Rahvusvärvid prahi all

Valimised värvisid Eesti lipu päeval maa kirjuks, mitte sinimustvalgeks.

KAAREL TARAND

Eesti lipu sünnipäev on läbi, Euroopa Parlamendi (EP) valimised veel mitte. Kuidagi eriti õnnetul kombel on need kalendrisündmused langenud samasse juuninädalasse ja – mis veel halvem – EP valimised toimuvad korraliselt just Eesti lipu juubeliaastatel. Eesti kodanikkonnal ei ole lihtsat võimalust kummagi sündmuse kuupäeva muuta ja nii võib üks halva õnne korral teist varjutama jäädagi. Avaliku tähelepanu püüdmise võistluses võidab alati suurem ning seega on kannatajaks pooleks Eesti lipp.

Kuigi kõik Eesti lipuga ametlikult seonduv on riigikantselei hoole all, ei ole sellest kaugeltki küllalt, et Eesti lipp oleks riigis ja kodanike südames talle õigusega kuuluval ja piisavalt tähtsal kohal. Eesti lipu seadusesse on parlament aastate jooksul pisiparandusi ja -täiendusi korduvalt teinud (alates 2005. aastast üheteistkümnel korral), kuid kaks reeglit, mis võiksid lipu kui vanima ja tähtsaima rahvusliku sümboli positsiooni parandada ja kosutada, on jäänud muutmata.

Esiteks ärevast üleminekuajast kaasa veetud ja praeguseks täiesti mõtte kaotanud lipu igapäevase kasutamise piirangud. Jah, toona kardeti, et iga heisatud lipp on pidevas rünnaku- ja vandalismi­ohus, mistõttu me omal maal ei tohi lippu hetkekski valveta jätta, sest kurjus hiilib ringi igal pool ja igal ajal, eriti öösiti.

Eesti lipu seaduse § 4 küll möönab igameheõigust („igaühel on õigus heisata ja kasutada Eesti lippu, järgides käesoleva seaduse sätteid ja head tava“) ning selle kinnitavad hea tava reeglid ka üle, kuid see ei ole tegudele suunav ega kasutust õhutav vabadus. Pigem rõhutab seadus riigivõimu asutuste õigusi ja kohustusi ning asetab võimuorganid lipu avaliku kasutamise keskseks tegijaks. Riik korraldab ja teeb, kodanikel, eriti majaomanikel, on vaja olla hoolas, et täita lipu heiskamise kohustust vaid seaduses määratud lipupäevadel.

Iga kohustus, mille täpseks täitmiseks peab õigusaktides näpuga järge ajama, võib tekitada ka teatud vastumeelsust, sest kodaniku silmis samastub riik pahatihti võimul valitsusega, riigi seadus võrdub valitsuse käsuga. Kui valitsusega ei olda rahul, võib suhtumine kanduda üle ka riigi peamisele sümbolile, mis sest, et üks on ajutine, teine igavikuline. „Selle Eesti-vaenuliku valitsuse all ma küll lippu ei heiska, raisk!“ võib nii mõnigi vanduda.

Lubatud ainult vabariigi aastapäeval.

Margus Ansu / TartuPM / Scanpix Baltics

Teiseks, kumb on tähtsam, kas lipu kui riigi sümboli roll Eesti äratuntavalt esindamisel üleilmsel areenil või rahvus- ja kodanikutunde päevast päeva õhutajana kodumaal? Muidugi on uhke näha Eesti lippu lehvimas ÜRO või NATO peakorteri ees, saatkonnahoonel maailma pealinnades või ka harva olümpiamängudel, aga selle eest hoolitseb keegi muu, mitte tavaline eestlane. See juhtub, mitte ei nõua kodanikuaktiivsust.

Aga kuidas olla aktiivne ja saada innustust, kui lipu seaduse sellesama neljanda paragrahvi teine lõige määrab riikluse tähtsaimateks pidupäevadeks iseseisvuspäeva, võidupüha ja taasiseseisvumispäeva, aga mitte lipu sünnipäeva. Seaduse § 6 loendab nn lipu­päevad (päevad, mil riigi- ja oma­valitsusasutused peavad lipu heiskama) ja seal on lipu sünnipäev tähtsuselt võrdne näiteks veteranipäeva, vana­vanemate päeva, isadepäeva ja hõimupäevaga. Tähtsad päevad kõik, kuid need puudutavad vahetult mingit sihtrühma, mitte kõiki, nagu seda peaks tegema lipp. Või on ka lipp kõigest mingi grupihuvi objekt?

Nii paistab, sest hoolimata mõnest arglikust katsest lipu sünnipäev üle riigi vaba peo- ja puhkepäevana seadustada see endiselt nii ei ole. Tubli pool Eesti elanikkonnast käib tööl ja saab parimal juhul lipu sünnipäeva tähistama hakata alles õhtul, et siis varahommikul taas tööle minna. Erinevalt neist privilegeeritutest, kes sel sünnipäeval osalemise muretult ametitegevuse hulka kirjutavad. Kuni Eesti lipu päev ei ole pühade ja tähtpäevade seaduses tõstetud esimesse kategooriasse (riigipühad) ja sellega puhkepäevaks kuulutatud, ei ole loodud ka mõistlikku eeldust lipu sünnipäeva ülemaaliseks laustähistamiseks.

Kurioosne olukord, sest kuigi nii rahvaloenduse andmed kui ka vaatlused maastikul kinnitavad, et religiooni ja kitsamalt kristlusega tunneb end seotud olevat elanikkonna kahanev vähemus, on kirikulobi ometi saavutanud selle, et kristliku vähemuse rõõmuks on kirikukalendrist leitud koguni kuus päeva, mis seaduses pühaks ja vabaks kuulutatud (kolm jõulupäeva, suur reede ning ülestõusmise ja nelipühade 1. päev). Kahtlemata oskab igaüks seda kingitud vabadust ära kasutada, kes liigsöömiseks, kes kevadiseks koristustööks või muuks ilmalikuks, aga mitte jumalateenimiseks. Kui lipp on kõigi, Jeesuse sünd ja surm aga vähemuse asi, siis kas seaduses on ikka kõik õigesti?

Formaalselt ei eksi need, kes eeltoodu vastuseks ütlevad, et Eesti lipp ning selle sünnipäeva tähistamine ei ole mingil moel seotud EP valimise ja üldse „Euroopa tasandiga“. Kuid ometi on, sest kui võtame tõsiselt demokraatia protseduure, siis valimiste ajal ei ole ühtki ligilähedaseltki sama tähtsat asja kui hääletamine. Valimiste sujumise nimel pingutavad ametkonnad, valimisvõistlusse paigutavad suure hulga raha võistlevad erakonnad ja kandidaadid ning kõhklusteta ainuvõimaliku valiku on teinud ka kõik meediaorganisatsioonid, andes tohutu hulga lehepinda ja eetrimahtu just kontinendi­üleste poliitikateemade kajastamisele, debattidele ja lihtsama rahva püüdmiseks mõeldud minu meelest totakavõitu mänguformaatidele.

Omajagu irooniat on selles, et nii mõnigi kandidaat ja erakond tõotab EPs just nn Eesti asja ajada, kuid samal ajal selgitavad politoloogid: 7 kohta 720st tähendab, et ei ühekaupa ega grupina sõltu Eestis valitud esindajatest (alla ühe protsendi koosseisust) Euroopa otsustes mitte midagi. Eesti asja aetakse ainult Eesti lipu all, aga Eestis ei ole ühtki erakonda, mis oma sümboolikas täpseid lipuvärve kasutaks (eriti sinise puhul) ja ega tohikski. Mitme miljoni euro eest on kogu maa kaheks kuuks võõbatud erakondade värvides kirjuks, mistõttu ei saanud kuidagi täituda ideaal, et lipu sünnipäeval värvuks Eesti üleni sinimustvalgeks.

Oma pitseri vajutasid valimised ka riigikantselei tegevusele lipupäeva korraldamisel. Võib kujutleda, millise innuga kantselei ustest ja akendest püüdsid sisse tungida ja endale sündmustel „nähtavust“ kõnemehe või lipuvalvajana hankida kandidaadid kõigist erakondadest, värvist sõltumata. Ja vaesed ametnikud pidid hullemast pääsemiseks kõigile kandidaatidele „lähenemiskeelu“ kehtestama, mistõttu nende saagiks jäid peamiselt patriootilised postitused ühismeedias, kuid üksikutel õnnestus siiski barjäärist läbi murda ning Otepääl erakonna jutupunktid ette vuristada ning muidu maitsetult käituda.

Kas kõik jääb nii ka lipu 150. sünniaastapäeval kümne aasta pärast? Mitte tingimata. Riigikogu käes on kõik võimalused ja volitused Eesti lipu seaduse ning pühade ja tähtpäevade seaduse muutmiseks. Lipu kasutamine tuleb otsustavalt liberaliseerida, 4. juuni aga pühaks ja puhkepäevaks kuulutada. EPsse valitavad seitse vaprat peaksid aga püüdma tulevasi kolleege ja asjaomaseid instantse veenda, et tulevasi EP valimisi ei seataks enam iial juuni algusesse, vaid pigem aprilli, nagu kehtivad reeglid seda ka võimaldavad.

Riigikogu ja erakonnad võivad mõistagi pöörduda palvega ka rahvus­värvide valija ja esimese lipu looja Eesti Üliõpilaste Seltsi poole palvega revideerida kehtivat lipu sünnilugu ja -kuupäeva. See ei ole päris võimatu, sest dokumenteeritult oli esimene lipp valmis ja EÜSile üle antud kaks nädalat enne seltsi aastapäeva 7. aprillil (uue kalendri järgi). Vaid õnnetute asjaolude tõttu (kehvad teeolud ja vilistlaste töökoormus, mis ei võimaldanud neil Tartusse peole tulla) lükkusid pühitsemisrituaalid paar kuud edasi ja juhtusid Otepääl. Nagu ikka, jään ootama poliitilise tahte ilmnemist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht