Lugemise harjumuse harjutus

TIIT HENNOSTE

Mina kasvasin raamatutega, mis polnud mingi eriline nähtus minu nooruses ehk 1960. ja 1970. aastatel. Lugemine oli vaba aja täitmine, mitte kohustus. Koolis oli muidugi kohustuslik kirjandus, aga ei mäleta, et see oleks vaimselt halvasti mõjunud. Ülikoolis eesti filoloogias pidime eksamiteks rängalt lugema, tuhandete lehekülgede kaupa. See tappis tõesti lugemise isu mõneks aastaks ära.

Millalgi vahetus vabatahtliku lugemise ajastu suurele osale noortest käsu peale lugemise ajastuga. Soomlased on pakkunud, et neil on käsu peale lugejaid umbes pool üheksanda klassi õpilastest ja lugemise allamägi algas juba 1990. aastate alguses. Nii et sageli kurja juurteks peetud some ja nutitelefon ei saanud kuidagi olla allamäe algpõhjused, vaid üksnes hooandjad. Kardan, et ei päde ka jutt sellest, et tänapäeval on liiga palju eri võimalusi vaba aega veeta ilma lugemata. Kindlasti on neid enam kui varem, aga ka eelmisel sajandil oli selliseid vaba aja täitmise võimalusi rohkem kui küll.

Mu arust on kaks olulist asja. Üks on nutimonomaania. Nutitelefon on suurel osa inimestest pidevalt käes, pidevalt aktsioonis. Inimesed on õppinud tänaval kõndima nina telefonis, sealjuures kellegagi kokku põrkamata. Tekib tunne, et neile on kasvanud pealaele kolmas silm. Teine on kiirmaailma valitsus: kiirtoit, kiirkeel, kiirteadus, kiirseks, kiirlugemine. Mõttega lugemine on aeglane tegevus.

Mida lugemise allakäik kaasa toob? Palju. Funktsionaalne lugemisoskus on põhiline tänapäeva maailmas elamise eeldus ja alus. Kõik käib läbi lugemise, koolimatemaatika ülesannetest pangalepinguteni. On piisavalt uurimusi selle kohta, et lapse hea lugemisoskus ja vabal ajal lugemine annab paremad hinded, parema hariduse, parema sissetuleku ja parema vaimse tervise. Lugemisoskuse allakäiguga aina kasvab inimeste hulk, kes ei saa enam ühiskonnas hakkama: ei suuda läbi lugeda tekste, millele nad alla kirjutavad; ei saa aru sellest, mida riik ja ühiskond neile teada annab.

Me võime muidugi öelda, et bürokraatlik keel on ülemäära keeruline, ja nõuda selle lihtsustamist. Ilus mõte. Hea mõte. Aga antud juhul on asi muus. Keerukas keel on olemas ja jääb alatiseks olema. Seda peab valdama, et maailmas hakkama saada, mõista keerulist, ebatavalist sõnavara, mõista pikki, keerukaid lauseid.

Kust leida lugemiseks keerukat keelt? Muidugi leiab seda igasugustest bürokraatiatekstidest. Näiteks lugeda süvenedes läbi pikki pisikirjas märkuste sarju igasuguste lepingute all. Närida läbi keerukatest terminitest ja pikkadest lausetest. Aga kui terminid selged, siis pole asi sugugi hull. Tegelikult on kõige keerukam keel hoopis ilukirjanduses. Just seal on kõige laiem ja ebatavalisem sõnavara, kõige mitmekesisemad ja keerukamad lausekonstruktsioonid, kõige keerukamad suhted lausete vahel.

Kus luuakse lugemise harjumus? Kindlasti kodus. Aga ma ei mäleta näiteks oma kodust enamat kui põnniajal raamatute ettelugemist. Kindlasti koolis. See muidugi viib hella küsimuse juurde kirjandusõpetajate rollist lugemise allakäigus. Oma kambas. Mingil määral jah. Kindlasti oli ärgitus olemas ülikoolis, filoloogide seltskonnas. Aga see oli vaid süvendamise aeg, harjumus ise oli olemas juba enne ülikooli. Kokkuvõttes tundub mulle, et suur osa lugemise harjumusest algab iseendast.

Kuidas harjumus tekib? Harjumus luuakse harjutamisega. On palju räägitud sellest, kuidas treenimine algab enda sundimisega ja peagi saabub hetk, kus inimene tunneb ennast halvasti, kui pole saanud oma igapäevast trenni­annust. Seesama kehtib ka lugemise puhul. Otsustan, et loen igal õhtul pool tundi. Alguses on raske, aga paari kuu pärast on asi sealmaal, et vajan oma igaõhtust lugemise annust.

Selle mõtte laenasin ma 3. mail Väike-Maarjas toimunud Wiedemanni auhinna laureaadile Hando Runnelile pühendatud keelepäeva vestlusringist, kus sellest rääkis sealse kooli õpilane Rainis Lükk, kes oli selle võtte leiutanud iseenda tarvis.

PS. Saan aru, et Sirbi lugejad on lugejad, aga ikkagi …