Seadus siia ja kähku!

Erakondlikul vaidlusel õigete või valede kliimaprotsentide üle puudub vähimgi mõte.

KAAREL TARAND

Kliimaseaduse, täpse nimetusega kliima­kindla majanduse seaduse eelnõu sai lõpuks valmis ja läks kooskõlastusringile. Sellest kontrollpunktist on seaduse jõustumiseni veel mõni samm minna, aga valitsuse ning seejärel parlamendi heakskiit ja presidendi allkiri seadusele tulevad paratamatult. Mitte ainult seetõttu, et eraldi raamseaduse loomist on nõudnud keskkonnaühendused ning selle suunas juhtinud valitsust Eesti rahvusvaheliselt siduvad kohustused, õiguskantsler või ka riigikohtu lahendid. Peaminister Kristen Michal tegi kliimaseadusest oma lipulaeva kliima­ministrina ja oleks erakordselt veider, kui ta sügisel, mil eelnõu valitsuse ette jõuab, tõdeks, et koostasin ja saatsin endale otsustamiseks täieliku jampsi, mille koht on prügikastis.

Optimist eeldas, et eelnõu ilmumine avalikkuse ette tähistab kvaliteedihüpet Eesti elanike kliimamuutust puudutavates arusaamades. Arvestades asjaosaliste suurt hulka eelnõu ettevalmistamisel ning nn kaasamisprotsessides peavad eelnõu algusosa kahe peatüki mõisted ja põhimõtted olema veekindel kokkulepe. Imelik vaidlus kliimamuutuse inim­tekkelisuse üle on lõpuks punkti saamas. Et nii ongi, kinnitab eelnõu kiirkriitikute esmareaktsioon ning vaikus seal, kus inimese kuritegusid keskkonna vastu on fanaatiliselt eitatud.

Teadmistel põhineva maailmapildi hüljanud jäävad ühiskonda alles ka pärast seaduse jõustumist, kuid asi seegi, et nad ei saa enam kohtu kaudu endale õiguslikku erikohtlemist nõuda ja nende veendumused liigituvad edaspidi põhiseadusliku usuvabaduse alla. Igasuguste sektide eluõigus on kaitstud, kuid sellega asi piirdub, nende „tõde“ ei pea kõrvuti objektiivsega kohustuslikult tutvustama üldhariduskoolis ega ajakirjanduse tasakaalustatud uudislugudes.

Eelnõu kooskõlastamine on ametkondade omavaheline värk, avalikud konsultatsioonid on läbi ja huvilised võivad lisada ainult arvamusi, millel puudub jõud protsessi formaalselt pidurdada. Oodatult on keskkonnaühendused ning ka roheliste erakond juba jõudnud oma negatiivse hinnangu eelnõule anda, sest äärealal seisjale on keskpõranda kompromiss alati lahja leem ning omadele peab teada andma, et võitlus jätkub, hoolimata ajutistest tagasilöökidest.

Seejärel on kogu otsustamisvõim erakondade käes, nagu Eesti poliitikakultuuris on paraku välja kujunenud. See jätab oma ennustatava jälje eelnõu arutelule riigikogus, kui valitsus saadab selle seadusandjale menetlemiseks. Riigi­kogus paaril viimasel aastal toimunu põhjal on küsitav, kas seda üldse aruteluks pidada saab. Valitsuskoalitsiooni erakondadel on riigikogus kindel ja küllaldane enamus, aga puudub vaidlus­suutlik vastane. Kellega ja mille üle üldse vaielda?

EKREst alles jäänud osa parlamendis kummardab oma juhi vankumatut eitust, mistõttu erakonnal-fraktsioonil on valikuvõimalust ainult obstruktsiooni määra osas. Kas pingutada täiel jõul vanade venitamisvõtetega, mille tagajärjeks sisutühjad ja juba ammu laiema avaliku poolehoiuta ööistungid, vaheajad ning parlamendi jätkuv diskrediteerimine, hoolimata sellest, et selline kunagisele komparteile tunnuslik kompromissitus juba erakonna pooleks murdis?

Keskerakonna arvamusel kliimamuutuse asjus pole tähtsust ega kõlapinda, sest nende mõtteilmas piirdub kliimateema ainult hüvede ja kaitse väljapressimisega oma elektoraadile Ida-Virumaal. Erakonna eelmine suur juht ja õpetaja oli kogu rohelisuse monopoliseerinud (nimetades end juba 2006. aastal roheliseks linnapeaks). Pärast tema ilmavaate- ja parteivahetust ei ole Keskerakonnas midagigi rohelist mujal kui lipuvärvis.

Nii jääb potentsiaalseks vaidlejaks ainult Isamaa erakond, mille liikmeid aga juba mõnda aega vaevab üsna tõsiste tagajärgedega reitinguviirus, põhi­sümptomiks kasvav veendumus, et kõik teised on lollid, pahatahtlikud või mõlemat korraga (loe: ei tea midagi majandusest). Raskemalt haiged isamaalased on jõudnud seaduseelnõu teemal juba paugutama hakata toonil ja argumentidega, mis ei jäta mingit lootust, et Isamaagi võiks riigikogus koalitsioonile konstruktiivne vaidluspartner olla.

„Ma soovitaks tellida mingilt heliloojalt sinna muusika peale. See on nii sisutühi ja õigusliku käekirjana väga naljakas,“ kõlas Juhan Partsi koondhinnang eelnõule („Uus seadus viib meid suvariiki“, ERR 7. VIII). Kristjan Järvani mõttekäigu järgi aga on alternatiivitult nii, et külmal maal (Eestis) on ainuke viis sooja saada põletada fossiilkütust („Valitsus annab kliimaseadusega hinnatõusule hoogu juurde“, EPL 6. VIII). Põlev­kivi­elektrisse armusid mõlemad jäägitult kohe, kui haarasid majandusministri portfellisangast, seega võib ka olla, et just see sang on saastunud pind ning need mehed pole pesnud ametisse minnes käsi piisavalt hoolikalt.

See, et keegi peale Isamaa ei tea midagi majandusest, on erakonna üldine usk. Kui nii olekski, peaksid isa­maalastel olema kohe ette näidata arvutused, mis lükkavad ümber seaduseelnõu koostajate ning neid nõustanud asjatundjate omad. Lihtne on öelda, et ei ole tehtud piisavalt mõjuanalüüse või et need on pealiskaudsed, sõnasalat vms. Kes oleks keelanud jõukale erakonnale oma seisukohtade toeks paremaid ja sisukamaid analüüse tellida kas erakonnale antava riigieelarvelise toetuse või riigikogu liikme kuluhüvitiste eest?

Üks üldisem küsimus, kas majanduses osalejad ilmtingimata teavad midagi majandusest või mitte, sai järjekordselt selge vastuse esmaspäeval, kui börsipaniköörid üle ilma sööstsid turbulentsi kõigest Iraani ajatolla üheainsa pressiteate peale, misjärel meedia vallutanud eksperdid-analüütikud nägid kohvipaksu pealt kohe, et ei saa välistada „täiuslikku tormi“, mis põrutab maailmamajanduse pikali hoopis kapitaalsemalt, kui suutis aastate eest Lehman Brothers. Aga ajatolla vedas esialgu alt ning börsivara ei kadunud, vaid vahetas kõigest omanikku. Ärevad said petta, kannatlikud auhinna.

Vaidlus majanduse veekindluse ja kohanemisvõime üle parlamendis taandub tõenäoliselt sellele, et menetluse takistajad soojendavad poliitilist võitlust arvutute parandusettepanekutega, milleks eelnõu tekst annab ka mugavaid võimalusi. Alates neljandast peatükist („Kliimamuutuste leevendamise ja kliimamuutustega kohanemise eesmärgid“) sisaldab eelnõu iga paragrahv suht­arve-protsente, mille jagu peab eri aastateks atmosfääri saastavates majandusharudes kasvuhoonegaaside heitkogust vähendama. Või siis lubatakse kogustel ajutiselt kasvadagi.

Näiteks lauselõigule „heitkogust vähendatakse 2040. aastaks 57%“ saab esitada 57 parandusettepanekut, kasutades vähendusmäärana arve 0 kuni 56. Teise portsu võib toota, kui pakkuda vähendamise asemel hoopis heite­koguse suurendamist piiramatu laega protsendi jagu ja põhjendusega, et see suurendab majanduse konkurentsivõimet. Selliseid parandusi lõputus koguses oskab toota ja välja trükkida iga fraktsiooni sekretärgi, nii et saadikute konti paberitöö ei tohiks murda. Ja miks peaks inimest takistama võitlemast, kui ta on kaljukindlalt veendunud, et näiteks jäätmemajanduses on Eesti tegelik suutlikkus heitekogust vähendada mitte 47, vaid 42 või 51 protsenti?

Eelöeldu ei tähenda, et kompromissina kirja pandud arvulised eesmärgid mind rahuldavad. Endistviisi on seda liiga vähe ja liiga hilja ning toetan neid, kes usuvad, et Eesti suudab ja meie ettevõtjad tahavad teha rohkem. Kuid seaduse põhiülesanne on õigusselguse ning sedakaudu kindlustunde tagamine ühiskonnas, mistõttu on tähtis otsuseni jõuda kiiresti, mitte žongleerida lõputult suhtarvudega. Selle tsirkuseetenduse peaks parlament kindlasti ära jätma.