Mõrud pühadepillid

Pühade ja tähtpäevade tervikliku aastaringi kujundamine on seni poolikult tehtud töö.

KAAREL TARAND

Augusti lõpuosa on Eesti pühade ja tähtpäevade kalendris määratud üldrahvaliku meeleolukõikumise perioodiks äärest ääreni. Kõigepealt juubeldamine riigi iseseisvuse taastamise päeval 20. augustil, mis pühade ja täht­päevade seaduses on määratud kõrgeima kategooria peoks – riigipühaks. Sellest seisundist peab kolme päevaga jõudma teise äärmusse, leina ja meeleheiteni 23. augustil, mil seaduse järgi kraad lahjema ehk riikliku tähtpäevana tähistatakse kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeva. Põhjusel, et just sel päeval aastal 1939 sõlmisid kaks välismaist kurjategijat meie piirkonnas mõju­sfääride jagamiseks salasobingu. Tapatalgud algasid ja ohvrid tulid hiljem, mitte selsamal päeval.

Sellest põhjast edasi saab minna ainult paremaks, ütleksid sportlased. Nii peabki must masendus nädalaga taas asenduma lootuse ja väetundega, kui vähemasti kõik randlased süütavad muinastuled iidse priiuse meenutuseks, lauldes „tuli mind õpeta jääma sinna, kus õige ja ilus“. Tule äärest ja mujalt läheb aga juba kogu haridususkne rahvas rõõmuhõisetega vastu, tõsi küll, kõigest lipupäevaks, aga mitte riigipühaks liigitatud teadmiste päevale 1. septembril, mil kinnitatakse, et põhiseaduses määratud läbi aegade kestmise kindlustamiseks on kõik panused tehtud lastele, koolile, haridusele.

Pole raske näha, et selline peodisain on puudulik või vildakas ja seadusandja taktikepi järgi tuju seadmine käib paljudele üle jõu, mistõttu ükski tähistamine pole päris üldrahvalikuks saanud. Saksa läinud sajandi kristliku filosoofi Josef Pieperi peoteooria järgi on iga tähistamise ja festivali vundamendiks arusaam, et reaalsus on hea, tore või vähemasti talutav. Reaalsuses on elu ja elul mõte. Kui elul poleks mõtet, siis puuduks vajadus ka reaalsuse järele. Reaalsuses toimunud sündmused saavad elu mõttekuse põhjal olla rõõmu ja tänutunde allikaks isegi juhul, kui sisaldavad mõningaid ebameeldivusi. Tuleb endale vaid katkematult kinnitada, et olen ses reaalsuses õnnelik, nagu Pieper piltlikustab Sisyphose näitel.

Teises äärmuses on märtrid, kelle tegude ülistamiseks peetavaist pidustustest on kirikukalender kirju. Neil juhtudel on pidutsemise ja tänutunde põhjustajaks mitte inimese enda, vaid kellegi teise, tänutundjast suurema tegu. Väärt tegu, sest märter on langenud ikka põhimõttekindluse tõttu tõe ja õiguse, mingi ülima väärtuse eest seismisel.

Eesti tähistamisväärseks peetavad augustisündmused vastavad neile nõuetele ainult osaliselt. Kuigi vaid mõni protsent Eesti elanikest ei nõustuks väitega, et „omariiklus on hea“, ei ole põhjust eeldada ligilähedaselt sama suurt toetust väitele, et „riik on hea“. Hoolimata sellest, et kolm aastakümmet on inimestele kodanikuharidust kapaga kaela valatud ning igaüks võiks une pealt teada, et „riik, see olen mina (oma valitud esindajate kaudu)“, on inimajule mugavam samastada riik teda parasjagu juhtivate isikutega ja oma hädades neid ka süüdistada. Nii on rahva ja riigi võõrandumine teemana andnud külluslikku leiba ühiskonnauurijate lauale läbi kõigi iseseisvuse aastakümnete.

President Alar Karis märkis oma 20. augusti kõnes rõhuga, et „paljud inimesed tunnetavad valitsust vaenlasena, kes kurnab rahvast. See on ohtlik areng, mida ei saa panna lihtsalt eksimuse arvele“. See ei ole eelöeldu valguses tühjale kohale ehitatud väide ega käi ainult maksukoormuse kohta. Kui valitsus (üldnimena, mis hõlmab nii põhi­seaduslikke institutsioone presidendist kohtuni, parlamenti, valitsust, parteisid, ametnikke ja nn süvariiki koos õukonna­meediaga) ongi riik, tähendab vastik valitsus ebameeldivat riiki ja selle riigi pidu ei saa olla rahva pidu. Asja ei tee paremaks see, et kuigi kõik teavad, millised on korraldajate meelest peopäeva kaalukad hetked, on massfotograafia ja interneti ajastul suurim ja tähtsaim meediatoode kõigis uudisportaalides mõttetu pildiseeria, nagu „Galerii. Tants ja mull“ (Postimees), „Suur fotoülevaade. Vaata, keda president vastuvõtule kutsus“ (Delfi) või „Roosiaia TOP15. Ženja Fokin piduliste riietest“ (Õhtuleht). Parimalgi juhul toidavad need sisuga sõnumeid varjutavad „uudised“ kollast kergemeelsust või lihtlabast kadedust ega õhuta kedagi end tundma otsustava osana riigist kui ühiskonnast.

Kõvem poliitiline võitlus selle üle, kelle oma on 20. august, kes ja kust tõi riigi tagasi ning kas uue või endise, on kibedamate asjaosaliste areenilt lahkumisega küll vaibunud, kuid probleemi pikk slepp ulatub tänapäeva. Ikka veel heliseb õhus meie-teie vastandust, mille järgi meie (kangelased) tõime teile (lihtsurelikele) oma isikliku vaprusega kätte selle, milleni te omapäi ei oleks küündinud. Kuigi juriidiliselt oli 20. augusti otsus tähtis, ei anna dokument koos haamrilöögi ja aplausiga siiski korralikku peoajendit välja, sest sealt on puudu vereohver ja märtrid. Või teistpidi: kas see ja ainult see andis eestlastele elumõtte? Otsus sündis, sest seda nõudis eufoorias rahvas samamoodi, nagu ta nõuab üldlaulupidudel oma lemmikpalade kordamist. Ka augustis 1991 hüüdis riiki taastav, mitte sünnitav rahvas „Korrata! Korrata!“, aga kõigest korduseks, mitte algesituseks see aegade lõpuni jääbki. Olgugi et sündmuse iga-aastast tähistamist on ajaga paremaks kohendatud, lahjeneb tema kaal ajavoos paratamatult samas tempos, nagu kaovad neil hetkil elanud inimesed.

Peomeistri vaatepunktist on küsimus iseenesest lihtne: kas nelja aastaajaga ilmanurgas vajavad inimesed suve- ja talvepeo vahele ka samaväärseid üleminekupidusid kevadesse ja sügisesse? Kui jah, siis suvelõpupidu sobib kõige paremini augusti lõpupäevadesse, kuni jääb kehtima kooliminek 1. septembril. Kui pidu on ajastatud õigesti loodus- ja töökalendri järgi, ei ole sinna midagi ideoloogilist keeruline külge pookida.

Omariikluse patriarhid ja neid abistanud ideoloogid teadsid seda üsna hästi, kui õmblesid põlise pööripäevapüha dekooriks toona veel küllalt elujõulist saksaviha toitnud, kuid sõjalisest seisukohast tähtsusetu seiklusretke landesveeri vastu Võnnu all ja said kaks ühes lahenduse – jaan ja võit korraga. Kuid nad ei näinud ette ajaloo pikemat kulgu ehk seda, et kahest vanast vaenlasest osutub elujõulisemaks nuhtluseks see teine, Venemaa, kelle vastu Vabadussõda ju põhiliselt peetigi. Ja peetakse tänapäevani, mistõttu praegusesse suurde narratiivi külvab pisilugu mõisakorra ja parunite kukutamisest ainult segadust.

Venemaa seljatamise ja just sõjalise seljatamise suurpidu on aga puudu, nagu ka õige suvelõpupidu. Nagu öeldud: 20. august on liiga vara ja liiga lahja, aga õnneks pakub augusti lõpp peo­korraldajale ja ideoloogile muid võimalusi suvelõpu rahvapeole riikliku, rahvusliku ja sõjalis-poliitilise tähenduse lisamiseks. Parim on nende hulgas okupandi väeriismete häbistatult väljaajamine 1994. aasta augusti lõpul, mille kohta president Lennart Meri juba lõi kujundi: see oli Teise maailmasõja lõpp Eestis. Suve- ja sõjalõpupäev seega.

Kaks peopidamise põhimõtet veel. Esiteks peab riiklik rahvapidu andma mitte ühe, vaid kaks vaba päeva või olema kalendris liikuv püha (näiteks augusti viimane reede). Teiseks peab tal olema lööv ja suupärane nimi. Lihtne on soovida jaani, võitu, jõulu, „iseseisvuspäev“ ajab juba komistama, „taasiseseisvumispäev“ või täisnimetusega „Eesti riikliku iseseisvuse taastamise päev“ aga keele sootuks sõlme. Need kõlbavad parimal juhul logopeediliseks harjutuseks – „pagari piparkoogiks“, mitte rahva­peo nimetuseks. Kliimamuutusi ja sellega kohaneva põllumajanduse tegelikkust arvesse võttes oleks üsna lihtne varastada mihklipäevalt „lõikus­peo“ nimetus ja tassida see augusti lõppu. Lõikamine on terav tegevus, mis ei lõpe enne, kui teadagi kes on maailmakaardilt lõpuks välja lõigatud.