Nagu prooviruum otse-eetris

Leedu saja aasta juubeliga seotud sissevaade leedu muusikalukku ei olnud pateetiline, vaid vaimukas ja mitmekihiline.

MIRJE MÄNDLA

Ansambel U: kontsert „URR-19: Leedu“ 15. V Eesti Raadio 1. stuudios. Kavas Marius Baranauskase, Dominykas Digimase, Jurgis Mačiūnase, Onutė Narbutaitė ja Vykintas Baltakase teos.

Ansambli U: tegevuses juhindutakse suuresti filosoofilisest muusikalise maailma mõtestamise vajadusest ning ka kavades lähtutakse seetõttu aspektidest, mida on oma loomingus tõstatanud ja lähemalt uurinud heliloojad või mille üle on ansambliliikmed muusikat uurides, kuulates ja mängides isegi mõelnud. Küll aga ei ole U: kontserdid kokku pandud printsiibil, kus esiplaanil on instrumentaalne virtuoossus ja suurvorm ning seda sobivasse meeleollu juhatav avamäng – see kõik paneb näiteks suuresti paika orkestrite kontserdiõhtud. Olen alati imetlusega jälginud, kui süvitsi koostab ansambel kontserdikavasid ning kuidas teemasid käsitletakse köitvalt ja elegantselt: selles on tunda entsüklopeedilisi teadmisi, loomingulisust, täpsust ning muide ka vaimukust. Leedu saja aasta juubeliga seotud sissevaade leedu muusikalukku ei olnud pateetiline, vaid just nimelt vaimukas ja mitmekihiline.

Rõõmustavalt kaalukas osa kavast oli pühendatud suhteliselt värskele heliloominguline, mis on valminud paaril viimasel aastal. Vaimukuse teema tõin sisse seepärast, et ansamblile U: sobivalt on leedu muusikaloo uuemas kihistuses üks põnev loojanatuur, kelle loomingusse saaks süüvida mitme rakursi alt, aga üks silmatorkavamaid jooni on keerukus ning kerge vaimukus. Nimelt kõlas ansambel U: leedu muusika kava kulminatiivse lõpuloona terve ansambli koosseisus 1972. aastal sündinud helilooja Vykintas Baltakase küllaltki kaaluka 15minutilise kammeroopusega „Smokey Arnold“ (2015). Kompositsiooni ja dirigeerimise alal hea ja mitmekülgse rahvusvahelise hariduse saanud Baltakas on põlvkonnast, kes murdis ennast leedu varasemast muusikatraditsioonist välja. Teoses on viidatud Arnold Schönbergi „Kuu Pierrot’le“. Baltakas on oma teose selgituseks kirjutanud, et kirjutab oma lood konkreetset konteksti silmas pidades. Ta on samas ka maininud, et džässis tuleb klassikalisest muusikast sagedamini ette teoste eri versioone, mida esitletakse kas või ühel plaadistusel ja nii on võimalik kuulata originaal­ideed mitme värskendava rakursi alt.

Tegelikult on varasemas muusika­loos olnud palju parodeerimist ja küllap ei ole ka Baltakas esimene ega viimane, kes kasutab katkendit, fraasi või meloodiat, et ehitada selle ümber uus muusikaline vorm. Teose „Smokey Arnold“ puhul oli siiski suuremas mahus lähtutud Schönbergi kompositsioonist ning Baltakase ettekujutuses võib teost kasutada ka Schönbergi originaalteosesse integreerituna: helilooja on andnud täpsed juhised, millisest taktist tuleks liikuda Schönbergi originaalpartituurist Baltakase omasse ja tagasi. Baltakase sõnul tundub saja aasta eest loodud teos oma melanhoolsuses veidi kummaline ja teatraalne. Ta on jäänud pidama nostalgia teemale ning leiab, et kui mingit emotsiooni rõhutada, siis kaotab see oma funktsionaalsuse ja muutub rutiiniks. Luupimist on ka Baltakase teoses, kus pärast ootamatut pööret hakkavad instrumentalistid laval kõlavat muusikat kommenteerima väga loomulikul, ebateatraalselt igapäevasel moel, justkui oleks järg sassi läinud. Nad arutlevad, kas alustada otsast peale või minna edasi, kas keegi läheb hiljem autoga koju või kas kogu olukord kedagi üldse huvitab. Samal ajal jätkub küllaltki komplitseeritud teose esitus ja kuulaja võib tunda ennast hetkeks olevat hoopis teose prooviruumis. Kuna teose sõnalise osaga alustas ansambli flöödimängija Tarmo Johannes, keda publik on kontserdisarjas “URR:” harjunud kuulama sissejuhatavaid ja sisukaid pedagoogilises võtmes tekste edastamas, siis oli publikut psühholoogilises plaanis kerge segadusse ajada. Tarmo Johannese öeldud lause teose sassimineku kohta näis olevat tõene, kuigi mõningane kahtlus jäi püsima ja lõpuks harjuti uue olukorraga. Baltakas ütleb, et kui mingi tundega harjuda, siis kaob vajadus olukorrale lahendus leida ning emotsioon muutub asjaks iseeneses, millel ei ole enam kindlat pidepunkti. Niisiis on Baltakas kirjutanud klassikaks saanud teosele sardoonilise kommentaari.

Fluxuse rühmituse algataja Jurgis Mačiūnase „Kompositsioon nr 6 Nam June Paikile“ seisneb klaveri ülemiste keelte häälestamises, kuni keel katkeb. Klaverit „häälestavad“ Vambola Krigul ja Taavi Kerikmäe.

Krista Mölder

Kus iganes tuua välja mõni Fluxuse mõtteväljast kantud teos, haarab see napist kestusest hoolimata oma sketši­likus eskiisilaadses olemuses tähelepanu. Seekord kõlas kavas loomulikult Fluxuse rühmituse algataja, Leedust läände pagenud helilooja Jurgis Mačiūnase 1962. aasta „Kompositsioon nr 6 Nam June Paikile“ klaverile. Teos seisnes klaveri ülemiste keelte häälestamises, kuni keel katkes heleda plaksuga. Ettekujutus katkemisest ja selle ootus tundus olevat palju eredam kui selle kõlaline vaste, sest klaverikeelte katkemise heli oli ettevalmistusega võrreldes suhteliselt paitav ja idülliline. Keelte katkemisega seoses meenub esmalt pinges viiulikeele heleda plaksuga katkemine kontserdiolukorras ja ootamatult – teos jätkub sellest hetkest alates madalamas registris ja teisel keelel. Mõttelõng Baltakase teosega on siingi olemas, kuna mõlemad toovad heliloomingusse viite igapäevasele tegevusele, kas häälestamisele või prooviperioodi markeerimisele. Igal juhul oli tervitatav meelde tuletada leedu kontseptuaalset heliloomingut, mis on otseses kontaktis maailma XX sajandi muusikalooga.

Kaks kontserdil kõlanud teost on valminud 2016. aastal, neist ühte on kaasatud ka videoprojektsioon. Dominykas Digimase „Walking on the Three Points“ ehk „Kõndides kolmel punktil” viiulile, tšellole ja klaverile (2016) ning kontserdi avaloona kõlanud Marius Baranauskase kammerlik kompositsioon „Delta Cephei“ tšellole ja löökpillidele (2016) on mõlemad mõjutatud ida filosoofilisest mõtlemisest, kuigi ei ole nii napid kui Mačiūnase kontseptuaalne teos. Leedu muusikaloo vanemat ja heakõlalisemat kihistust esindas veel Onutė Narbutaitė „Juunimuusika 1981“ viiulile ja tšellole, millest kõlasid ansambel U:-le iseloomulikus valikus pingestatumad alaosad „Öö“ ja „Maa“.

Sissevaade leedu kammermuusikasse oli paljutõotav ning tõtt-öelda võiksime oma Baltimaade sõprade muusikat veidi pareminigi tunda ja tihedamas kontaktis olla, kui seda võimaldab tunnine kontsert Leedu Vabariigi 100. aastapäeva pühitsemiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht