Üürikorter vääriselupaigas

Linnavõim peaks Tallinna vanalinnas senisest hoopis julgemalt ise omama ja ehitama.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui turistid on tagasi, hakkab Tallinna vanalinna elanikel jälle halb. Elanikel, keda on väga vähe, sest kui kuskil, siis just Tallinna vanalinnas ei kattu eluruumide omanike ja tegelike elanike hulk kuigi suurel määral. On hea, kui vanalinlaste kaitseks kõlab ka mõni akadeemiline hääl kõrvalt ning esitatakse teaduslikke tõendeid, et midagi on vaja muuta. Kunstiakadeemia uurimisprojekt „Tallinna vanalinna jätkusuutlik haldamine ja eksponeerimine“, mille seniseid tulemusi Sirpki kajastanud1, on tänuväärne lisa sellele, mis võiks ju otsustajatele niigi teada olla. Aga otsustada on raske ja puudub ka surve, sest vanalinlastel poliitilist esindust ei ole.

Ega saagi olla. Registrite järgi võib vanalinlasi olla 2500 või 5000, kuid tõenäoliselt elab pool neist tegelikult mujal ega ole pealegi ka Eesti kodanikud. Need, kes oma elamispinda lühi- või pikaajaliselt välja üürivad, ei ole ju kodutud kuuse all, vaid mõne muu asumi või koguni omavalitsuse asukad. Tegelikkusest annavad aimu riigikogu ja Tallinna volikogu valimised. Vanalinna (mõni maja väljaspool bastioni­vööd kauba peale) katab valimisjaoskond number 15, kus valijate nimekirja kantute ja hääletanute arv järjest kahaneb. 2007. aastal anti selles jaoskonnas riigikogu valimisel 1326 häält nimekirja ligikaudu 2000st. 2017. aasta kohalikel valimistel andsid vanalinlased (Eesti kodanikele lisaks ka muu kodakondsusega alalised elanikud) 979 häält ning viimati riigikogu valides (ainult Eesti kodanikud) kõigest 675 häält. Nimekirja kantud valimisõiguslikke Eesti kodanikke oli alles jäänud kõigest 1131. Sellest ei piisa mandaadi või oma esindaja saamiseks, sest rahvastiku poolest annab vanalinn vaevu aleviku mõõdu välja, moodustab mõne promilli kogu Tallinnast ja linnavõim moodustatakse eeskätt Lasnamäe häältemassiga.

Hääletud ja esindamata vanalinlased loodavad uuringute järgi siiski, et linnavõim võtab midagi ette lühiajalise üüriteenusega hostelites ja muudes elumajades. Keeruline, kuigi võimalik. Kui seaduse jõuga, siis on võtmed Toompeal riigivõimu käes ja nagu teada, ei ole eraomanike ahistamine reeglite või maksudega populaarne poliitiline kurss vabaduse aastail eales olnud. Kuidas piirata mingit äritegevuse liiki kohaliku tasandi jõuga nii, et see muutuks harrastajale nii ebamugavaks või kahjumlikuks, et ta pigem loobub, kui pühendub lõputule maadlusele bürokraatide, järelevalvajate ja ettekirjutajatega? Sellele teele asumine võtab aastaid ega pruugi lõpuks kohtutes ikka pidama jääda.

Kui aga linnavõim tõesti uurijaid uskuma jääb ning mõistab, et vanalinna muutumine muuseumiks või teemapargiks on lõpuks kahjulik nii elanikele kui ta turistidele ja ärile, siis on loogiline lahendus olemas, kuigi kallis. Eluruumide eraomanike huvi ei ole püsielanike arvu suurendamine, sest äriliselt on muud lahendused tulusamad. Kui eluruumide omanik oleks senisest hoopis suuremal määral avalik võim, saaks ta valida, kas näha elu vanalinnas ärina ning maksimeerida kasumit või seada hoopis teisi, majanduslikult kaude mõttekamaid eesmärke. Seega, selleks, et juhtida elu vanalinnas soovitud suunas, peab hakkama omanikuks.

Agraarbürokraatide sepitsuste asemel võiks maja Laial tänaval olla täis laste naeru ja kilkeid.

Henrik Osula / Ekspress Meedia / Scanpix

Kulunud väide, et linna ei saa juhtida, kuna linna omandis ei ole maad, on mõnes kohas pisut murenema hakanud. Näiteks ooperiteatri asukoha otsingutel on küll väljendatud mõtet, et kui endal maad ei ole, siis tuleb see osta. Rahakoti abil saab kujundada ka vanalinna eluasemepoliitikat. Tegevussuundi on siin kolm. Esiteks ei saa öelda, et Tallinnal ei oleks vanalinnas üldse omandit. On ja see on linnavalitsuse aknast isegi näha. Juba paarkümmend aastat laiub ühe vildaka ja madalatel motiividel tehtud otsuse tõttu Harju tänaval vähese kasutusega tühjus, lisaks ühel maatükil kaetud veel ühe kõige veidrama jonni ja vaidlusega Tallinna pikas ajaloos. Harju tänav on endiselt hoonestatav, astugu ainult ette meelekindel linnajuht ja tehku asi ära. Seda, mida ja kuidas Harju tänaval teha, on arutatud aastakümneid ning ega paremat mõtet kui rajada sinna põhiliselt eluasemeid koos tänava­tasandi äripindadega ei ole ega ka tule.

Teiseks, vanalinna kinnisvaraturg ei ole elutu: ikka tuleb ette, et kinnisvara ostetakse ja müüakse. Ei ole ühtki õiguslikku takistust, miks Tallinna linn ei võiks sel turul aktiivne osaline olla ning soetada nii endale tasapisi arvestatava eluasemefondi. Seejuures ei pea ju piirduma vaid juba eluruumidena kasutuses varaga, osta võib ka äripinda, kui seda müüki tuleb, ning see siis omanikuna korteriteks ümber ehitada. Enamgi, ei pea häbenema kasutada metsaparisnikega võrdväärselt agressiivset taktikat, igapäevaseid telefonikõnesid praegustele omanikele (et kas on müügimõtteid).

Kolmandaks, kuigi riigivõimu asutused on järjest vanalinnast välja kolinud, leiab neid sealt veel siiski, nii Toompealt kui ka all-linnast. Kuna riigiametnikud suutsid pandeemia päevil erasektoriga sama tõhusalt kaugtööd teha ning juba varem on riigireformi raames otsustatud, et kontoripinda tuleb koomale tõmmata, siis ei tohiks ju linna- ja riigivõimu suhetes olla takistust kokkuleppele, et tühjenevaid hooneid ei püüta Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kaudu võimalikult kõrge hinna eest müüa, vaid see vara antakse tasuta üle linnale.

Nii tegutsedes, aktiivselt ostes ja ehitades, võiks linn mõne aastaga enda kätte haarata arvestatava osa vanalinna eluruumifondist, mille käsutamisel oleks tal täielik vabadus. Jah, munitsipaalkorter kõlab Eestis ja Tallinnas halvasti, seostub kuidagi vaesuse, tõrjutuse, kodutusega, omandireformi ohvritega. Pool Euroopat vaatab asjale teisiti. Linna üürikorterites elab nii mõneski Põhja- ja Kesk-Euroopa linnas kuni pool elanikkonnast ja neid asub nii prestiižikates ja jõukates kui ka kehvemapoolsetes linnaosades.

Osta ja ehitada ei ole keeruline. Raskem võib olla ausate ja õiglaste reeglite kirjapanek ja protsessi juhtiva asutuse ülesehitamine. Lähtekoht peaks olema, et linn ei võta seda kui äritegevust, mille mõte on eelarvesse tulu teenida. Linna üürimaju ja -kortereid peaks haldama mittetulunduslikult, näiteks sihtasutuse vormis. Mõistagi peab maandama korruptsiooniriskid, mis tähendab, et sihtasutuse juhtimises peaksid ametnike ja munitsipaalpoliitikutega võrdsetel alustel osalema ekspertide (arhitektid-planeerijad, pärandihoidjad jt) ja huvirühmade volitatud esindajad.

Ja lõpuks kõige raskem osa, millele on ka lihtne vastus. Kuidas, milliste eelistuste alusel valida välja need õnnelikud, kes raske raha eest vanalinnas kui vääriselupaigas elama hakkavad? Kuidas kindlustada, et nad mitte au ja edevuse pärast linnalt endale eluruumi ei hangiks ega püüaks seda siiski kas või ebaseaduslikult allüürile anda?

Üle riigi jahitakse igas omavalitsuses rahvastikumurede lahendamiseks noori peresid. Tallinna vanalinn võiks olla selles võistluses soovi korral unikaalses positsioonis. Mujal tähendab noor pere omavalitsusele reeglina üha uusi kulusid taristule: peab ehitama teid, lasteaedu ja koole, korraldama ühistransporti jm. Vanalinnas ja eeskätt selle lähiümbruses on kõik olemas. Koolikohti on terves kesklinnas poole rohkem kui linnaosa laste tarbeks vaja. Koolitee on turvaline ja autovaba. Lastega pered teeb elanikena vanalinna jaoks eriti väärtuslikuks nende pikaajaline paiksus, mis eristab neid vabadest jõukatest poissmeestest või kõrge kvalifikatsiooniga välistööjõust. Lapsed lähevad õhtul magama ning öiseid lärmakaid pidusid neis korterites ei korraldata. Seega peaaegu unelmate naabrid peaaegu igaühele, kes omadega küsitluse järgi praegu vanalinnas rahul ei ole.

Lõpuks jääb veel rahaküsimus. Kas noorel perel seda ikka on, et üürida kõrgeima hinnaklassi korterit? Mõnel on, mõnel mitte. Aga lõpuks, kui on poliitika, siis on selle lahutamatuks osaks ka mitmesugused toetusmeetmed, mille abil paremini eesmärgini jõuda. Keegi ei saa omanikku keelata, aga kõigepealt, nagu öeldud, peab linn omanikuks hakkama. Valimiskampaania on käivitatud ning selle raames oleks tervislik ka see küsimus läbi arutada, kas Tallinn peaks edaspidi olema elamumajanduses väike- või suuromanik.

* Viimati Triin Talk, Kuidas hoida vanalinna mitmekesisust ja elukõlbulikkust? –Sirp 28. V 2021, nr 21.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht