Kellele kuuluvad müüdid?

JUHAN RAUD

Mõnd aega tagasi lõi internet kihama sellest, et ühes olümpiamängude ava­tseremoonia stseenis tardusid tantsijad, kellest osa olid drag queen’id, ballaadi kuulates poosi, mis tuli mõnele inimesele justkui tuttav ette.

Mitmed prominentsed konservatiivid teatasid selle peale sotsiaalmeedias poliitilise profiidi lootuses, et tegemist on kristlust mõnitava tseremooniaga, kuna nähtu meenutab neile liiga selgelt Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaaega“. Eraldi küsimus on, miks peaksid drag ja kristlus teineteise välistama? Ja miks pagana pärast peaksid olümpiamängud just nimelt kristlikud olema? Kui siis ilmnes, et poleemilises tantsunumbris oli viidatud hoopiski veinijumal Dionysose pidusöögile, jäi üle kõigil, kes tunnistavad rohkem kui ühe mütoloogia olemasolu, muiates pead vangutada. Aga kui teil on ainult haamer, meenutab iga asi naela.

See kõik oleks muidugi naljakas, kui tüli muudkui edasi ei kisutaks. Mõned päevad tagasi saatis Vatikan (!) laiali pressiteate, kus antakse teada, et Püha Tooli kurvastab selline inimeste usuliste veendumuste naeruvääristamine. Kutsutakse üles ka teisi ja teiste religioosseid veendumusi austama, mis iseenesest on ju tore ja ei lähe kuidagi vastuollu avatseremoonial veinijumalaks kehastunud artisti lauluga.

Strukturalistliku antropoloogia klassik Claude Lévi-Strauss on välja toonud, kuidas müüdid pidevalt teisenevad ja iseendale vastu räägivad: vähe sellest, iga müüt juba sisaldabki kõiki oma võimalikke versioone. Nõnda pole mõtet küsida, kas Leonardo da Vinci maal solvas Dionysost või vastupidi, iga müüdi rääkimine ongi selle ümbertegemine ja taasloomine. Eriti huvitavad ja laetud lood sünnivad, kui kohtuvad ja segunevad eri panteonid. Suhestumine enda­välise, radikaalse Teisega näitab, et mütoloogiad pole tardunud, vaid elujõulised.

Kunagises kultusseriaalis „Sõja­printsess Xena“ võis sarja nimitegelane seigelda koos Heraklesega, seejärel sattuda näiteks vanasse Jaapanisse samuraide keskele. Võib ju protestida, et selline asjakäik pole ajalooliselt õige, aga ometi hoidis sari vastavad müüdid oma sihtrühma jaoks aktuaalsena. See pole arhiividesse kuuluv teadmine, vaid midagi mängulist, millele võib kaasa elada. Pealegi on teatav muinasjutuline kombinatoorika ka lõbus. Jumalad ja kultuurikangelased pole küll seesama mis mängukaardid pakis, aga sellegipoolest peaks olema võimalik neid omavahel rohkem kokku puutuma panna ja või ära segada. Olgu need pealegi näiteks Dionysos, Thor, Buddha, Väinämöinen, Dante, koiott, Rapuntsel, don Quijote, Sailor Moon või Mulla Nasreddin.

Loomulikult ei anna mütoloogiliste tähistajatega mängimine alati huvitavat tulemust. Praegu kinodes jooksev „Deadpool & Wolverine“ on hea näide sellest, kuidas pärimusliku või mütoloogilise loogikaga flirtides üritatakse kompenseerida ideepuudust. Marveli ja teiste koomiksifilmides on viimasel ajal väga populaarne multiversumi idee, kus ühe ja sama loo või tegelaskuju versioonid pannakse korraga koos eksisteerima. Järgnev segadus, kõikvõimalikud viitemängud ja arutelud ühe või teise mütoloogilise detaili kaanonilisuse üle käiakse filmis juba ette välja, kuid ainult selleks, et näilise paljususe varjus rääkida monotoonset ja turvalist lugu terviklikkuse taastamisest.

Loomulikult on otsapidi tegemist juba (halva) maitse küsimusega, kuid põhimõtteliselt tasub alati olla ettevaatlik, kui vasturääkivate tähenduste paljusust hakatakse nimme tootma tööstuslikus koguses. Millegi kihava ja vastuoksusliku asemel vaatab siin vaatajale vastu hoopiski lõpmatuseni ulatuv, enesele viitav samasus, mis on märksa apokalüptilisem kui eri mütoloogiatest pärit tegelaste crossover. Mängulisus on hea, mehaaniline multiversum aga mitte.

Näib, et konservatiivid võitlevad olümpial tuuleveskitega: müüdid sisaldavadki paljusust, tahes-tahtmata on nad alati pidevas muutumises ega püsi kunagi enesesamased. Siiski tasub silmas pidada, et pärimuslikul loogikal põhinevad teosed võivad ka igavad olla. Nendel puhkudel on probleem tavaliselt milleski muus kui ajaloolise korrektsuse puudumises või mingi süsteemi naeruvääristamises. Mütoloogiad on alati mingit pidi naljakad (eriti kui neid tõsiselt võtta). Pigem muutub kombinatoorika probleemseks siis, kui see pole piisavalt anarhiline.