Hingamisepause pausikuristiku põhja

Kuna Quattro Quarti poeetiline muusika lähtub eesti rahvalaulust ning selle meeleoludes kajastub Eesti maastik, võiks seda esitada looduses.

MIRJE MÄNDLA

Saksofonikvartett Quattro Quarti ehk Eve Neumann, Jandra Puusepp, Ursula Chillaud ja Liis Mäevälja 3. II filmimuuseumis. Kavas Maria Kõrvitsa, Veljo Tormise, Arvo Pärdi, Malle Maltise, Ester Mägi ja Eino Tambergi teosed. Vahetekste esitas näitleja Ursel Tilk.

Eesti interpreetide sarjas ei esine just sageli saksofonikvartett. Kvarteti Quattro Quarti tegutsemise alguseks saab lugeda 2002. aastal Brüsselis antud kontserti, kus tollased Eesti muusika- ja teatriakadeemia tudengid tõid ettekandele Helena Tulve teose „Öö“. Kvartetis mängivad praegu ennast EMTAs täiendavad muusikud Ursula Chillaud ja Eve Neumann, samuti Keila, Rapla ja Nõmme muusikakooli õpetaja Jandra Puusepp ning Eesti saksofoniühingu juhatuse liige, Keila ja Pärnu-Jaagupi muusikakooli saksofoniõpetaja Liis Mäevälja. Pärast mõnda aega kestnud pausi tuli kvartett 2015. aastal taas kokku. 2016. aastal tehti koostööd Moskva Riikliku Akadeemilise Kammerkooriga Vladimir Minini juhatusel ja toodi õnnestunult ettekandele Gija Kantšeli loomingut. Kuuldavasti koostöö jätkub. Mõne aasta eest asutasid kvarteti liikmed saksofoni­ühingu, et edendada siinset saksofonielu muu hulgas koolituste kaudu.

Quattro Quarti Tallinna kontserdi kavas kõlas Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistama sobivalt eesti heliloojate looming. Eesti heliloojate saksofoni­repertuaar on suhteliselt rikkalik. Kontserdi kavasse oli valitud peamiselt eri põlvkondade miniatuure, üks mahukam teos oli aga Ester Mägi „Collocutio“. Suurem osa kontserdil ettekandele tulnud loomingust ei kõla kontserdisaalis just tihti.

Omaette nutikust vajas kava kontseptuaalse toime ettenägemine, et tekiks terviklik elamus. Terviku kujundas sidusaks Ursel Tilga esitatud eesti poeesia: luuletused juhatasid sisse järgneva teose meeleolu. Ühtlasi andis luulelugemine puhkpillimängijatele võimaluse teoste vahel hinge tõmmata ning instrumente vahetada.

Saksofonikvartett Quattro Quarti tõi kuulaja ette läbitunnetatud valiku eesti heliloojate loomingust, kus on lähtepunkti või motiivina kasutatud rahvalaule.

Maret Mikk

Kontsert leidis aset värskendavalt uues keskkonnas – filmimuuseumis, kuid mitte suures kinosaalis, vaid väikeses näitusesaalis, kuna ansambel soovis musitseerida naturaalses akustilises keskkonnas. Paratamatult meenus seetõttu jälle, et tehakse üha uusi saale, aga keskkond jääb lõpuni läbi mõtlemata ning võimaldab vaid piiratud kasutamist. Nii istuski publik heledalt valgustatud galeriis üsnagi kokkusurutult ning kontserdi ajal sai silmitseda näitust Poola armee looja Józef Piłsudski kohta.

Kontserti raamis Maria Kõrvitsa ja Malle Maltise looming. Helipilt oli meeldivalt meditatiivse värviga ning instrumendi tooni kvaliteedi ja kõlaühtsuse keskne. Teoste tehniline keerukus seisnes koherentse partituuri kvintessentsis, mitte virtuoosses bravuurikuses. Suurem osa heliloojatest oli oma loomingus lähtunud eesti rahvalaulust. Järelemõtlemist, sugestiivset, paeluvat meloodiakaart ning intiimsust pakkus juba kontserdi avaloona kõlanud Maria Kõrvitsa „Polaaröö“, mis on valminud 2015. aastal ja tuli esiettekandele saksofonikvarteti SaxEst esituses sarjas „Ludus tonalis“. Kõrvits on kasutanud kvarteti instrumente solistlikus võtmes ning soololiini juurde kõlab tihtipeale teise saksofoni burdoon. Teos tuletab meelde muusikaloo arhailisemaid kihistusi – vanamuusikat, eesti rahvalaulu. Meloodialiin on köitvalt kujundatud ja selles on improvisatsioonilist vabadust. Küllaltki lühikese, konkreetse vormiga teose algus köidab esimesest noodist. Seda võib võrrelda klassikaks saanud Luciano Berio „Sequenza’dega“ eri sooloinstrumentidele. Samuti võib samalaadset tunnetust leida araabia päritolu ney’ga mängitud improvisatsioonides. Teost ilmestab tasakaalukus ning helge ja rahulik atmosfäär. Poeetilist ning karget mõtisklevat teost võiks meie muusikaelus tihedamalt ja mitmekülgsemalt kasutada.

Oli väga tervitatav, et mängiti Ester Mägi ainsat saksofonikvartetile loodud teost „Collocutio“ (1994), kus koosseis on pandud pigem äratuntavas võtmes mitmesuguste tehniliste võtetega mõnusalt proovile. Teose valmimise kohta on teada vahvaid detaile: Mägi kirjutas selle suvekuumuses Heli külas Laulasmaal ning on maininud, et sooja oli 28 kraadi. Kuumavat õhku ning kiirguvat energiat on selle teose meeleolus tunda. Loomulikult on teos meisterlikult kirja pandud Ester Mägi väljakujunenud loomingulise käekirjaga. Omamoodi huvitav leid oli Eino Tambergi suhteliselt tuntud, meeldejääva ja imeliselt kaunilt kaarduva meloodiaga „Aaria“ tsüklist „Muusikat oboele“ (1970). Teose oli õnnestunult saksofonikvartetile seadnud Jandra Puusepp.

Kontserdi kõrghetkeks kujunes Malle Maltise „Etüüd veepinnal peegelduvate linnatuledega“, mis oli Juhan Viidin­gu „Palve“ abil ühendatud Arvo Pärdi „Da pacem Domine“ instrumentaal­versiooniga. Kvartett saavutas oma kõlalise potentsiaali ning õnnestunult oli valitud ka teoste ja poeesia järgnevus. Mõlemas muusikateoses on lähtutud vokaalmuusikast ja sõnast. Maltise teoses on saksofonikoori esituses kuulda setu laulukoori elemente ning kõrva hakkab rohke ja eripärane multifoonide kasutamine. Tuletan siinkohal meelde teoste vahel kõlanud Viidingu tundliku teksti:

Armas taevas, palun anna

hingamisepause,

pausikuristiku põhja,

vaikusele pikkust,

vaikimiseruumi tühja, —

hinge tänulikkust.*

Samuti on väga delikaatselt saksofonikvarteti kõlavõimalusi kasutatud kontserdi lõpetuseks kõlanud Maltise teoses „Olõs’ mul hääli …“, mis toetub seto rahvalaulu motiivile. See on lühike helgetes toonides atmosfääriline teos, mis laseb instrumentidel soololõikudes välja paista ning iseseisvaid ja põimuvaid liine kujundada. Kontserdi kavas sai nautida ka Veljo Tormise tuntud süiti filmist „Kevade“, õnnestunud saksofonikvarteti seade autor on EMTA kompositsioonitudeng Anni Avi.

Mõtlesin tükk aega pärast kontserti, millise keskkonnaga võiks kuuldud kava orgaaniliselt haakuda. Tundub, et kavas kõlanud muusikat, mis on äärmiselt poeetiline, lähtunud paljuski eesti rahvalaulust ning mille meeleoludes kajastub Eesti maastik, võiks esitada looduses. Tunnist muusikalis-poeetilist mõtiskelu kuulaksin veelgi rohkem settinuna meeliülendavas suvises kontserdipaigas päevaloojangul: ei saksofonide transpordikulu ega instrumentide võimekus anda kontserte vabas õhus ka võimenduseta ei tohiks takistuseks saada.

Tunnustan Quattro Quarti süvenemist eesti kultuuri huumuskihti: nad tõid kuulaja ette läbitunnetatud valiku eesti heliloojate loomingust, kus on lähtepunkti või motiivina kasutatud rahvalaule. Nii sai kontserdil ülevaate eesti klassikalisest saksofoniloomingust ja ühtlasi olla kontaktis eesti muusika vanima kihistuse ehk eesti rahvalauluga. Loodan, et ansambel leiab võimalusi kavaga suvistel festivalidel veel üles astuda, seniks pakub karges veebruaris lohutust filmimuuseumi kontserdielamus.

* Juhan Viiding, Palve. Rmt: Tänan ja palun. Tallinn 1983.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht