Presidendi karakter

ANDRES MAIMIK

Meil on ametis president, kes erinevalt eelmistest ei lase ennast hetkekski ära unustada. On põhjuseks tema otsesed või kujundlikud väljaastumised, roosa kleidiga noormees või kriitilise kõne pidanud vene neiu, vastastikune antipaatia meie maskuliinseima parteiga, erksavärviline kleit, poisipea või ninakuju – Kersti on teemaks igas seltskonnas. Iseäranis on ta pinnuks silmas keskealistel meestel. Haavumine on pässidel veres: vastassooliste, omasooliste, kleitidega meeste, pintsakutega naiste, venelaste, mustade, roheliste, roosade, kõige peale, mis ei mahu traditsioonipõhisesse korraldusse. Ja nii on juhtunud, et pigem konservatiivse taustaga Kaljulaiust, kes sattus areenile kui hädaga leitud kompromisskandidaat, on saanud eestkõneleja kõigile neile, kes tahavad kuuldavaks teha ka teistsugususe hääle.

Arvatavasti tiksus põhiseaduse autoritel meeles Pätsi hääletu alistumine 1940. aastal, kui nad kirjutasid presidendi rolliks dekoratiivse esindusfunktsiooni. Parlamentarismi kinnistamiseks raiuti konstitutsiooni sogane presidendi valimiste korraldus, kus hääletus rändleb riigikogu ja valijameeste kogu vahel ning kätkeb tohutut lehmakauplemist ja manipuleerimist.

Teiseks põhjendab reaalse võimuta presidendi rolli arvamus, et rahvale on vaja kuninga-kuninganna aseainet, Rootsi või Ühendkuningriigi tüüpi konstitutsioonilist monarhi, kes kehastaks inimeste silmis püsivust ja traditsiooni selles muutlikus maailmas, kus valitsused vahetuvad kui lahke naese undrukud. Ta on kui rahva ema, kes võtab sülle ja kuivatab pisarad, ja rahva isa, kes noomib ja õpetab oma autoriteedi kõrgusest. Teda saab jäägitult usaldada, sest ta teab, kuidas maailmas asjad käivad. President kutsub oma rahvast külla ja kätleb, hoiatab, motiveerib, jagab meie uhkust ja kurbust, on inimeste jaoks olemas. Ta on uus­aristokraatlik absolutely fabulous object, aga ka kollase ajakirjanduse lemmik, kellele saab projitseerida uhkuse ja imetluse, aga ka viha, kahjurõõmu ja kadeduse. Monarhi roll on ka poliitiliselt neutraalne: ta on kõigi kodanike poolt ja mõistab kõiki, kõrgudes poliitika kohal.

Ükski Eesti president ei ole tahtnud siiski talle ette antud ülikonda ära mahtuda. Amet on värske ja ebamääraste piirjoontega ning iga isiksus on disaininud seda oma näo järgi. Lennart Meri on vahest markantseim näide riigimehest, kes ei mahu endasse ära. Ta rajas endast legendi kui poliitilisest triksterist, kes sünnipärase karisma, ootamatute käikude, aforismide ja pausidega suutis inimhulki võluda, kes nautis mängu ilu ja põnevust ehk rohkemgi kui poliitilist autoriteeti. Meri kehastas ka par excellence Platoni ideaalidele vastavat intellektuaalist riigipead. Arnold Rüütel oli seevastu pigem kui rahva vanaisa, kes oma nurgitu soliidsuse, elutarkuse ja triiviva väljenduslaadiga üritas meeldida kõigile, aga keda kokkuvõttes ei võtnud keegi tõsiselt. Toomas Hendrik Ilves lootis siduda intellektuaalsuse rokkiva alternatiivsusega, niipalju kui see tseremoniaalsetest formaalsustest täidetud amet üldse võimaldas. Suhteliselt vaoshoitult alustanud Kaljulaid on aga üllatuslikult sattunud rolli, mis ei samastu mingit pidi sellise rahva emaga, keda mäletame kas või Ines Aru kehastuses filmis „Nukitsamees“. Kersti Kaljulaiu imagol on hoopis ühisjooni Jeanne d’Arci arhetüübiga, aga ka Delacroix’ paljaste rindadega Marianne’iga, kes viib rahva barrikaadidele. Pungiskandalistid Pussy Riotist ja feministid Femenist on ehk Isamaa taustaga Kaljulaiu jaoks liiga kange kraam, aga Valgevene kolme vinge opositsioonimutiga, keda Lukašenka kardab nagu Vanapagan tagumikku, võiks Kersti tunda õelikku solidaarsust küll. Tema imago juurde kuulub omajagu nonkonformistlikku vastupanu, tõe näkkuütlemist, inimlikkuse printsiipide eest seismist. Ta on just selline eestkõneleja, keda wannabe-alfad kutsuvad üleolevalt „emotsionaalselt ülesköetud naiseks“ ja lisavad mõndagi trükikõlbmatut. Praegusel ajal on meil aga just vaja riigipead, kes oleks midagi enamat kui esindusisik, kes ei veereta tasahilju nurgas vokiratast, vaid annab isikupära muidu nii ebamäärase sisuga ametipostile. Naudime, kuni saab, küll need luitunud mägrad saavad pukki järgmistel presidendihääletustel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht