Elu allpool mediaani

Mida pikem paast, seda tõelisemana terendab kauguses Suure hüppe miraaž.

KAAREL TARAND

Otsustajad korrutavad alatasa, et ei soovi uut „maksufestivali“, vaid selgust. Korraline ennustusfestival aga peeti sel nädalal ära, kui kommertspangad ja rahandusministeerium pakkusid üksteise võidu välja oma majandusprognoosi, kus leidub mõni terake lootust ja lohutust, kuid seda ei jagu ühtlaselt kõigile. Makromajanduse näitajate teisendamine üksikisiku heaolu kasvuks või kahanemiseks ei ole tõepoolest lihtne, kuid ajuti tundub, et ei tehta seesugust katsetki. Võib-olla kartusest, et juhuslik näide hakkab meedias oma elu elama ja võimendub põhiküsimuseks, osast saab tervik. Ning kui juhtumisi ei ole tegu positiivse näitega, siis saab veelgi hoogu juurde lõputu hädaldamine, mille kohta märkis rahandusminister Jürgen Ligi: „Kaks aastat korralikku sissetulekute kasvu ja vaatamata sellele kohutav pessimism. Ei ole vaja sellist pessimismi süvendada.“

Majandusprognooside avaldamisest on saanud omamoodi riitus, mida mõni ettekandjagi näeb maagilise, religioosse toiminguna. Preestrid vahendavad ja tõlgendavad turujumala äraarvamatut tahet, iga sekt leiab andmetest just selle, mis tema koguduse õnnelikuks teeb ja kohustuslike kannatuste toel lunastuse poole tüürib. On viga ja ususalgamine andmetes ja tõlgendustes kahelda, näiteks selles, et maksuraha jõul sõja- ehk kaitsetööstuse rajamisest saab Eesti majanduse järgmine edulugu, kasvumootor ja külluse allikas aegade lõpuni.

Ketserina ennustan, et unelmate kaitsetööstuspargis võib juba mõne aasta pärast vohada umbrohtu, millega peavad tegelema õiguskaitseorganid. Loosung „Eesti Euroopa relvapajaks“ kõlab uhkelt, kuid kas valitsus on riski­stsenaariumid läbi mänginud ja täiesti kindel, et ausate ja ettevõtlike kõrval ei pääse relvapargi laiast väravast sisse ka petukirjamehed ja muud kelmid, kel on haruldane anne kleepuda kõikjale, kus vähegi raha liigub. Ootan põnevusega, kas peaminister septembri lõpul riigieelarve eelnõu kulukava parlamendis põhjendades esitab ka nüüdsetesse sõjaoludesse sobitatud tekstiga kaveri Stalini aja propagandalaulust Nõukogude aatomist ja laulab: „Pomme on ja pomme saab, seda kindlalt arvesta!“

Statistikaameti avaldatud andmed kinnitavad siiski rahandusministri väidet, et muret toovad mustad pilved on mõnel pool hajumas. Keskmise palga kasv on küll pisut pidurdunud, kuid seda on 7,2% rohkem kui aasta eest ja teises kvartalis ületas keskmine brutopalk 2000 euro piiri. Et palgakasv ei ole ainult tippude lõbu, kinnitab ka mediaanpalk. Pool kõigist palgasaajatest teenib nüüd 1641 eurot või enam. Aastatagune seis oli 1524 eurot. Arvestuslikult peaks see katma aeglustunud hinnakasvu. Kuidas kellelgi. Igaühe kohta, kes ei ole keskmise tõusu isikliku palgakasvuga panustanud, peab kuskil leiduma keegi, kes on topeltpanusega koormat vedanud. Need on head maksumaksjad, tänu kellele kosub riigi rahakott.

Kuigi keskpanga andmetel kasvab järjekindlalt ka inimeste ja ettevõtete hoiuste-säästude maht, ent kel on, siiski ka kulutab. Patrioot teab, et kuni eksport ei taastu, peab täie rauaga tarbima. Õnneks andis Swedbank prognoosis teada, et rootslane läheb poodi järgmisel, soomlane ülejärgmisel aastal. Kas ta just palkmajapoe üles leiab, pole veel selge, aga töötleva tööstuse ekspordiedul on asjatundjate sõnul kogu majanduselu puudutav positiivne mõju.

Sama pank näitas ennustuse esitlusel ka mõtlemapanevat kolme tulbaga pilti, millelt selgus, et nii alampalga saajate kui ka pensionäride netotulu on 2019. aastaga võrreldes hästi taastunud ning nende tarbimisvõime kasvanud. Sama ei käi paraku keskmise palga saajate kohta, kes elavad varasemast vaesemalt. Alampalga saajate hulk on ühiskonnas väike, pensionäride oma suur. Kui kestlik on suundumus, kus suhteliselt vaesuvad keskmikud peavad aina paremini finantseerima kasvava hulga ja osakaaluga ülalpeetavaid? Ma ei taha sugugi väita, et pension on Eestis piisavalt suur ja tagab väärika vanaduspõlve, kuid kuni pensioniraha tekib palgasaajate, töötavate inimeste maksudest, ei pea võrrand lõputult vastu. Öeldakse küll, et Eesti inimene tahab tööd teha, aga kui töötamise ja mittetöötamise eest laekub pangakontole võrdne summa, siis milleks töötada? Kas ainult eneseväärikuse säilitamise nimel?

Kultuurivaldkonna palgasaajad said statistikaameti teatest ja valitsuse eelarvesõnumitest igal juhul korraliku moraalse hoobi. Vähe sellest, et kõrg­haridust eeldaval, see tähendab, keerukal, peeni teadmisi ja oskusi nõudval ametikohal töötamisel peab unustama lisaks põhiseaduse preambulis öeldule kõik poliitikute-parteide kunagised lubadused kergitada tasu riigi keskmiseni. 1600eurone brutopalk tammub paigal ja muudkui kaugeneb keskmisest. Praeguseks annab see miinimum välja alla 80% riigi keskmisest ning kui ennustused paika peavad, siis aasta pärast on protsendist veel tubli tükk ära ampsatud.

Suvel tööd rabades ja armsate kaasmaalaste kultuurimeelt kõrgetasemeliselt lahutades kukkusid kultuuritöötajad ka mediaanipõrandast läbi. Nüüd ollakse ametlikult töövõtjaskonna kehvema poole seas ja sealgi languskursil. Oma magistridiplomi võib igaüks muinastulede ööl pidulikult ära põletada. Aga samamoodi peaks riigikogus põletama strateegiadokumendi „Kultuur 2030“, kus on määratud eesmärk jõuda selleks ajaks tulemuseni, et „kultuurivaldkonnas hõivatute keskmine bruto­kuupalk võrreldes Eesti keskmisega on 90%“. Kõigi hõivatute, mitte kõrg­haritute. Mida suuremaks vahe käriseb, seda raskem on seda ühe hüppega tasa teha. Millisele järgmisele valitsusele see sooritada jääb ja kas on Eesti poliitilises süsteemis väikseimgi tõenäosus, et kultuuriministri ametisse määratakse valitsuses nii suure mõjuvõimuga inimene, et tal on eelarvelaua taga esimese võtja õigus? Ei juhtu seda, ei juhtu.

Poliitika moesõna on „mõju­analüüs“. Teen ettepaneku kultuuriministrile (aga eks see käi saamoodi ka haridus-ja teadusministri kohta) esitada valitsusele ja avalikkusele loovharitlaskonna näljutamise või palgavaesusse viimise pikaajaline kava ja selle oodatav mõju põhiseaduslikule korrale, rahvusringhäälingule, kultuuri- ja teadusasutustele, ülikoolidele nii õppimise kui ka õpetamise seisukohalt. Hea oleks, kui kavale oleks lisatud ka motivatsioonikõne näidis, mida ette lugeda neile lihtsameelsetele noortele, kes enne nende erialade kadumist soovivad ülikoolis veel midagi rahvuskultuurile tähtsat õppida, et nad kohe ka mõistaksid, milline vooruslikkus ja hüve on kätketud ellu vaesuses teisejärgulise kodanikuna.

Peaminister lubas selgust. Kultuuriraha osas seda ei ole. Miks on nii, et järjekordse muldkehajupi (Rail Baltic) ehituslepingut tervitatakse õnnehõisetega, sest see elavdab majandust, annab tööd ja leiba ehitussektorile, aga sama ei kehti kultuuriehitiste kohta? Kas rahandusminister teab, et juhul, kui nn julgeolekumaksu hakata arvestama mitte kasumi, vaid palgafondi pealt, ning see koormis laieneks ka riigi asutatud mitte­tulundusasutustele, siis tulenevalt raamatupidamise reeglitest peaks näiteks SA Kultuurileht ühel juhul riigile maksma 100, teisel umbes 50 000 eurot aastas? Liiga väike vahe märkamiseks? ERRi puhul võib neile arvudele nulli otsa kirjutada. Kas siis märgatakse?

Mõtlesin hiljuti, et peaks vist hädaabinumbrile 112 tegema teate kadunud isiku, kultuuriministri kohta. Aga siis lugesin ühest pressitekstist, et ministrit olla nähtud kuskil sepikojas plaate keerutamas. Kena kõik, kuid kas peaminister oskaks oma ministri ka ametialaselt kohustuslikust rääkima panna? Mediaani­alused ootavad kui üks suur kõrv.