Varjatud maailma otsingul

KARIN PAULUS

Kadrioru lossis on praegu avatud ilus väike näitus kasside ja koertega piltidest. Saab teada, et sageli ei anna kiisud ja kutsud lemmiku ja jahiseltsilisena edasi mitte niivõrd omaaegset olustikku, vaid kannavad endas mitmesuguseid varjatud tähendusi. Näiteks kui naine peletab pealetükkivat koera, siis seostub see kiimas mehe tõrjumisega. Või miks on üks miisu mähitud otsekui imik?

Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones on samuti targemaks tegev väljapanekuke. Anne Ruussaare ja Milan Peningu kureeritud „Vabad müürid. 250 aastat vabamüürlust Eestis“ keskmes on muuseumi kogudest pärit XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguses baltisakslaste käest saadud esemed, näiteks imeilusad rosetikeste ja kolpadega põlled. Hakkab silma, et toona kuulus vennaskonda palju kunstnikke, muusikuid ja muud kultuurirahvast. Kujutan ette, et neid võisid meelitada mitte niivõrd ideaalid kui eelkõige mänguline identiteet ja salapära – riitus, riietus, sümboolika. Ja kasumlikus plaanis palju võimalikke patroone ja tellijaid. Teada saame nii mõndagi ka nüüdis-Eesti vabamüürlaste kohta. Nii koguneti mõnda aega teaduste akadeemia ruumides (nimelt kuulus president – majandusekspert Arno Köörna sellesse seltsingusse). Mind solvas see alul kohe lausa isiklikult: organisatsiooni on seni valitud justkui pühakuid, näiteks minu erialalt on piisavalt heaks peetud vaid Mart Kalmu, aga tegelikkuses tegutsevad sealgi tarokaardipanijate ja kristalliterapeutide aatekaaslased. Teisalt on eluterve tõdeda, et teadus ongi suhteline mõiste. Mitte nüüd just nii, et täna on maa ümar ja homme lapik, kuid inimeseks olemise kohta saame iga päev midagi uut teada. Iseenesest humoorikas, kuidas tänapäevani kasutab härrasrahvas peale tuttavate kristlike motiivide sümbolitena ehituse ja arhitektuuriga seonduvat. Ilmselt markeerib see võõrandumist lihtsast tööst. Ei ole ju tellingutel turnijale või ventilatsiooni paigaldajale nurklaud moraal, pliiats loovus, lood võrdsus. Kuigi meiesugustele ilulejatele on need täiesti töötavad kujundid. Pärast seda vaatasin kohe teisiti akadeemia logo ja Selveris kolmnurkset juukseklambrit – mõtlesin kohe jumalale ja jürilinalikul viisil vandenõule.

Semiootiline lugemisviis ja tähenduste otsimine on ilmselt üldinimlik. See teeb elu mõttekaks. Kas uue Saue vallamaja punane ülavalgusega saal (peamine sisearhitekt Eeva Masso) manifesteerib kirge ja kannatusi ning aitab vallajuhtidel püüelda lunastuse poole?

Viljandis aga näidati hiljuti Nõukogude ajale koht kätte parteimaja lammutamisega. Ometi ei paista ka iga uus asi üldsust kõnetavat ja nii on hakatud allkirju koguma kavandatava Jaak Joala monumendi vastu. Mati Karmin on välja pakkunud amüsantse idee, mille järgi laulja justkui tungib välja kuulutusetulbast. Iseenesest pole see ehk väärikas, kuid meelelahutus on ikka veidi kerglane. Selles ei ole midagi pahelist. Popmuusik võib tuua pisara silma, aga võib ka lõbustada meid meloodiate, riivatute ja naljakate kostüümidega (naudi näiteks Nublu uut kosmilist videot!). Ilmselt jääb tüütul viisil pidevalt häälitsev ausammas siiski rajamata. Loodetavasti ei tule Joalat ka Tallinna Balti jaama, kuhu linnaosa vanem mõtles ta koos Urmas Otiga Moskva rongi ootama seada. Oti kujutamise sel iroonilisel moel keelasid sugulased ära ning pink istuva Joalaga – mis pole kõige vähemalgi määral originaalne kujutusviis – jääb loodetavasti ka tulemata. Ega tea midagi, on ikkagi valimisaasta ja näiteks Rakvere kuulutas välja Edith Kotka-Nymani auks skulptuuriansambli ideekonkursi. Ansambel – see kõlab linnaruumis lausa ohtlikult!

Üldse kipub mõtteseoste vool olema omalaadne kontrollimatu kosk. Kujundlikkuses põimuvad lapsepõlv, kus oks ja pilv võisid täituda pea ükskõik mis sisuga, ning kultuuriline rikutus, kus Oleg Grossi kavandatav Rakvere kuueteistkorruseline pilvelõhkuja on ikka midagi fallilist.

PS. Ja kuidas tõlgendada ilma? Kas peaks talverehvid alla panema?