Mis saab pärimusmuusika keskusest?

Eesti pärimusmuusika keskuse eelarve sõltub suuresti piletitulust. Ehk oleks põhjust selle tegevuse jätkumise nimel riigi (regionaal)toetust suurendada?

KADRI STEINBACH

Artiklit kirjutama tõukas mind ERRi kultuuriportaali uudis (19. V 2020), et Eesti pärimusmuusika keskus koondab 10 töötajat, poole töötajaskonnast, sest „eriolukorra ajal polnud võimalik teenida piletitulu ega ruume välja rentida“. Konteksti tundmata uudis šokeerib, seda enam et kultuurivaldkonnas on see koondamine selle kriisi ajal esimene. Mis selle uudise taga siis tegelikult on? Mida tähendab töötajate koondamine aidale ja laiemalt eesti pärimusmuusikale? Kas see on lõpu algus, appikarje või hoopis vastutustundlik ja mõistlik tegutsemine?

MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus on 2004. aastal asutatud organisatsioon, mille missioon on seista eesti pärimusmuusika ehk muusikalise emakeele eest, selle igakülgne arendamine ja levitamine. Keskus korraldab ka Viljandi pärimusmuusika festivali. Festival on aset leidnud 27 korda, kuid sel aastal jääb festival paraku ära. Pärimusmuusika keskus on oma veebisaidil rõhutanud, et tegemist on „valitsusvälise“ organisatsiooniga. Juriidiliselt on see tõsi, kuid eelarve kaudu on keskus seotud kultuuri­ministeeriumiga. Samuti panustab igal aastal eelarvesse Viljandi linn, üks MTÜ asutajaliikmeid.

Uurisin pärimusmuusika keskuse juhatajalt Tarmo Noormaalt, kuidas kujuneb EPMK eelarve: „Oleme saanud tegevustoetust kultuuriministeeriumilt ja Viljandi linnalt. Üle poole eelarvest – kogu eelarve maht on umbes 1,4 miljonit – peame aga teenima omatuluna. Omatulust omakorda üle poole moodustab pärimusmuusika festivali tulu.“ Tarmo Noormaa tõi välja, et varem on toetanud keskust ka haridus- ja teadusministeerium, kuid sel aastal HTM keskust ei toeta. See kõik näitab ära koondamise peapõhjuse: Viljandi pärimusmuusika festivali ärajäämine sel aastal ning kontserditegevuse katkestus ja saamata jäänud renditulu tähendab keskuse eelarves umbes 500 000 kuni 600 000 euro suurust auku, mida ei ole ilmselt reaalne katta ka kriisimeetmetest.

EPMK kontserdikorraldajana

Suurem jagu koondatutest oli seotud pärimusmuusika keskuse kontserdikorralduse ning -teenindusega. Tänavune kevad on olnud meelelahutus- ja kultuuri­sektorile enneolematu. Viimasel ajal oli meil võimalus nautida ülikirevat ja kohati isegi üleküllastunud kultuuri­elu, kuid see lõigati ära väga järsult. Nagu öeldud, sõltub keskuse eelarve väga suuresti piletitulust. Kas see on mõistlik? Ehk oleks hoopis vaja tagada keskuse tegevus riigi toetust suurendades?

Nii Tarmo Noormaa kui ka Viljandi pärimusmuusika festivali pealik Ando Kiviberg kinnitavad justkui ühest suust, et nad ei pea riigi suuremat sekkumist keskuse rahastamisse vajalikuks. Mõlemad rõhutavad, et omatulu teenimise kohustus ja vastutus tähendab keskuse ning festivali ellujäämist. Ando Kiviberg: „Kui 20 000 inimest käib igal aastal festivalil ning suur hulk veel lisaks muudel kontsertidel, siis tähendab see seda, et inimesed usaldavad meid ja meid on vaja.“ Teiste sõnadega: teenitud omatulu annab keskusele justkui eluõiguse. Meie Eesti inimestena otsustame, kas pärimusmuusika keskus elab ja kui hästi ta elab. Tarmo Noormaa toob peale festivali välja ka keskuse rolli pideva kontserdikorraldajana: „Tahame pakkuda publikule võimalikult mitmepalgelist pärimusmuusikat, ka selliseid esinejaid, keda tulebki kuulama vähe publikut. Samuti tahame anda võimaluse Eesti noortele pärimusmuusikutele, aidata neil saada tuule tiibadesse.“

Kõige suurem keskuse korraldatav kontsert (või kontsertide klaster) on vaieldamatult Viljandi pärimusmuusika festival, rahvakeeli Viljandi folk. Neljaks päevaks ärkab unine provintsilinn ellu ning Viljandi tänavad, söögikohad ja hotellid on täis festivalikülastajaid nii meilt kui ka mujalt. Folgipublik on ustav: paljud on juba mitmenda põlvkonna folkijad ega kujuta oma suve Viljandi nädala­lõputa ettegi. Sel aastal festivali ei tule, kuid selle asemel plaanitakse teha kaks pärimusmuusika kontserdipäeva, piiratud hulgale publikule ning kodumaiste esinejatega. Kontserdikorraldus ja avatud kultuurikeskusena tegutsemine on praegu pandud pausile. Selles osas ei ole keskus Eesti kultuurielus mingi erand. Noormaa ja Kiviberg loodavad mõlemad, et selline olukord on ajutine ning kontserdielu taastudes taastub ka keskuse funktsioon kontserdi- ja festivalikorraldajana. Taastub loodetavasti ka omatulu osakaal eelarves ning keskus saab jätkata samamoodi, nagu enne kriisi. Kindlasti ei ole aga muusikamaastik enam samasugune: inimeste ostujõud on vähenenud ning meelelahutusele ja kultuurile jagub raha senisest vähem. Võib-olla peaks riik ikkagi toetama rohkem ja stabiilsemalt, keskusele õla alla panema?

EPMK kultuuri- ja kogukonnakeskusena

Üks väga olulisi muutusi seoses koondamisega on EPMK kodu, Viljandi lossi­mägede roheluses asuva pärimus­muusika aida nii-öelda sulgemine. Miks nii-öelda? Koondatud on ka aida administraator: uks on küll lahti, kuid majas ei ole enam inimest, kes külalist tervitab ja abistab. Seni toiminud väike pärimusmuusika väljaannete ja helikandjate müügilett kolib internetti ning jätkab e-poena. Seega ei pane ait ust päriselt kinni, kuid kaob inimkontakt. See on eriolukorrajärgse ajastu märk – ometi on koroonaviiruse tõttu vahehoidmine pannud kõige rohkem igatsema just silmast silma suhtlemist. Viljandi linnapea Madis Timpson avaldas koondamise üle kahetsust, kuid loodab samuti, et olukord on ajutine.

Madis Timpson tõi välja keskuse tähtsuse Viljandi linna miljöö kujundamisel: „Ait, Ugala ja kultuuriakadeemia on kolm Viljandi maamärki ning kui mõne funktsioon muutub, siis mõjutab see kogu linna.“ Timpsonile teeb muret riigi, omavalitsuste ning asutuste eelarvepanuse proportsioon. Kuna ka kultuuriakadeemial on olnud teravaid rahastusprobleeme, siis arvab Timpson, et tegelikult peaks riik mõtlema palju regionaalsemalt ning elu väikestes kohtades peaks kuidagi ka rahaliselt toetatama.

Pärimusmuusika keskuse avatus on siiani võimaldanud palju spontaanseid ja põnevaid kohtumisi: ait on olnud kõigi siinsete vähem või rohkem tuntud pärimusmuusikute kohtumispaik. Vabariigi pillimehe konkurss ja suur üleriigiline võistumängimine on toonud kokku väga palju inimesi: tulevased Jalmar Vabarnad või Mari Kalkunid on näinud oma iidoleid päriselt ja saanud nendega ka maailmaasjade üle arutleda.

Pärimusmuusika ait on olnud laialt kasutusel kontserdi- ja konverentsisaalina ka teistele ürituste korraldajatele. Aida suur saal on võõrustanud orkestreid ning džäss- ja rokkansambleid. Suurepärase akustikaga ning rikkalike tehniliste võimalustega kontserdisaal on olnud hea esinemiskoht ja praktikabaas ka Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakonna tudengitele. Ka see tegevus on praegu katkenud, kuid loodetavasti leiavad kontserdikorraldajad jälle tee tagasi Viljandisse. Nagu ütles Madis Timpson, on väikelinnas elades või väikelinna elukohaks valides väga oluline ka teadmine, et kvaliteetne kultuur on tahtmise korral väga lähedal.

EPMK koolitajana

Koondamiskärped tabasid ka August Pulsti õpistut, pärimusmuusika teabekogu ja noodikogu. Kõik need on Eesti pärimusmuusika keskuse üksused, kus tegeldakse eri nurga alt Eesti pärimusmuusika laiema avalikkuse ette toomise, populariseerimise ning uurimisega. Need keskusele tulu ei teeni ning nende toetamiseks taotletakse eelarvesse ka projektiraha. Koolitustegevus ning kõigile kättesaadava noodimaterjali nüüdisajastamine on aga vaat et EPMK väärtuslikem panus. Kui küsisin Ando Kivibergilt, mida teeks keskus rohkem või teistmoodi, kui vahendeid oleks piiramatult, tõi ta välja just pärimusmuusika viimise rohujuuretasandile: „Eesti muusikakoolide võrgustik on nõukogude aja pärandina suur väärtus, mida võiks pärimusmuusika populariseerimiseks senisest rohkem kasutada. Kui suudaksime viia pärimusmuusika õppe igasse Eesti muusikakooli, siis annaks see suure panuse meie muusikalise emakeele säilimisse.“

EPMKs koolitatakse regulaarselt õpetajaid ja pärimusmuusika huvilisi. Peale pillipõhise koolituse on populaarsed ka koosmängu- ja metoodikakursused. Koolitamine jätkub ka pärast koroonapuhangut, kuid küsimus on jälle ühendatud anumate põhimõttes: kui väheneb keskuse tulupool, jääb vähem raha ka muuks tegevuseks, mis otseselt tulu ei too. Võib-olla ei olegi vaja eesti pärimusmuusika põhjal koosmängu õpetada? Vahest võib igaüks õppida karmoškat, plokkflööti või torupilli omal käel? Kui selleks raha ei ole, siis võib ka see osa tegevusest katkeda, kuigi praegu ei ole seda ette näha. Tarmo Noormaa ütleb, et keskuse kursustel on umbes 800 ustavat püsikülastajat ning igal aastal lisandub muidugi ka uusi huvilisi.

EPMK lokaalselt globaalsena

Pärimusmuusika keskus asetseb organisatsioonina eri ametkondade ja valdkondade ristteel. Keskus on justkui vabaturul, oma spetsiifilises nišis tegutsev kontserdi- ja festivalikorraldaja, kuid ka haridusasutus ning kogukonnakeskus – justkui Viljandi, kuid samal ajal ka Eesti ja maailma pärimusmuusikkonna oluline osa. Ühest küljest ollakse pisikeses provintsilinnas, teisest küljest kogu maailmas. Selline ristteel olek on kindlasti mitmekülgsuse märk, kuid põhjustab ühtlasi olukorra, kus ühe tegevuse ärakukkumisel kannatab kogu organisatsioon. Eesti pärimusmuusika kontsertide ega haridusega ei tegele maailmas mitte keegi peale meie enda. Seetõttu on Eesti pärimusmuusika keskus maailmas ainulaadne organisatsioon – vägagi tarvitatav suurepärases miljöös hoone koos sisuga. Hoone on suurepärane, kuid hoonest endast on vähe. Organisatsiooni kujundavad siiski inimesed ning iga inimese panus, sõltumata positsioonist, on organisatsiooni eesmärkide täitmiseks vajalik. Seega mõjutab koondamine kindlasti EPMK tegevust. Keskuse juht on optimistilik ning loodab mõningad koondatud inimesed normaalse elurütmi taastudes uuesti palgata. Kuna koondati mitmed teenindusega seotud ametikohad, siis tuleb see teenus edaspidi sisse osta. Sellega kasvab aga nii teenuse kvaliteedi kui ka inimressursi ebastabiilsus.

Kuidas edasi?

Artiklit kirjutama asudes tundus esialgu, et nii väikeses organisatsioonis tähendab massiline koondamine ikkagi lõpu algust. Ma ei ole päris kindel, et EPMK saab pärast sellist koondamislainet kõiki oma tegevussuundi samalaadselt ja samal tasemel jätkata. Asjaosalistega rääkides sain kinnituse, et muud teed ei olnud ning koondamine oli vajalik, et karavan üldse edasi läheks. Ja võib-olla see ongi kõige tähtsam. Ando Kiviberg tõi välja, et keskus on olnud raskes olukorras ka varem: kohe pärast avamist saabus majanduslangus ning vastavatud ait pidi siis samamoodi ellu jääma ja jäi ka.

Seda teemat lahates jääb siiski kripeldama riigi panuse küsimus. Kas see võiks olla suurem? Kui EPMK juht arvab, et riik ei peaks panustama tegevustoetusena, siis oleks ehk õigustatud regionaaltoetus? Väikeses kohas tegutsev institutsioon, eriti veel publiku arvust ja inimeste huvidest sõltuva eelarvega asutus, on kindlasti ebasoodsamas olukorras kui suure keskuse oma. Neoliberaalse mõtteviisiga, et turuhoovad annavad sellistele asutustele eluõiguse või võtavad selle, ei pruugi kaugele jõuda. Sellega välistataks justkui igasugune sügavam kultuuritegevus väljaspool tiheasustust. See tähendaks, et väljaspool Tallinna ja Tartut oleks meil väga vähe nii kultuuri kui ka haridust.

Eesti pärimusmuusika keskus on siiani hakkama saanud – ja tegelikult väga hästi. COVID-19 põhjustatud kriis näitab siiski, kui haavatav võib olla süsteem, mis toimib ideaaloludes veatult. Süsteemi peaks ehk olema sisse kirjutatud veidi rohkem tasakaalustusmeetmeid ning riigi tugi ei peaks sõltuma poliitikast.

Praegune olukord on kahetsusväärne, kuid, nagu öeldud, siiani on ju hakkama saadud. Ja hakkama on saadud tänu meile kõigile, kes me oleme käinud Viljandi pärimusmuusika festivalil, mõnel keskuse korraldatud kontserdil (mitte ainult Viljandis, vaid ka mujal Eestis), osalenud mõnel kursusel või astunud lihtsalt pärimusmuusika aita sisse, et seal süüa. EPMK elutegevuse taastumisele aitab kaasa iga pärimusmuusikahuviline inimene, kes on usaldusväärne ja truu, kellele saab loota ka rasketel aegadel.