Nõukogude probleem

TRISTAN PRIIMÄGI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Viimasel ajal on palju räägitud Eesti filmide puudulikust rahastamisest, aga selles debatis paistab tähelepanu liigselt koonduvat vaid viimastele aastatele, mistõttu võib jääda märkamata, et filmirahastuse probleemi juured on palju sügavamal.

Eesti NSV Ülemnõukogu likvideeris 1988. aastal tollase Kinokomitee ja andis kõik kultuuriasjad üle moodustatavale Kultuurikomiteele. 1990. aastal kadus vaikselt ära Glavlit ehk Nõukogude tsensuuriamet. Ja 1991. aastal saadeti laiali Goskino ehk Nõukogude Liidu Riiklik Kinokomitee, mis oli kogu NSV Liidu filmitootmist tsentraalselt juhtiv institutsioon. Neil aastail tekkis meil enne Eesti Vabariigi uuesti väljakuulutamist huvitav skisofreeniline olukord, kui Nõukogude riigiaparaat enam hästi ei funktsioneerinud, aga Eesti filme rahastati veel inertsist tsentraalselt edasi – nüüd siis juba ilma igasuguse tsensuurita. Suurel süsteemil oma head ja vead. Pärast seda põhjendamatult kinni makstud suure loomingulise vabaduse perioodi, kui oli hakatud avalikult rääkima ka näiteks küüditamisest ja muudel sellistel teemadel – endiselt suure liidu raha eest –, lõppes kõik äkki ära. Kadus rahastus ja Tallinnfilmi maised varad sattusid kinnisvaraturule, kuna neid polnud võimalik investeeringutega ülal pidada.

1993. aasta riigieelarve koostamisel ilmnes traagiline tõsiasi, et filmil ei olnud Eesti NSV eelarves kunagi olnudki (kultuuriliikidest ainsana) oma eelarverida, sest filmide rahastamine oli tsentraalne ja raha tuli Moskvast. Kui teised kultuuriliigid said pärast riigikorra vahetumist pehmevõitu maandumise, sest nende rahastamise kohalik pretsedent oli olemas, siis filmirahastuse pidi Eesti Vabariigi eelarvesse juurde tekitama. Loomulikult ei saanud see sellistel tingimustel ollagi proportsionaalselt teistega võrreldav. Seega hakati filmi rahastama nullist ja selle vahe tagasitegemisega tegelemegi veel tänase päevani.

Filmirahastusest on kuni viimase ajani räägitud avalikkuses võrdlemisi vähe, filmisektor on pigem ise otsinud aktiivselt võimalusi, kuidas saaks edasi tegutseda. Nüüd on see aastatega kogunenud stress hakanud otsima väljapääsu ning diskussioonis heitlevad tähelepanu pärast emotsioonid ja faktid. Nende arutelude juures panen ette uurida probleemi igast küljest – nii minevikku kui tulevikku arvesse võttes –, et me saaksime aru Eesti filmi rollist kultuurimaastikul ja ka kultuuri rollist ühiskonnas.

Elagu Eesti film!

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht