Pitsid ja satsid Mustpeade majas

„Goyescas“ kuulub klaverirepertuaari tippteoste hulka, aga ei kõla kontsertidel just tihti, sest eeldab sobilikku esteetilist ja intiimset keskkonda.

ÄLI-ANN KLOOREN

Kontsert „„Goyescas“. Age Juurikas ja Linnar Priimägi“ 7. X Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas. Age Juurikas (klaver), Linnar Priimägi (kultuuritaust). Kavas Enrique Granadose klaveritsükkel „Goyescas“.

Age Juurikas on pianist, kelle kontserte oodatakse mitte ainult lootuses kuulda virtuoosset klaveritehnikat ja suurepärast sisulist esitust, vaid alati on põnev ka tema kavavalik. Ta on omamoodi vastuvoolu ujuja, kes murrab välja palju mängitud klassikaliste teoste esitamisest, toob publikuni vähem tuntud teoseid ning loob neid vajadusel ka ise juurde. Eelmisel aastal raputas Age Juurikas kuulajaid oma Igor Stravinski „Tulilinnu“ seadega ja nüüd on see ka plaadil välja antud. Toonasel kontserdil „Tulilindu“ kuulates jäi mulje tehnilise keerukuse piiril balansseerimisest. Seekordne kontsert, kus kõlas harva esitatav Enrique Granadose klaverisüit „Goyescas“, näitas, et piire annab veelgi nihutada.

Kontserdi teokssaamises on kaudselt süüdi hispaania maalikunstnik Francisco Goya (1746–1828), kelle maalidest inspireerituna kirjutas Granados oma klaverisüidi. Kuulaja Goya-Granadose maailma viimiseks oli kutsutud kontserdil kunstnikust ja tema teostest rääkima Linnar Priimägi. Selline sissejuhatus sobis ideaalselt ja kindlasti kuulas enamik publikust seejärel klaveritsüklit hoopis avarama meelega. Priimägi iseloomustas Goyat, kes oli küll elu viimased 36 aastat kurt, erakordse helipiltide maalijana: tema maalides kuuleb kõikvõimalikke helisid tantsuviisist püssipaukudeni. Goya looming tegi läbi mitmeid stiilimuudatusi: kunstnik alustas värviliste vaibakavanditega, seejärel tuli mustvalge graafika periood ning elu lõpus valmis nn mustade maalide sari. Oluline koht on Goya teostes majismo’l (maja – neiu, majo – noormees). Nii nimetati XIX sajandil Hispaania lihtrahva noorte hulgas levinud kultuuri, mida iseloomustas soov peenelt riietuda ja nipsakas käitumine. Majismo kujukas näide on Prosper Mérimée „Carmen“ ning sellisest lehviku taha peitunud maja’st on saanud hispaania naise stereotüüp. Goya kahest maja’sid kujutavast maalist „Alasti maja“ ja „Riietes maja“ oli mõjutatud ka Granados, kes oli vaimustatud Goya oskusest anda edasi hispaania karakterit. Oma klaveritsüklis kujutabki ta ühe maja ja majo teekonda läbi armastuse surmani.

Age Juurika esituses võlus lihtsus, justkui ei olekski Granadose „Goyescas“ kaelamurdvalt keeruline teos.

Ivar Ruhno

1911. aastal valminud klaverisüidi „Goyescas“ ükski osa ei toetu otseselt maalile, kuigi mõne osa puhul on välja toodud seos Goya mustvalge graafika seeriaga „Los caprichos“ (näiteks viienda osaga „Armastus ja surm“). 1914. aastal kirjutas Granados kindlasti Goya maalist inspiratsiooni saanuna klaveripala „Õlenukk“. Seda esitatakse tavaliselt koos süidiga „Goyescas“, nagu seda tegi sel kontserdil ka Age Juurikas. „Goyescas“ kuulub klaverirepertuaari tippteoste hulka, aga ei kõla ometi kontsertidel just tihti. Selle põhjuseks on Age Juurikas ise pidanud eeldusi, mis on selle teose esitamisel vältimatud: vaja on sobilikku esteetilist ja intiimset keskkonda, peale selle head klaverit ja esitajalt virtuoosset pianismi. Mustpeade maja kontserdil olid kõik tingimused täidetud: toole oli pandud vaid väikesearvulise publiku tarvis ning valgustus intiimne, klaver ja pianist olid samuti oma ülesande kõrgusel.

Granadose hilisromantiline muusika on ülimalt mitmetahuline, emotsionaalne ja virtuooslik. Tehnilist tulevärki lisab ka improvisatsiooniliselt mõjuv muusikaline materjal. Kõikidele tehnilistele keerukustele ja tõsisele sisule vaatamata jääb teosest kerge ja helge tunne. Tsüklil on tugev folkloorne alge, aga see ei kajastu teoses pidevalt. Romantilisele helikeelele on justkui muuseas sisse kirjutatud hispaania muusika rütmid, meloodiad ja kaunistused, mis, kui kasutada Age Juurika sõnu, toovad esile kõik need pitsid ja satsid, mida Goya on kujutanud oma maja’de maalidel. Goya piltide mõju on kuulda ka teose tämbris, mis võib olla väga värvikas: vihjata Goya varastele maalidele, olla erakordselt kuiv nagu kunstniku mustvalge perioodi looming või sünge, seostudes lõpuaastate mustade maalidega. Muusika faktuur on äärmiselt mitmekihiline, polüfooniline. Tänu erinevaid hääli läbivate meloodialiinide rohkusele jääb kohati mulje, justkui mängiks kaks klaverit. Granadose muusika on ka hästi maaliline. Oleks huvitav, kui keegi püüaks teha vastupidist, luua maalid nendest paladest ajendatuna, teadmata pealkirju. Mida nendel kujutataks? Kindel on see, et neljanda osa „Kaebused, tütarlaps ja ööbik“ järgi tehtud maalil oleks kujutatud ööbikut: seda lindu on siin jäljendatud nii hästi, et mingit kaksipidi mõtlemist ei saa olla.

Age Juurika esituses võlus lihtsus, justkui ei olekski tegemist kaelamurdvalt keerulise teosega. Pianisti olekus väljendus täielik sisseelamine ja nauding oma esinemisest. Kogu kontserdi vältel tuli ikka ja jälle pähe mõte: kuidas on võimalik sellist teost peast mängida? Pianist väitis ka ise, et üks suuremaid väljakutseid Granadose klaverisüidi puhul ongi selle meeldejätmine, problemaatiline on just mitmekihiline faktuur. Sellise faktuuri musternäide oli rohkete meloodialiinidega ning kaunistustega üleküllastatud tsükli teine osa „Vestlus võre taga“, nii et aeg-ajalt tundus võimatu, et see kõik tuleb ühe pianisti sõrmede alt (ka noodis kirjutatud kohati kolmele reale). Teos nõuab laia kõlavärvide paletti, aga ka peent polüfooniliste kihtide väljajoonistamist. Age Juurikal kõlasid võrdselt hästi nii jõuline mäng, nagu viienda osa „Armastus ja surm“ võimsad akordid, kui ka pitsid ja satsid juba nimetatud teises osas. Selle teose ettekande üks võtmekohti on just nende üksteise otsa kuhjatud rokokoolike kaunistuste peen esitus, kusjuures ei tohi unustada lisamast parajat annust kelmikust. Kõik see oli Age Juurika mängus olemas. „Goyescas“ paistab silma muusikaliste karakteritega rohkusega tulistest hispaania rütmidest pikkade laulvate, erakordselt kaunite romantiliste meloodiateni. Ka siin näitas Age Juurikas oma mitmekülgsust: tema mängus oli nii lõunamaist rütmierksust kui ka õrnust filigraanselt kujundatud meloodialõikudes.

Sellise erakordse õhtu kokkuvõtteks sobib kõige paremini kontserdil kõlanud Linnar Priimäe ettekande lõppsõna: „Age Juurikas on üks pagana juurikas, et sellise asja ette võttis.“ Näis, millega juurikas Juurikas meid järgmine kord üllatab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht