Lendas mitme peale üle käopesa

Traditsioonilisemate kammermuusikaõhtute kõrval on oma koht ka sellistel crossover-kontserdiõhtutel, kus julgetakse katsetada ning kõrvutada nähtusi, mida esmapilgul ei oskakski seostada.

KAUR GARŠNEK

TKO sarja „Mitme peale!?“ esimene kontsert 4. II Mustpeade maja valges saalis, kunstiline juht Leho Karin. Tallinna Kammerorkestri keelpillikvintett (Katrin Matveus – viiul, Mari Targo – viiul, Mart Kuusma – vioola, Leho Karin – tšello, Andres Kungla – kontrabass), Yxus Ensemble (Iris Oja – hääl, Mihkel Peäske – flööt, Jana Peäske – klaver, Leho Karin – tšello), Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel ehk EMA (Doris Hallmägi, Tarmo Johannes, Taavi Kerikmäe, Ekke Västrik).

Ma pole küll pidanud kammermuusikat oma muusikaliseks mugavustsooniks, kuid mis siis. Mugavus tapab ning väljavaade kuulata traditsioonilisema kõlaga kammeransamblite ja EMA elektroonilise koosluse ühiskontserti paistis juba eos intrigeeriv. Huvi äratas ka kirju kava, kus olid kõrvuti niivõrd eriilmelised ja ise ajajärkudest pärit heliloojad, nagu Charles Ives (1874–1954), Péter Eötvös (1944), Luigi Nono (1924–1990), Ekke Västrik (1988), Gustav Holst (1874–1934), Rauno Remme (1969–2002) ja Carl Reinecke (1824–1910). Kontserdisarja kunstilise juhi Leho Karini valikuid on muu hulgas suunanud vormiline asjaolu, et mitme helilooja sünniaasta viimane number on 4 ehk tänavu on nad juubilarid, kuid sisult osutus menüü olevat üpris eklektiline.

Õhtu algas kahe Charles Ivesi miniatuuriga keelpillidele: esmalt „Hümn“ ja siis „Skertso“, mõlemad valminud 1904. aastal, kuid täiesti vastandliku karakteriga. „Hümni“ helikeel on pingestatud ja müstiline, aeglased pidevad noodid asetuvad justkui trepina täistoon-heliritta, teisal aga lõikuvad teineteisesse dissoneerivate intervallidena – justkui lootuse ja meeleheite vaheldumine või valgusvihkude sumbumine ämblikuvõrgulisse ja dekadentlikult romantilisse hägusse. Ives on kasutanud allikmaterjalina kaht vaimulikku hümni, kuid see töötlus viib minu mõtted küll negatiivteoloogilisele vaateviisile, mille järgi saame oma jõuetu inimmõistuse baasilt öelda ainult seda, mida jumal ei ole. Üpris lummav algus kontserdile ja minu meelest ka õnnestunud teostus. Teine Ivesi teos, ABA-vormis „Skertso“ on aga valdavalt aktiivse ja raiuva rütmikaga, agressiivsemalt dissoneeriv, hullunud tantsu meenutav lühivorm, mille keskmises osas tekitavad natuke õhku aeglaselt liikuvad hõredad kromaatilised read. See oli tehniliselt raskem tükk ning minu kõrv kuulis siin mõningaid intonatsiooni- ja rütmitäpsuse probleeme.

See viieminutiline Ivesi plokk tõmbas kontserdiõhtu käima küll, kuid siis tuli kohe esimene koosseisuvahetus, mis võttis veidi aega ja tekitas üllatava mõttepausi. Järgnesid ungarlase Péter Eötvösi lühipalad „Molto tranquillo“ triokoosseisule ja „Para Paloma“ ehk „Palomale“ sooloviiulile – mõlemad aastast 2015. Jällegi õnnestus esimene teos minu hinnangul paremini. Juba flöödi, klaveri ja tšello kooslus kõlas huvitavalt ning võimaldas dialoogimomente ja kõlavärvide suhestamist: klaveri ja tšello glissando’d ja kahekõned bassiregistris, flažoletid, värvi lisasid ka alt- ja pikolo­flöödi vaheldamine ning tšello ümberhäälestamine teose lõpus. Sooloviiulipala „Para Paloma“ tekitas eelkuulamisel minus rahunenud meeleseisundi ja seostus karget üksindust edasiandvate kujutluspiltidega à la üksik suusarada loojanguaegses metsas. Pala on ehitatud kergelt kriipivatele harali intervallidele, kuid mõjub kuidagi häälestavalt ja tasakaalustavalt (umbes nagu Lepo Sumera „Pala aastast 1981“). Elavas esituses tuli aga pigem esile minimalistliku materjali haprus: mõned intervallid jäid mustaks, midagi seal ka katkes korraks ja illusioon oligi kadunud.

Esimese poole viimane ja õhtu kõige parema mulje jätnud teos oli Luigi Nono „La fabbrica illuminata“ ehk „Valgustatud tehas“ (1964) sopranile (Iris Oja) ja kvadrofoonilisele fonogrammile (Tarmo Johannes). Tehasetööliste töötingimustele tähelepanu juhtiva teose fonogrammis on kasutatud tehasehäälte ja -müra salvestisi, nendele lisatud süntees­helisid ja kõikvõimalikke vokaalseid elemente, nii hõiklemist ja kõnelemist kui ka moonutatud kooripartiisid. Teose tekstiosa põhineb töötajate ütlustel, ametiühingudokumentidel ja ühel luuletusel, mis kõlasid nähtavasti nii fonogrammil kui ka soprani esituses.

Hääl suhestus fonogrammiga nii vastanduvalt kui ka sulanduvalt, nii et kohati eristus vokaalpartii oma sosinate ja ekspressiivsete karjatustega justkui viienda kanalina ruumi keskel, teisal hajus helimassiivi ja oli võimatu öelda, kust mingi vokaalpartii parajasti tuli. Seejuures hämmastas mind mitmel korral esituse täpsus: näiteks on teoses koht, kus fonogrammi „müraklots“ katkeb nagu noaga lõigatult, kuid teate­pulga võtab katkestuseta üle vaikne vokaalpartii. Niisuguseid dialoogi­momente ja kontraste tuli ette kogu esituse jooksul ja need mõjusid väga loomulikult. Fonogrammi abstraktsuse tõttu tekkis koguni kahtlus, et heliradasid käivitatakse reaalajas vokaalist juhinduvalt, kuid järelepärimisel selgus, et tegu oli siiski staatilise fonogrammiga.

Kontserdiõhtu teine pool oli veidi hüpliku ülesehitusega. See algas Ekke Västriku teosega „Origami“ (2016), mille esitas TKO keelpillikvintett koos EMA ja Iris Ojaga. Paberitüki voltimisest tekkinud joonevõrgustikul põhinev mitmevärviline graafiline partituur oli projitseeritud ka kontserdisaali seinale ning seda järgides lõid muusikud atonaalse elektroakustilise kõlateose, kus ilmselgelt oli oma osa ka juhuslikkuse elemendil. Kuuldele tulid kõikvõimalikud kopsimised, sahistamised, naginad ja flažoletid keelpillidel, filtreeritud pehme müra modulaarsüntesaatorist, urisevad drone-sündibassid ja ülem­helilaul vokaalil.

Teine eksperimentaalsem lugu oli varalahkunud eesti elektronmuusika legendi Rauno Remme „Altes Kind“ ehk „Vana laps“ (2002) – kõnelaul ja deklamatsioon olid seekord EMA kvarteti esituses, taustal tiksumas fonogramm. Loo algversioon pärineb albumilt „Grotest Londoni raudteel“, mille kuulasin omal ajal ribadeks, kuid ma poleks osanud kujutleda, et neid lugusid võib ka elavas esituses ette kanda. Meeleoluka vahepalana see isegi toimis, kuigi hääled hakkasid natuke liiga kumisema, nii et sõnu oli raske eristada ja plaadisalvestisel groteskselt väänutav sisisev keelerütm omandas ümarad jooned.

Naljakal kombel oli nende kahe teose vahele paigutatud Gustav Holsti kolmeosaline „Brook Greeni süit“ keelpillikvintetile (1933) – teos, mis oli omal ajal kirjutatud noortele orkestrantidele ning meenutas oma pastoraalsete ja rahvusromantiliste joonte poolest mulle mõningaid Tubina ja Elleri orkestriteoseid. Kõlas hästi, aga tegelikult ei vajanud mu kõrv pärast avalugu veel sellist lohutust. Küll aga oleks see kulunud ära pärast kontserti lõpetanud Carl Reinecke „Laste­sümfooniat“ (1897). Kammerkoosseisu täiendas seal EMA oma võimendatud mänguasjade ja elektrooniliste instrumentidega, mis „rikkusid“ taotluslikult keelpilliansambli esituse ära, plärisedes küll valel noodil või piiksatades kohatult valjusti või kapates lonkava rütmiga kuhugi metsa poole.

Teos pälvis publiku seast naerupahvakuid ning ka kontserdil käinud tuttavate lapsed olevat rahule jäänud. Mulle endale tundusid naljakad just rahulikud keskmised osad, näiteks hullumaja puhveti valssi meenutav lüüriline teine osa või siis Wendy Carlose klassika­töötlustele lähenev totakalt majesteetlik kolmas osa koos elektrooniliste trianglite ja „lendas üle käopesa“ stiilis käokukkumistega. Selline väljapeetult hullumeelne lähenemine. Kuraasikama moega avaosa ja finaal mõjusid aga lihtsalt sõgedalt. Muide, olen kindel, et Reinecke ajal ei andnud mänguasjad välja sellist bassiheli, mis näiteks kontrabassi­partiist üle sõidaks.

Kontserdiformaat oli sümpaatselt mänguline ja pakkus kahtlemata elamuse ning traditsioonilisemate kammer­muusikaõhtute kõrval on kindlasti oma koht ka sellistel crossover-kontserdi­õhtutel, kus julgetakse katsetada ning kõrvutada nähtusi, mida esmapilgul ei oskakski omavahel seostada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht