kuulu pelgalt kulturismi- või terviseajakirjade kaanele, see kuulub ka vananevate meeste võimumängude juurde. Mõelgem kasvõi Venemaa presidendi Vladimir Putini reklaamfotode peale, olgu siis paarimeetrise kalaga Baikali järvel, antiikse amforaga Mustal merel või Kamazi roolis autokolonni ees Kertši silda ületamas. Kuid selline igavese elu ja ilu eneseküllane kuvand kehtib ainult meeste puhul. Naise kuvand ei olnud ei antiikkultuuris ega ole ka praegu eneseküllane. Naine kuulub kellegi või millegi juurde, teda defineeritakse millegi või kellegi kaudu.

Maria Kapajeva näituse lõpetab interaktiivne videoinstallatsioon „Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides“. Omaette tantsivad keskealised naised ei vaja kedagi ega midagi enda kõrvale, nad on eneseküllased. Kaamerale vaatamata naudivad nad ennast ja oma eneseküllasust. Nii mõnigi külastaja unustab kunstinäitusel käitumise head kombed ja hakkab ennastunustavalt kaasa tantsima. Kogu väljapanek on ka pealkirjastatud „Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht