Noorte mure ja võitlus kliimamuutuse vastu

Noortele kliimaaktivistidele võib mure kliimamuutuse pärast olla määrav tegur, et oma käitumist muuta ja keskkonna kaitseks välja astuda.

BIANKA PLÜSCHKE-ALTOF, JOONAS PLAAN, PIRET VACHT, HELEN SOOVÄLI-SEPPING

Ma vaatasin neid fakte ja seda, mis olukord maailmas on. See on päris jube. Ja mitte keegi midagi ei tee, ometi keegi peab tegema. Niisugune hirm ajendas mind, see, kui sa loed raportist, et meil on ainult kaksteist aastat jäänud.“

Nii kõlas Eesti kliimastreigi ühe eestvedaja murelik selgitus, kui ta kõneles oma motivatsioonist ühineda rahvusvahelise liikumise Fridays for Future algatusega. 2018. aasta 20. augustil istus kooliõpilane Greta Thunberg Rootsi riigipäevahoone ette, nõudes poliitikutelt kliimamuutuse vastu võitlemisel suuremat vastutust. Esialgu iga päev, hiljem iga reede jagas ta oma muret planeet Maa tuleviku pärast, kutsudes niimoodi noori üles maailma kliimamuutuse vastu ja keskkonna kaitseks välja astuma. Nii ka Eesti noori, kes hakkasid 2019. aasta kevadel linnades streikima. Tasahilju, kuid visalt hakkasid Rootsi koolikaaslase eeskujul Tallinna, Tartu, Pärnu ja teiste linnade peaväljakule igal reedel kogunema siinsed koolinoored. Mõni nädal sadade kaupa, vahel kõigest mitmekesi, eriolukorra ajal ka virtuaalselt, tuldi kokku igal reedel, et oma muret valitsejatega jagada. Ka täna, 25. septembril tullakse jälle riigikogu ette suurele meeleavaldusele „Kuulake teadlasi“, et nõuda poliitikutelt teaduspõhiseid otsuseid kliimakriisi leevendamiseks.

Greta põlvkonna kliimanoored

Oma suure mure ja missioonitundega on kliimanoored, nagu neid meedias on nimetatud, Eestis siiski erand. Äsja ilmunud Noorteseire aastaraamatus „Noorte elu avamata küljed“ antakse muu hulgas ülevaade noorte kliimateadlikkusest,1 sellest, kui palju noored teadvustavad inimtekkelist kliimamuutust, kui palju tunnevad selle pärast muret ja on valmis kliimamuutuse vastu võideldes midagi ära tegema. Euroopa Sotsiaaluuringu2 põhjal tõdetakse 2016. a aastaraamatus, et kuigi enamik Eesti noori ja elanikkond üldiselt tunnistab kliimamuutuse toimumist ja selle (vähemalt osalist) inimtekkelisust, ei tähenda see automaatselt, et ollakse väga murelik. Euroopa riikide võrdluses paigutuvad Eesti noored vähem murelike noorte hulka. Kui Euroopas on kliimamuutuste pärast mures keskmiselt 76% rahvastikust, siis Eestis kõigest 58%, noortest 67% (vt diagramm). Ka 2017. aasta keskkonnateemalise Eurobaromeetri3 järgi on Eesti ühiskonnas tähtsamal kohal teiselaadsed keskkonnaprobleemid. Näiteks on paljuski tänu „Teeme ära“ ja maailmakoristuspäeva liikumisele liigne prügistamine ja jäätmekorraldus rohkem esil kui kliimamuutus. Samuti tunnevad Eesti noored kliimamuutuse pärast vähem isiklikku vastutust ja hindavad oma võimet kliimamuutusega edukalt tegeleda väiksemaks, kui on Euroopa keskmine. Olgu selleks tegevuseks oma käitumisharjumuste kujundamine või kollektiivne kliimaaktivism.

Kui noortele kliimaaktivistidele, s.t niinimetatud Greta põlvkonnale, võib mure kliimamuutuse pärast olla määrav tegur, selleks et oma käitumist muuta ja keskkonna kaitseks välja astuda, siis Eestis on üldine kliimamure ja valmidus käitumist muuta vähene. Põhjusi on siin mitu. Kliimamuutuses ei nähta ilmtingimata negatiivset mõju Eestile. Vaid ligi 60% Eesti elanikest ja 54% noortest arvab, et kliimamuutus mõjub halvasti. Eestis ei ole ekstreemsete ilmastikuolude sagenemine nii tajutav ja kogetav kui teistes kliimavöötmetes. Seetõttu jäävad kliimamuutuse probleemid sageli liiga kaugeks ja abstraktseks, et nende mõju tunnetada.4 See tähendab, et ei tajuta kliimamuutust per se probleemina ja selle tõttu on mure väiksem kui teistes riikides. Teisest küljest kerkib küsimus, kui palju noored teadvustavad oma rolli ja hääle jõudu ühiskonnaküsimustes kaasa rääkimisel. On ju kliimamuutus mitte ainult keskkonda, vaid ka ühiskonda mõjutav protsess.5 Nii tõdevad rahvusvahelised6 ja ka Eesti uuringud,7 et noored ei tunne ennast kaasatuna. Oma arvamust kiputakse kas üldse mitte avaldama või tehakse seda passiivselt, näiteks annetuste tegemise, petitsioonidele alla kirjutamise, kunsti, muusika, poliitiliste blogide ning ühismeedia postituste kaudu.

Nii seisavad kliimanoored küsimuse ees, kuidas panna ühiskond, eelkõige poliitikud, muretsema ja ka tegutsema. Või teisiti küsides: kuidas esitada kliimamuutuse probleem nii, et seda mõistetaks ja edaspidi motiveeriks korrigeerima senist käitumist? Neid küsimusi analüüsis Tallinna ülikooli teadlaste värskelt lõppenud sotsiaal-antropoloogiline uuring8 kliimastreikijate liikumise näitel koostöös Saksamaa Leibnizi instituudiga.9 Koostöö on alguse saanud 2019. aastal Norwichi konverentsil toimunud sotsiaalantropoloogide „Kliimahirmu“ diskussioonist.10

Kuidas reageeritakse kliimastreigile?

Mõnda aega on kliimamuutuse kommunikatsioonis ja kliimakohanemise teaduskirjanduses rõhutatud, et see, kuidas kliimamuutusest räägitakse, mõjutab valmidust tegutseda vastavalt saadud teadmistele. Teisisõnu: see, millises raamistikus me kliimamuutust käsitame, mõjutab, kas suudame jagu saada nn teadlikkuse-käitumise ebakõlast (ingl intentions-behavior gap).11 Keskkonnapsühholoogid on hoiatanud liiga mustade tulevikustsenaariumide edastamise eest, kuna need võivad tekitada masendust ja apaatiat ning viia inimtekkelise kliimamuutuse eitamiseni.12 Sellegipoolest on kliimastreikijad saanud just nimelt kliimakriisi sõnumiga – millel on pessimistlikum kuvand kui kliimamuutusel – märkimisväärset tähelepanu. Tähelepanu osutamine kliimakriisile motiveeris 2019. aasta märtsis „Maailma kliimastreigile“ Toompeale riigikoguhoone ette kokku tulema ja streikima peaaegu tuhat noort. Nii tõi taasiseseisvunud Eestis üdini kurjakuulutav sõnum kokku ühe suurema meeleavalduse – seda riigis, kus keskkonnahariduses on määrav looduslähedane positiivne hoiak.13

Diagramm. Mure kliimamuutuse pärast Euroopa noorte seas protsentides. Riigid on järjestatud keskmise tulemuse alusel nii, et riigid, kus mure kliimamuutuse pärast on väikseim, on üleval ja vastupidi. Allikas: ESS (2016) andmed. Eesti noorte osakaal oli n=294, mis moodustab 3,8% kõigist vastanuist, vt ka: Plüschke-Altof jt (2020).

Sel viisil kriisisõnumit edastades seoti keskkonna- ja kliimaküsimused sotsiaal-ruumilise õigluse temaatikaga, sh kliimaõiglusega. Sellise probleemipüstitusega sai kliimamuutus inimkonna ellujäämise proovikiviks ning põlvkondadevahelise õigluse küsimuseks, kus ühe põlvkonna jätkusuutmatu käitumisega riskitakse järgmiste põlvkondade tulevikuga. Käsitledes keskkonna- ja ühiskonnatemaatikat üheskoos rõhutatakse kliimamuutuse päevakohasust meie elus ning suurtes aruteludes, nt metsadebatt, Põxit ja roheenergia, igaühe ja kogu Eesti ökoloogiline jalajälg.14

Kas ja kuidas mõjutavad sellised sõnumid poliitilisi otsustajaid ja Eesti ühiskonda? Kuidas reageeritakse kliimastreigile? Kindlasti on kõik tähele pannud, et tänu teada-tuntud algatustele ja ettevõtmistele on kliimamuutus olnud päevakorras rohkem kui kunagi varem. Esile võib tuua näiteks Euroopa Liidu roheleppe15 ning Eesti „Rohetiigri“16 initsiatiivi, aga ka aina nähtavamale ilmuvad kliimamuutuse tagajärjed – palju kajastatud metsapõlengud ja kuumalained üle maailma. Keskkonnahariduses on täheldatav kasvav huvi kliima- ja keskkonnaaktivismi vastu, need on olnud näiteks keskkonnahariduse suveakadeemia peateema.17 Eesti president on endale palganud kliimanõuniku ja näidanud suurt valmidust arutada noortega kliimamuutuse küsimusi.18 Kõik see on justkui tunnistus kliimateema erakordsusest.

Sellegipoolest näitavad uuringule põhinevad andmed, et noorte murelikku sõnumit kas ignoreeritakse või pisendatakse näiteks argumentidega, et „meil on Eesti looduses niigi kõik hästi“ ja tuletatakse meelde, et „on olulisemaid probleeme“. Ekstreemse näitena: noorte kliimamuret võrreldakse kliimahüsteeriaga ja seatakse kahtluse all nende küpsus keerulistes kliimapoliitikaküsimustes kaasa rääkida. Vahest enim levinud iroonilise arvamusavalduse järgi on kliimastreik lihtsalt „koolist puudumise vabandus“. Selline suhtumine ei ole ainuüksi Eesti eripära, vaid samasugust kriitikat peavad taluma näiteks ka kliimanoored Saksamaalt, kus samuti uuring läbi viidi.

Rääkides Tallinnas, Tartus ja Pärnus kliimastreigi eestvedajatega nende motivatsioonist, saime kuulda hoopis teistsuguseid põhjendusi, kui meediast lugeda-kuulda võis. Hüsteerilise noorsoo asemel vaatas intervjuulaua tagant vastu suure lugemusega noor, kes oma argumentides toetub teadlaste kirjutistele, mitte emotsionaalsetele loosungitele. Igaühel oli oma lugu rääkida, miks ja kuidas nad Fridays for Future liikumise juurde olid jõudnud ja neid kõiki ühendas üks – hämming, miks poliitikud ei ole hoolimata teadlaste hoiatustest aastaid midagi teinud. „Me tahame lihtsalt, et poliitikud kuulaksid teadlasi,“ vastas üks Eesti liikumise algatajaid oma nooruse kohta käivale kriitikale, „lahendusi peavad leidma poliitikud, mitte meie noored.“

Teine aktivist, selgitades igareedeste streikide vajalikkust, vaatas intervjueerijale otsa ja küsis: „Mis kasu siis teie tööst on olnud?19 Me vähemalt oleme suutnud tähelepanu tekitada.“ Kõige rohkem ärritas noori süüdistus, et nad tahavad üksnes koolist puududa, ja tõid esile, mida nad on pidanud oma aktivismi pärast ohvriks tooma. Kui suuremates streikides võis olla selliseid osalejaid, kes tulid sinna „niisama“, siis uuringus osalenud aktivistid olid pidanud kliimastreikide tõttu tegema järeltunde, tuli ette ületöötamist ja vabast ajast loobumist. Kliimastreik ei tähenda ainult paari tundi peaväljakul kokkusaamist, vaid nõuab koordineerimist, meediaga suhtlemist, plakatite valmistamist ja liikumise strateegia planeerimist – kõik see tuleb millegi arvelt. Siiski ei tunneta noored otsest kasu või muutust poliitikute tegevusest: „… aga need, kes selles valitsuses hetkel ja muudatusi teevad, on ju, siis neilt nagu väga suurt reaktsiooni ei ole olnud … Ilmselgelt nad ei kuule meid, kui me seal karjume, eks ju. Nad ei ole isegi seal, või ma ei tea, kus nad on või mis nad teevad.“

Kliimakriisi sõnum

Kõige mõjukam ja keerulisem on kliimapesuprobleem, mille puhul võivad noored end ootamatult ärakasutatuna tunda. Kliimapesu ei ole ainult kliimastreigi või Fridays for Future probleem, vaid hästi tuntud juba näiteks metsadebatist,20 kus kliimastreikijate ja muude keskkonnaliikumiste teemad kaaperdatakse hoopis teise eesmärgiga. Fridays for Future liikumise markantsemaid näiteid on Saksamaalt, kus liikumise eestvedaja Luisa Neubauer kutsuti Siemensi juhatuse liikmeks juhtima korporatsiooni energiaäri. Kliimanoorte kohtumisest peaminister Jüri Ratasega jäi noortele kibe maik suhu. Kohtumine toimus, aga midagi ei muutunud. Seepäras tuleb ka Eestis alati kriitiliselt üle vaadata rohelise kuvandi sisu,21 olgu tegemist roheenergia, metsapoliitika, linnakorralduse või kliimamuutusega kohanemisega.

Selleks et saavutada Pariisi kliimaleppega määratud tulemusi, ära hoida IPCC must stsenaarium, kindlustada järgmisele põlvkonnale elamisväärne tulevik ning õhutada noorte ühiskondlikku aktiivsust tuleb jälgida ka, kuidas ühiskond kliimastreikidesse suhtub. Kliimamuutuse tagajärgede teadvustamine, mis „ei tähenda ainult kliima soojenemist ja lootust, et Saaremaa muutub tasapisi Ibiza-sarnaseks, kus meil oleks aastas 300 päikeselist päeva“,22 ja nendega kohanemine, on äärmiselt ebamugav. Just see on põhjus, miks suur osa rahvast eelistab sellele mitte mõelda.23 Ometi on oluline kliimakriisi sõnumit kuulda võtta ja sellesse tõsiselt suhtuda.

Bianka Plüschke-Altof, Joonas Plaan, Piret Vacht, Helen Sooväli-Sepping on Tallinna ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi uurimisrühma „Inimese ja looduse vastastikmõju linnastuvas maailmas“ liikmed.

1 Bianka Plüschke-Altof, Piret Vacht, Helen Sooväli-Sepping, Eesti noorte keskkonnateadlikkus antropotseeni ajastul: head teadmised, kuid väike mure? Toim. Airi-Alina Allaste, Raili Nugin. Noorteseire aastaraamat 2020. Tallinn, Eesti Noorsootöö Keskus, 57−73.

2 Euroopa sotsiaaluuring 2016. Euroopa Komisjon; https://www.europeansocialsurvey.org/data/themes.html?t = climatech

3 Keskkonnateemaline Eurobaromeeter (Eurobarometer surveys on public attitudes to the environment) 2017. Euroopa Komisjon; https://ec.europa.eu/environment/eurobarometers_en.htm

4 Aet Annist, Hirmuga kliimamuutuse vastu. – Vikerkaar 2009, nr 9, lk 103−106.

5 Joonas Plaan, Otse uudistemajast: kuidas kliimamuutusega võidelda? – ERR 22. X 2019.

6 Karoli Noor, Keskkonnateemad on noorte jaoks olulisemad kui poliitika. – ERR 26. IV 2019.

7 Veronika Kalmus, Andra Siibak, Eesti noored virtuaalses arvamusruumis. Toim. Helene Sooväli-Sepping, Eesti inimarengu aruanne 2019/2020. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2020, lk 220−229.

8 C. Reichel, J. Plaan, B. Plüschke-Altof (ilmumas), Speaking of a climate: Shared vulnerability perception and related adaptive strategies of the Fridays for Future movement. Heimann, T.; Sommer, J.; Kusenbach, M. ja G. Christmann (Toim.). Climate Cultures in Europe and North America: Local, Regional and Transatlantic Formation of Climate Change Knowledge and Action. Routledge.

9 Leibniz-Institute for Research and Society on Space, Erkner.

10 Paneel „Future jeopardised: socialities and creations of the fear of climate change“. Korraldajad: Aet Annist ja Bianka Plüschke-Altof, konverents „Association of Social Anthropologists of the UK and Commonwealth“, University of East Anglia, Norwich 3.– 6. IX 2019.

11 Li, D., Zhao, L., S. Ma, S. Shao, S., Zhang, L. What Influences an Individual’s Pro-Environmental Behavior? A Literature Review. Resources, Conservation and Recycling, 2019, 146, 28–34.

12 C. Hall, Beyond „Gloom and Doom“ or „ Hope and Possibility“. Pp. 23–39 in Culture, Politics and Climate Change. How Information Shapes our Common Future, edited by Deserai A. Crow and Maxwell T. Boykoff, London, Routledge, 2014 ning R. Lertzman, Environmental Melancholia. Psychoanalytic dimensions of engagement. Routledge, New York 2015.

13 Liisa Puusepp, Transformatsioon keskkonnahariduses. – Sirp 25. X 2019.

14 Teet Randma, Estonia’s dirty secret. – Estonian World 16. IX 2018.

15 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52019DC0640&from=EN

16 Rohetiiger – hüppame üheskoos puhtasse tulevikku. www.rohetiiger.ee

17 Keskkonnahariduse suveakadeemia keskkonna aktivismi teemal: https://keskkonnaharidus.ee/et/sundmused/keskkonnahariduse-suveakadeemia-2019

18 Rain Kooli, Kaljulaid: Eesti võib anda inimsoole otsustava 10 aastat ökokriisi üleelamiseks. – ERR 9. VIII 2019.

19 Üks uuringu autoritest Joonas Plaan töötab Eestimaa Looduse Fondis.

20 Linda-Mari Väli, Rahva rahustajad juhivad tähelepanu kriisilt kõrvale. – ERR 5. VIII 2019.

21 Bianka Plüschke-Altof, Helen Sooväli-Sepping, Rohelise linna kuvand ja tegelik sisu. – Sirp 28. VIII 2020.

22 Marju Himma-Kadakas, Eesti täitis Pariisi kliimaleppe tingimused, kuid uhkuseks pole põhjust. – ERR 18. XI 2017.

23 K. M. Norgaard, Living in denial: Climate change, emotions and everyday life. Cambridge, Mass: MIT Press, 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht