Kas ma olen meie pärimuskultuuri õiguslik pärija?

Laul on laulja oma, kuid laulja, kuivõrd vägev ta ka ei ole, on ka inimene, kellel on tarvis leib lauale ja katus pea kohale hankida.

KRISTINA KUZNETSOVA-BOGDANOVITŠ

Kui pöördusin Viljandi pärimusmuusika festivali ja „Ööülikooli“ poole sooviga korraldada avalik arutelu* pärimuse ja autoriõiguse teemadel, siis esialgu tekkisid mõlemal, hoolimata kõikide asjaosaliste sõbralikust toetusest, õigustatud küsimused: kas autoriõiguse teemal on tõesti vaja veel midagi arutada ning millised on üleüldse seaduse kokkupuutepunktid pärimuskultuuriga, kus valdav osa on ju rahva looming? Sellegipoolest mõtlesime esialgsetest autorsuse ja omandialastest teemadest edasi. Arutledes just pärimusühiskonnas kehtinud tavaõiguse üle ning teisalt modernse ühiskonna seaduste ja nende kahe paradigma kokkupuutel vormuvate küsimuste üle, jõudsid kõik osalejad tõdemuseni, et arutelu on äärmiselt vajalik. Kuna eesmärk ei olnud jõuda otsuste või tulemusteni, vaid selgitada välja põhiküsimused ja arengusuunad, siis valisime loeng-vestluse formaadi, millesse põimusid lõpuks nii ajaloolis-faktiline osa kui ka pärimusmuusika valdkonna näited ning publiku kriitilised tähelepanekud.

Õiglane hüvitamine või sandikopikad? Viljandi pärimusmuusika festival ei ole teadagi ainult muusikapidu, vaid ka platvorm aruteludeks kultuuri­pärandi säilitamise ja arengu üle, seega koht, kus tõstatada loovuse ning autorsusega seotud kriitilisi küsimusi. Seal peetud arutelu tõi välja rea küsimusi muusikavaldkonna autoriõiguste praeguse süsteemi kohta, seda eriti eesti rahvamuusika puhul. Eestis esindavad muusikuid sageli kollektiivse esindamise organisatsioonid, nt Eesti Autorite Ühing, kes vastutavad autoritasude kogumise ja jaotamise eest autoritele nende teoste kasutamise alusel. Ent paljud artistid, eriti need, kes kuuluvad pärimuskultuuri valdkonda, saavad minimaalset rahalist hüvitist või ei leiagi teed ühingusse. Selle põhjus on suuresti asjaolu, et autoritasud on seotud teoste kaubandusliku eduga nagu live-esituste sagedus ja voogedastus digiplatvormidel. Niisiis ei pruugi vähem tuntud autorid ja esitajad, kes pole (ikka) veel n-ö läbi löönud, saada märkimisväärseid makseid. Nende põhilise elatusallika (kui see jääb muusikavaldkonna piiridesse) moodustavad enamasti live-esinemised kas iseseisvalt või koostöös teiste loov­isikutega. Aga nagu jagas publiku seas viibinud Ants Johanson oma venna Jaak Johansoni lugu, kes teadlikult ei astunud kunagi EAÜsse, ei teinud see valik tema enda ega tema pere elu lihtsamaks.

Autoritasud on aga täpselt nii head, kuivõrd ollakse teadlik nende olemasolust ning valmis ka teoste kasutamise eest tasuma. Kui teadlikud ollakse Eestis üldiselt ja konkreetselt pärimusvaldkonnas autoriõigustest ja intellektuaalomandist? Näiteks õpetatakse loomeülikoolides lepinguõiguse ja intellektuaalomandiga seonduvat, kuid seda vahel valikainena ning enamasti tuginedes kaasustele, mis ei kuulu pärimusvaldkonda. Mati Kaalep hindab siiski üldist teadlikkust autoriõigusest piisavaks. Samal ajal rõhutab ta just kultuurikorralduse ja muude loomevaldkondi toetavate erialade puhul, et nende (ning juriidilise valdkonna ekspertide) õlule langeb eriline vastutus märksa rohkem nende teemadega tegeleda. See võiks soodustada mitmekesisemat ja elavamat muusikakultuuri. Esilekerkivad muusikud võiksid seejuures keskenduda rohkem oma oskuste arendamisele, selle asemel et muretseda tagasihoidlikest autori­tasudest saadava tulu pärast.

Igal lauljal oma vägi. Kultuuripärand, mis hõlmab põlvest põlve edasi antavaid traditsioone, kombeid ja väljendusi, mängib identiteedi kujundamisel ja kuuluvustunde edendamisel tähtsat osa. Muusikapärandi poolest rikkas Eestis on pärimusmuusika kultuurilise enese­väljenduse nurgakivi. Kultuuripärandi ja intellektuaalomandi õiguste kokku­­puute­punkt pakub aga ainulaadseid probleeme ja võimalusi. Kultuuripärand, eriti muusika kujul, on sageli kogukondlik suuline looming, rõhutab Taive Särg, see areneb aja jooksul ning on mõjutatud erinevatest loojatest ja traditsioonidest. Selline voolav kollektiivne olemus tekitab probleeme traditsioonilisele selgepiirilisele intellektuaalomandi raamistikule, mis tavaliselt kaitseb üksikuid loovisikuid ja nende originaalteoseid. Eestis, nagu ka paljudes teistes riikides, nõuab traditsiooniliste teadmiste ja folkloori, sealhulgas muusika, kaitsmine nüanssidesse süvenemist. See tõstatab küsimusi, kuidas õigesti ära tunda ja tasustada neid, kes esitavad, kohandavad või levitavad pärimuslaule. Pärimuskogukondade nooremad esindajad kannavad ju endas ning esitavad oma vanavanematelt kuuldud-lauldud viise neile otseselt viitamata. Ja kas peakski viitama?

Veel tuleb tähele panna, et paljud meieni jõudnud pärimuskultuuri ja täpsemalt muusika näited on juba kellegi loodud interpretatsioonid, ütleb Taive Särg. Ka pärimuse koguja rolli ei tohi jätta tähelepanuta. Temal oli ja on suur mõju sellele, mida, kus ja kuidas koguti ja kirja pandi ning hiljem arhiveeriti, või ka sellele, mis vastavalt välja jäeti.

Kultuurilise omastamise oht on omaette mure: kasutatakse traditsioonilisi elemente, sageli ilma loata või nõuete­kohase tunnustamiseta – see võib aga olla ekspluateerimine või minna koguni pärimuskogukonna väärtustega vastuollu. Eriti asjakohane on see Eestis, kus rahvamuusika on rahvusliku identiteedi oluline osa ning tänapäeva­sest konventsionaalsetest väljendusvormidest kaugel. Kas põlise pärimuse najal loodu saabki mingil moel olla konventsionaalne? Anzori Barkalaja toob näiteks esile laulja väe teema, mis on muu hulgas kasutusel saami joigude pärimuse puhul. Laulu varguse korral oli autoril õigus varas ja nn plagieerija lausa tappa. Kuigi selline käitumine tänapäeva kultuuri- ja väärtusruumi enam ei sobi, toob see siiski esile pärimusvaldkonna loomingu isikupära ja sügava seose autorsusega.

Kokkuvõtteks loojatest ja kokku­lepetest. Pärimusel ja rahvaloomingul on eesti kultuuriruumis unikaalne kandev roll. Eesti pärimuskultuur on rikkalik ning noored autorid rikastavad seda üha uue loominguga, mis tugineb rahvaloomingule, saab sellest inspiratsiooni ning viitab nii algupärastele teostele kui ka nende tõlgendustele.

Aruteludes märgiti muu hulgas, et kuigi seaduse raamid annavad lähtepunkti, on siiski vaja konkreetsemaid kokkuleppeid, mis käsitleksid rahvamuusika ainulaadseid aspekte. Need võiksid hõlmata meetmeid, mille abil tunnustada traditsioonide kandjate panust, tagada esinemiste ja kohanduste eest õiglane hüvitis ning vältida traditsiooniliste elementide loata kasutamist. Kogukonnapõhine lähenemisviis on Ants Johansoni arvates näiteks selliste süsteemide loomine, kus kogukondadel on oma kultuuripärandi haldamisel ja kaitsmisel otsene roll. See võib hõlmata pärimusmuusikaregistrite loomist ja tagamist, et nende teoste mis tahes kasutamine tooks kasu kogukonnale. Anzori Barkalaja pakkus aga veelgi radikaalsemat muudatust autoriõiguste süsteemis. Tema ettepanek oli rakendada künniste süsteem, kus autorid saavad kollektiivse esindamise organisatsioonilt makseid alles siis, kui nad on saavutanud teatud tunnustuse või ärilise edu taseme. Kuni selle ajani oleksid nende teosed vabalt kättesaadavad, edendades avatumat ja koostööaltimat kultuurikeskkonda. See ettepanek on loogiline, kuid tõstatab omakorda küsimusi: kust tõmmata edukuse piir, mis saab võrdsest kohtlemisest, kuidas vältida kuritarvitamist?

Eestis on endiselt palju laulikuid. Laul on laulja oma (Jaak Johanson), kuid laulja, kuivõrd vägev ta ka ei ole, on siiski ka inimene, kellel on tarvis leib lauale ja katus pea kohale hankida. See aga ei tähenda, et aeg-ajalt ei võiks unistada mõistlikumast autoritasude hüvitamise viisist, mis toetaks nii loojat, kogukonda kui ka loovuse voolu.

Kristina Kuznetsova-Bogdanovitš (PhD) on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurikorralduse lektor.

* Artikkel on kirjutatud Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) rahastatud teadus- ja arendusprojekti raames (intellektuaalomand.ee) peetud arutelu põhjal, mis salvestati „Ööülikooli“ tarbeks Viljandi pärimusmuusika festivalil. Avatud vestlusringi juhtisid Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur Taive Särg ja Eesti Autorite Ühingu tegevjuht Mati Kaalep.