Lahkunud on maalikunstnik Eeva-Aet Jänes (kunstnikunimega Eva Jänes), kes jääb Eesti kunstilukku ennekõike monumentaalmaali viljaka ja võimeka viljelejana, aga ka lõuenditel geomeetrilises maalikeeles universaalseid väärtusi otsinud maalikunstnikuna.

Eeva-Aet Jänes sündis 30. mail 1942 Tallinnas, kuid tema lapsepõlvelinnaks sai Paide, kuhu põgeneti sõja eest. Tema kunstianne avaldus varakult, mõjutajate seas oli ka Pallases õppinud kunstiõpetajast ema Alice Jänes. 1957. aastal läks Eeva-Aet Jänes õppima Tartu Kunstikooli, kus lõpetas 1962. aastal maali eriala (ametlikult kunstipedagoogika). Pärast kaht aastat kunstiõpetajana järgnesid aastatel 1964–1970 õpingud kunstikõrgkoolis, toonases Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI), monumentaalmaali erialal. Eeva-Aet Jänes paistis silma juba tudengina: tähelepanu äratasid tema sgrafiitod ERKI hoone seintel, märkimisväärne saavutus oli ka IV kursuse tudengina maalitud fresko Tallinna XXI kooli fuajeesse. Eeva-Aet Jänese diplomitöö, sgrafiitopannoo kavand, millel figuure on julgelt abstraheeritud, sai komisjonilt kõrgeima hinnangu.

Suurema osa elust tegutses Eeva-Aet Jänes vabakutselise kunstnikuna. Ta võttis aktiivselt osa monumentaalmaali-konkurssidest ning täitis mitmeid tellimusi. Avalikesse hoonetesse tegi ta peaaegu veerandsada suuremõõtmelist teost. Esindatud on kõik klassikalised monumentaalmaali tehnikad: fresko, sgrafiito, vitraaž ja ka mosaiik. Need kõik on teosed, mille loomine tellingutel eeldab peale tugeva vaimu ning kuudepikkuse järjestikuse pingutuse ka füüsilist vastupidavust. Loodu mastaap on enneolematu – peaaegu 1000 ruutmeetrit.

ERKI lõpetamise järel oli Eeva-Aet Jänese esimeseks loominguliseks saavutuseks Aseri keraamikatehase abihoone välisseinte geomeetrilised pannood (1973). Need on seniajani alles, omas ajas uuenduslikud tööd, kus on ühendatud kivimosaiik ja sgrafiito. Rakvere (Piira) Veterinaarkeskuse freskod (1974–1975), mille fantastilised hiiglasuured taimemotiivid on seinte pinnal sümbioosis geomeetria ja perspektiiviga, oli saavutus, mida märgati ka omas ajas. Kui muinsuskaitse all olevate Rakvere freskode rohekates toonides pinnad äsjase restaureerimise järel taas freskole omaselt hingasid, nagu tavatses öelda Eeva-Aet Jänes, siis Kalevi kommivabriku samuti kaitse all olnud figuraalsetel freskotsüklitel (1976–1978) on olnud nukram saatus: 80 meetri pikkusest Kalevi kunagise söökla pannoost Pärnu maanteel on alles vaid väike fragment. Eeva-Aet Jänese loomingu tippsaavutuseks on Põdrangu sovhoosikeskuse peosaali sgrafiitod (1978). Värvilise krohvi kihtide sisse lõigatud sgrafiitotehnikas avaldus Jänesele loomuomane anne luua abstraktsete geomeetriliste mustritega ruumi kõige eredamalt. Modernistliku hoone piduliku kaarja lehviksaali geomeetriline abstraktsioon kaheksal paneelil, kõrgete akende külgvalguses, lummab ruumi sisenejat tänini. See suurteos kõrvalises maakohas Tamsalu külje all väärib vaatama sõitmist ning seda tehaksegi: nii EKA kui ka Tartu Pallase tudengid väisavad koos oma õppejõududega praegu eravalduses hoone erakordset ruumi, sest õige elamuse monumentaalmaalist saab vaid kohapeal. Kui tihtipeale on kunstnikud pidanud tähtsaks oma loomingu sõltumatust välistest suunavatest teguritest, siis Eeva-Aet Jänes, vastupidi, sai inspiratsiooni arhitektuurikeskkonnast. Tema sütitajaks ning ideede käivitajaks oli avar ja võimalusterohke seinapind. Ta suhtus alati pieteeditundega konkreetsesse ruumi ja ka teose tellinud asutuse tegevusvaldkonda, samuti töö asukohta. Nii näiteks sai Väike-Maarja seltsimaja endale kohaspetsiifilise ja rahvapärase fresko „Maarjapäevad“ (1980). Tallinna perekonnaseisuameti freskod (1982) haakuvad asutuse kõigi tegevussuundadega ning on olemuselt ajatud, nagu ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) konsistooriumi kabeli maalingud (1994). Eeva-Aet Jänese vitraaže (1975–1997) saab imetleda Tallinna Jaani kirikus, samuti Muhu kirikus ning mitmel pool mujalgi, mosaiike Jõhvi kiriku krüptis (2002). Eeva-Aet Jänes esines tahvelmaalidega paljudel ülevaatenäitustel ning enam kui 30 isikunäitusel. Ta tegutses ka kuraatorina ja vahendas Eesti kunstnike religioosset loomingut. Ta oli seniajani aktiivselt tegutseva Tallinna Jaani kiriku galerii ellukutsuja ja kauaaegne galerist. Eeva-Aet Jänes oli aastaid ka EELK kunsti- ja arhitektuurinõukogu juhataja ning EELK kultuuriväärtuste komisjoni liige, kuulus Eesti Kunstnike Liitu ja ka Eesti Maalikunstnike Liitu. Eeva-Aet Jänes oli maalimisele jäägitult pühendunud ja aktiivne kõrge eani. Ta tundis loometööst sügavat rõõmu, nimetades oma igapäevast tegevust humoorikalt pintseldamiseks. Selgelt piiritletud geomeetriliste pindadega harmoonilistel tahvelmaalidel käsitles kunstnik ikka ja jälle igavesi teemasid. Kuni viimase ajani kestsid ka sõbralikus õhkkonnas kokkusaamised kunagiste kaaslastega kunstiõpingute päevilt. Eeva-Aet Jänest tundnud inimesed jäävad teda mäletama südamliku ja heatahtliku inimesena.

Sügav kaastunne lähedastele ja sõpradele!

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Maalikunstnike Liit

Eesti Kunstiakadeemia

Kultuuriministeerium