Ristimisretk Obi ugri maale

Vene õigeusu kiriku isemajandamise vajadus Siberis ja tsaari käsk käivitasid ristimiskampaania, mis oli kõige intensiivsem hantide ja manside seas.

ART LEETE

Hantide ja manside maailma mõistmise viis ei huvitanud Vene võime kuni XVIII sajandi alguseni. Siis korraldati suur ristimiskampaania, mille tulemusena tehti suurem osa Obi ugrilastest kristlasteks. Samal ajal tõi see vägivaldne aktsioon kaasa ka ulatuslikud rahutused, milliseid polnud Lääne-Siberis ammu olnud ega tulnud ka enam tükk aega.

Õigeusu kirik Lääne-Siberis pärast vallutust

Õnnega pooleks olid venelased Lääne-Siberi XVI sajandi lõpuks vallutanud. Kohe hakkasid ka vene kolonistid Siberisse voogama ning Obi ugrilaste maale rajati hulk kirikuid. Siberis asuvaid õigeusu kirikuid rahastati riigieelarvest, seega ei pööranud keegi põliselanike ristimisele erilist tähelepanu. Raha tuli niigi ja see ei sõltunud koguduseliikmete arvust, mis võis olla ka ümmargune null. Põhiline oli kanoonilise territooriumi hõlvamine. Hantidel ja mansidel ei olnud tükk aega aimugi, mis see ristiusk üldse on. Pealikud võtsid toredad metallist kirikunõud endale, kirikuristide pihta lasti XVII sajandil vibuga märki. Papid ei pannud seda ka pahaks. Venelased ise röövisid kirikuid niikuinii rohkem, võttes pappidelt ära nii toidutagavara kui ka raha.

Kirikuid oli tollal lihtne Siberisse ehitada, ent vaimulikke ei leitud niisama kergesti. Et vallandamist polnud karta, ei suvatsenud sinna saadetud preestrid tihtipeale midagi teha. Vahel võis igavus ka liiga suureks minna. Näiteks palus Koda kiriku iguumen Evstrati end 1607. aastal Berjozovosse üle viia koguduseliikmete puudumise tõttu ning kuna Berjozovos olevat olnud vaimses plaanis palju lõbusam elu. Vahel keeldusid vaimulikud (sealhulgas piiskop) ka jumalateenistustest ning elasid nagu süda lustis. XVII sajandil rajati Lääne-Siberisse mitu õigeusu kloostrit, kus tükk aega ei olnud ühtegi munka ega nunna.

Et õigeusustamine läks Lääne-Siberis vaevaliselt, näitab ilmekalt patriarh Filareti ja Siberi peapiiskopi Küprianuse kirjavahetus 1620. aastatest. Ilmneb, et Siberi linnades elasid ristitud venelased ja põliselanikud mittekristlikku elu, näiteks ei kandnud keegi kaelas risti ega järginud paaste. Patriarhile tegi enim tuska aga Siberi „tülgastavalt sugukõlvatu“ elukorraldus, seda nii ilmalike seas, kirikutes kui ka kloostrites. Etteheidete loetelu on parajalt pikk ja põhjalik. Kui kokkuvõtlikult ja viisakalt väljenduda, siis toimus Siberi uusasunike seas laiaulatuslik ühiskondlik eksperiment, mille käigus tühistati kõik eksogaamia reeglid, viimane kui üks. See on maailma ajaloos unikaalne juhtum. Tegu ei olnud ainuüksi kooselulise vabadusega, abieluvõrdsus oli Siberis täielik – vaimulikud laulatasid kõiki, kes seda vähegi soovisid.

Veelgi hullemaks läheb asi patriarhi ja peapiiskopi jaoks siis, kui jõutakse kloostrielanike moraalse palge lahkamiseni. Kloostrid olid pärast rajamist palju aastaid tühjalt seisnud ning kuulutati viimases hädas segakloostriteks. See võimaldas leida huvilisi, kes olid valmis mungaks või nunnaks hakkama. Tagajärjed ei vastanud paraku ka kõige vabameelsematele kristliku moraali reeglitele. Patriarhi arusaamise järgi valitses kloostrites „täielik liiderlikkus“. Ühte heideti omavahel, aga ka ilmalikega. Paljud nunnad ja mungad olid isegi oma rüüd kuhugi ära kaotanud ning neid oli ilmalikest võimatu eristada. Pealegi ei viitsinud keegi kloostris ööbida, kogu aeg veedeti armukeste seltsis. Kloostriasukate seas vohasid joomarlus, hasartmängud, kaklused ja tuli ette tapmisi.

Äsja ametisse asunud Küprianus hakkas 1621. aastal Siberi ametnikele ja preestritele, aga ka nunnadele ja munkadele moraalsete möödalaskmiste eest etteheiteid tegema. Nood väitsid seepeale, et neil on tsaari graamota, mis lubab kokku elada kellega vähegi soovivad, veeta vaba aega vabalt valitud viisil ning juua maha tsaari enda poolt kirikute ehitamiseks eraldatud raha. Kui patriarh Filaret seda juttu kuulis, käskis ta Tobolski seltskonnal see graamota ette näidata, mis lubab neil elada vaba suguelu ning kasutada tsaari sihtotstarbelist toetust oma parema äranägemise järgi. Tobolski omad lihtsalt ignoreerisid patriarhi ja peapiiskopi manitsusi ja küsimusi ning jätkasid heas usus ja vanas vaimus. Midagi ei olnud muutunud aastakümneid hiljemgi. 1653. aastal kaebas uus Siberi peapiiskop Siimeon tsaarile, et vaimulikud joovad, liiderdavad ja peavad jumalateenistusi mitte apostlite ja pühakute pärimuse reeglite järgi, vaid nagu jumal juhatab.

Samal ajal ei seadnud ka piiskopid jumalikku juhatust esikohale. 1630. aastatel toodi piiskopi residentsi Tobolski Kõigehalastaja kirikusse ikoonide alla, välja kiriku seina äärde ja ümberkaudsetele haudadele müügiletid ning kaubeldi liha ja kalaga. 1650. aastal aga kägistas Tobolski piiskop kaks inimest surnuks.

Minu lühendatult ja mahendatult esitatud näited pole Pjotr Butsinski väitel midagi erakordset. Tegu on tüüpiliste juhtumitega, mis esinevad tollastes dokumentides pidevalt.¹ Seda vähestki vaadates on ilmne, et terve rida põhjusi ei lasknud õigeusul põlisrahvaste seas XVII sajandil populaarseks saada.

Üleminek isemajandamisele

Kirjeldatud viisil toiminud Siberi kirik läks tsaarile kalliks maksma. Kulusid oli igasuguseid, tulu aga mitte mingisugust. Siberi kristliku kogukonna moraalne allakäik seostus muude põhjuste seas ka finantsilise pingutuse vajaduse puudumisega. Raha voolas niikuinii, teha võis kõike, mida hing ihkas.

Peeter I otsustas stimuleerida Siberi vaimuelu riigieelarve kulude kärpimisega Uurali-taguste õigeusu kirikute arvelt. Sealsed vaimulikud pidid nüüd ise hakkama saama, aga kirikumaksu kogumiseks oli vaja välja võluda midagi enam-vähem usutavalt mõjuvate koguduste laadset. Kümnise kogumise võimaluse tekkimiseks korraldati XVIII sajandi alguses ristimiskampaania.

Esimeseks eelduseks selle protsessi käivitamisel oli õigusliku raamistiku kujundamine. Peeter I andis 1714. aastal välja ukaasi „Kumiiride ja kumiiridele ohverdamise paikade hävitamisest vogulite, ostjakite, tatarlaste ja jakuutide seas ja nende rahvaste ristimisest kristlikku usku“, millest sai juhis Siberi metropoliidile. Tollane Siberi kubermang oli territooriumilt ilmselt suurim kohalik omavalitsus kogu maailma ajaloos. Tobolski linnas resideerunud kuberner kamandas kogu Siberis ja sealne metropoliit valitses Uurali-taguse maailma kristliku vaimuelu korraldamise üle. Seega polnud tsaari käsu täitmine just kõige lihtsam ülesanne.

Teisalt olenes ristimise edukuse määr inimressursist. Kui vaadata varasemat õigeusu kaadri seisukorda, siis paistnuks Peeter I käsu täitmine utoopiline. Aga 1702. aastal määrati Tobolski metropoliidiks Filofei Leštšinski, kes oli parasjagu ettevõtlik ja adekvaatne ristimiskampaania korraldaja. Ametliku kokkuvõtte järgi ristis ta kokku 40 000 põliselanikku ja rajas 37 kirikut. Leštšinski suri 1727. aastal, metropoliidi ametist oli ta taandunud 1720. aastal. Pärast Leštšinski ametiaega ei ristitud 25 aasta jooksul peaaegu ühtegi põliselanikku. Leštšinski pärand on vastuoluline, aga omas elemendis oli ta tugev.

Selle eest, et Lääne-Siberi ristimiskampaaniast nii palju teada on, võlgneme tänu Grigori Novitskile. Novitski oli kasakapäritolu Ukraina haritlane, kes saadeti Põhjasõjas Rootsi poolele üle läinud hetman Ivan Mazepa liitlasena riigivastase tegevuse eest Siberisse ning osales Leštšinski misjoniretkedel hantide ja manside juurde aastatel 1712–1715.

Novitski kirjutas 1715. aastal ristimisretkedest ülevaate, mis trükiti saksakeelse raamatuna 1721. aastal, aga vene keeles alles 1884². See on esimene mahukas ülevaade Obi ugrilaste elust ja ristimiskampaania käigust.

Niisiis olid vene õigeusu kiriku isemajandamise vajadus ja tsaari käsk käivitanud Siberis ristimiskampaania, mis oli kõige intensiivsem hantide ja manside seas. Leštšinski sõitis läbi suurema osa Obi ugrilaste aladest, ristis rahvast nagu jõudis, purustas loodususuliste pühapaiku ja põletas põlisrahva jumalakujusid, mis seni olid avalikult igal pool seisnud. Leštšinski tegevuse tulemusena loetakse handid ja mansid XVIII sajandi algusest üldiselt ristituks. Kui see ei toonudki kaasa põliselanike hingelist pöördumist (oma jumalakujud viidi metsa peitu), siis õigeusu koguduste formaalne, ent plahvatuslik kasv tegi kindlasti head kiriku rahakotile.

Põliselanike reaktsioonid

Kui vaadata eespool esitatud kirjeldusi pappide, nunnade ja munkade elustiilist, on selge, mida pidid Obi ugrilased ristiusust arvama. Kristlased olid jõudnud usule pikka aega antireklaami teha. Arvestada tuleb sellega, et ka kohalikud ametnikud käitusid samamoodi, ladudes lisaks veel kontrollimatult koormisi põliselanikkonna õlule. Seega ei olnud hantidel ega mansidel Vene võimu laienemisest piirkonnas midagi head oodata. Mõistetavalt ei tekitanud ristimiskampaania Obi ugrilastes mingit entusiasmi.

Kuigi Novitski kirjeldab ka paljusid fiktiivseid episoode, kus handid ja mansid võimaluse avanedes ülevoolavas joovastuses ristimisele ruttasid, ei läinud Leštšinski kampaania nii libedalt. Metropoliidile ei tulnud see täieliku üllatusena. Tõestuseks asjaolu, et ta oli oma üritusse kaasanud ka kasakate sõja­salga, et jumala­sõnale praktilist sisendusjõudu lisada. See ettenägelik samm päästis ristijad nii mõnigi kord halvimast.

Ristimiskampaania kutsus esile uue hantide ja manside vastuhakulaine. Pool sajandit oli Lääne-Siberis valitsenud rahu, põliselanikud ei korraldanud ega planeerinud ühtegi ülestõusu. Korraga hakkas Handi-Mansimaa jälle rahutustest podisema. Ilmnes, et põliselanike arusaamatus selle sammu positiivsest mõjust oli üleüldine.

Mõnel pool püüdsid põliselanikud vaidlemise ja ähvardustega ristimist ja oma jumalakujude hävitamist ära hoida. See polnud küll tõhus viis ristimise pidurdamiseks, ent peegeldab eri osapoolte arusaamist olukorrast. Kui kristlastele näitas hävitustöö loodususu pühapaikades valguse võitu pimeduse üle, siis animistlikust vaatepunktist on jumalaid palju ja kristlaste oma tõttu ei tuleks teistele kitsendusi teha.

Mõnikord pakkusid põliselanikud välja ka teoloogilisi ja rituaalseid skeeme, vältimaks misjonäride liigset sekkumist. Näiteks Konda jõe äärsed mansid tegid ettepaneku, et ristitaks ainult kohalik jumalakuju, kelle kaudu saaksid kristliku ristimise osaliseks ainult mehed, kes siis omakorda ristiks kõik naised ja lapsed. Ristijate arust oli säärane pakkumine paganliku ignorantsuse naeruväärne ilming. Ent oma keerukuses näitab see skeem põliselanike vaimset paindlikkust ning viisi, kuidas kavatseti kristlik jumal oma animistlikku maailmapilti sulandada.

Põliselanike otsesem vastupanu ristimisele läks vahel ka kaugemale vaidlemisest ja ähvardamisest. Esines relvastatud kokkupõrkeid, millest vihaseim toimus Obi jõe alamjooksul Obdorski juures, kus kohalik handi pealik oli kogunud kokku hantide ja neenetsite sõjaväe ning ajas ristijad minema. Võitlus võis jätkuda ka pärast kampaania lõppu. Ljapini mansid olid lasknud end 1714. aastal ristida, mille peale Obdorski handi vürst nende vastu kohe karistusretke korraldas. Ljapini manside juurde korraldasid neenetsid sõjaretke ka 1722. aastal, tappes just ristitud mansisid ning teotades nende surnukehi. Tapetute surnukehade rüvetamine oli loodususundi seisukohalt vajalik, et takistada vaenlase hinge ümbersündi. Ljapini mansi pealiku külas Lopõng uš’is (praegune Lombovož) põletasid neenetsid kiriku maha nii 1730. kui ka 1733. aastal, seejärel kogudus likvideeriti ning kirikut enam ei taastatud. Seda episoodi võib pidada viimaseks põliselanike vastupanu juhtumiks Vene kolonisatsiooni mitmekülgsele pealetungile. Huvitaval moel saavutasid Ljapini põliselanikud võidu kiriku üle.³ Ka Obdorski kandis jäid põliselanikud ristimata, sest uuesti õigeusu kirik seda üritust ette võtta ei viitsinud.

Kogu sündmustikuga seotud ühiskondlikke pingeid iseloomustab tõsiasi, et ristimisest närvi aetud handid lõid Novitski 1725. aastal maha. Aga küsimus on ka selles, milline võis olla hantide ja manside ristimise pikemaajaline mõju. Üldisem kokkulepe teadlaste seas on, et Obi ugrilased jäid kristlasteks ainult vormiliselt ning nende maailmapildile õigeusul suuremat toimet ei olnud.

Kindlaimaks tõendiks ristiusustamise tulemusest on õigeusu pühakute sulandumine hantide ja manside jumalate sekka. Seda näitab asjaolu, et Nikolai Imetegija ja teiste pühakute ikoone võib siiani näha Obi ugrilaste taredes pühal riiulil kõrvuti karupeaga. Tänapäeval võib ikooni asendada ka näärivanaga postkaart. Handid ja mansid nimetavad neid kõiki Rus Toorumiks – ‘vene jumal’, vahel siiski eristades Nikola Toorumit, kes võib olla Numi Toorumi vanem vend või tema noorem poeg. Kristluse võimalikest mõjudest kirjutades mainitakse näiteks ka Numi Toorumi esiletõusu peajumalana, tema noorima poja tähtsuse kasvu ja 40päevast leinaaega. Need on aga palju kahtlasemad tõendid ristiusu ideede ja praktikate imbumisest Obi ugrilaste vaimuilma ja rituaalidesse. Iga sarnasust, ka kõige üldisemat laadi kokkulangevust, kaldutakse tõlgendama ühesuunaliselt põhjuslikuna.

Mis siis kõigest üldse alles jääb? Kas enne ristiusuga kontakteerumist oli kogu Obi ugri usund süsteemitu arusaamade segu ja liigendused tekkisid alles tänu kirikule? Miks on siis juba kangelaslauludes Toorumi noorem poeg eristaatusega? Esineb arvamusi, et need laulud on varasemat algupära kui kokkupuuted kristlusega. Ent eks ole seegi vaid tõlgendus, sest vanu andmeid meil ju ei ole. Nii me ei teagi, kas ristiusk vormis Obi ugrilaste usundi selliseks, nagu me seda hilisematest üleskirjutustest tunneme, või möödus kõik hantidest ja mansidest mingeid jälgi jätmata.

Art Leete on Tartu Ülikooli etnoloogia professor.

1 Петр Буцинский, Заселение Сибири и быт первых ее насельников. Москва 2012 [1889].

2 Григорий Новицкий, Краткое описание о народе остяцком, сочиненное Григорием Новицким в 1715 году. Санкт-Петербург 1884.

3 Сергей Бахрушин, Остяцкие и вогульские княжества в XVI–XVII веках. Ленинград 1935.

Серафим Патканов, Сочинения в двух томах: Т. 2. История колонизации Сибири. Тюмень 1999.

Сергей Кокшаров, Из ранней истории Ломбовожа. – Уральский Исторический Вестник 2009, 2 (23), lk 67–74.