Kirjandussõbra südames lehvib lipp iga päev

PILLE-RIIN LARM

Tallinna kirjanduskeskus on alates asutamisest 2017. aastal mõndagi head korda saatnud. Keskus koosneb teatavasti Tammsaare ja Vilde muuseumist, millele hiljuti lisandus Mati Undi filiaal, koondab nende autorite pärandit ja osaleb aktiivselt Tallinna kirjanduselus. Populaarne kirjandustänava algatus on sütitanud teistegi linnade tegijaid (nt Pärnu omi). Sel nädalal avaldas Tallinna kirjanduskeskus üleskutse tähistada 30. jaanuaril, A. H. Tammsaare sünniaastapäeval eesti kirjanduse päeva. Järvamaal on oodata lausa pidunädalat. Teeb ainult rõõmu, kui klassikute tähtpäevil ühiselt loetakse, loetu üle arutletakse ja kirjanikega kohtutakse.

Küll aga on paljudes äratanud nõutust kultuuriministeeriumi algatus täiendada 30. jaanuariga riiklike tähtpäevade ja lipupäevade loetelu. Ettevaatlikkus on mõistetav, sest õilsa algatuse adressaat ei ole ju enam pelgalt kirjandussõbrad ja Tallinna elanikud, vaid kõik eestimaalased. Nii mõjuka sammu üle peabki laiemalt arutlema, poolt- ja vastuargumente kaaluma. Olnuks hea, kui ministeerium küsinuks juba eelnõu kohta arvamust peale Tallinna kirjanduskeskuse, Tammsaare Vargamäe-muuseumi, kirjanike liidu ja kirjastuste liidu teisteltki sõnakunsti loomise, uurimise, mõtestamise ja populariseerimisega seotud institutsioonidelt: kirjandusmuuseumilt, ülikoolidelt, emakeeleõpetajate seltsilt, kirjandusväljaannete toimetustelt jms.

Praegu on mõnelegi kõrvalseisjale, kellega olen kirjanduse päeva teemal kõnelnud, jäänud paraku mulje, et tegu on kitsa ringkonna kõrgele tasemele jõudnud ettevõtmisega (ministeeriumile esitas ettepaneku Tallinna kirjanduskeskus). Päritakse, miks peaks eesti kirjanduse päeva tähistama just Tammsaare sünnipäeval (eelnõu seletuskirjast selle kohta selgitust ei leia, küll aga idee autori Rein Veidemanni Loomingus ja ERRis ilmunud artiklist). Olgu tsiteeritud ka ohe „MAM“ – „Miks alati mees?“. Veel mõnele ebalust tekitavale aspektile juhib tänases Sirbis tähelepanu Vallo Kepp (lk 32). Püüdkem kõhklejaid mõista. Tõtt-öelda olen algatuse kohta kiidusõnu kuulnud vaid üksikuid.

Toon võrdluseks ära kirjanike lipupäevad Soomes. Muide, soomlased avaldavad au ka oma rootsikeelsetele autoritele. Tuhat tänu Soome instituudi programmikoordinaatorile Heidi Iivarile, kes abistas mind nimekirja koostamisel.

28. veebruar – „Kalevala“ päev, Soome kultuuri päev, rahvaluule­koguja ja luuletaja Elias Lönnrot sai sel kuupäeval valmis „Kalevala“ esimese versiooni.
5. veebruar – J. L. Runebergi päev. Runeberg on Soome rahvuspoeet, kuigi ta soome keelt ei osanud.
19. märts – Minna Canthi päev, Soome esimese naisõiguslase ja kirjaniku sünniaastapäev.
9. aprill – Mikael Agricola päev, soome keele päev. Agricolat võib pidada soome keele isaks.
12. mai – J. V. Snellmani päev ehk soomluse päev.
6. juuli – Eino Leino päev, luule ja suve päev.
9. august – Tove Janssoni ja Soome kunsti päev (tähistatakse alates 2020. aastast).
10. oktoober – Aleksis Kivi päev ehk soome kirjanduse päev.

Võib-olla tasuks Eestiski mõelda hoopis rohkemate kirjanike kui Kristian Jaak Petersoni (14. märts) ja A. H. Tammsaare (30. jaanuar) tähtpäeva üleriigilisele tähistamisele? Lehvigu lipp siis lipuvardas või südames.

Loe lisaks: Vallo Kepp, „Kirjanduskauge arutlus eesti kirjanduse päevast“