Arhitektuur kui puisniit

Ruumi loomisega peaksid olema seotud samavõrd mitmekesise taustaga inimesed, nagu neid leidub ruumi kasutajate seas.

INGRID RUUDI

Arhitektuur on mitmes mõttes väga aeglane distsipliin, aga viimasel paaril aastal näib, et feministlikud algatused ning sooteadlik ja intersektsionaalne vaatepunkt on lõpuks ka selles valdkonnas laiemalt teadvustatud. Korraldatud on mitmesuguseid kampaaniaid, mis on toonud nähtavale nii selle eriala väga tugeva klaaslae – hiljutise uuringu kohaselt on suurimate ja olulisimate rahvusvaheliste arhitektuuribüroode juhtivatel kohtadel naisi alla kümne protsendi ja needki pigem büroo- ja majandusjuhtide kui põhiarhitektide või nn loovjuhtide positsioonis1 – kui ka naisarhitektide ja -disainerite panuse süstemaatilise alavääristamise. Laiahaardeline petitsioon jagada Robert Venturi Pritzkeri auhind (1991) tagantjärele võrdselt Denise Scott Browniga (petitsioonile kirjutas alla ka Venturi ise) või kriitika, et Massimiliano Fuksase elutööpreemia (2018) peaks kuuluma samavõrra Doriana Fuksasele, pole küll viinud sihile, kuid on teadvustanud arhitektuurimaailma auhindamissüsteemi kallutatust ja heroilise geeniusemüüdi visa püsimist erialal, kus koostöö on pigem norm kui erand. Muutumissoovist annab märku ka asjaolu, et neil teemadel korraldatakse mitmesuguseid konverentse ja seminare rohkem kui kunagi varem. Sel kevadel arhitektuurimuuseumis kureeritud näituse „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“ tõttu olin minagi sel aastal kutsutud neljale üritusele, mis koos andsid päris hea pildi, millised teemad on kõige aktuaalsemad ning kuidas panustab feministlik lähenemine arhitektuurimõtte, -hariduse ja -praktika arengusse. Juunis Brightoni ülikoolis toimunud konverents „Arhitektuur kui puisniit. Feministliku praktika panus arhitektuuriõppe dekoloniseerimisse“ („Fielding Architecture: Feminist Practices for a Decolonized Pedagogy“2) ja novembris Viini tehnikaülikoolis aset leidnud konverents „Hõivata ruume“ („Claiming Spaces“) tõukusid arhitektuuri­hariduse küsimustest, kuid seal osalesid ka mitmed eri kontekstis ja mastaabis töötavad arhitektid. Praha rahvusgalerii ja Berliini Goethe instituudi korraldatud sümpoosionil „Modernne nais/arhitekt“ („Modern Woman/Architect“) keskenduti rohkem arhitektuuriajaloo küsimustele. Aprillis Riias toimunud ArtGora foorumil esindasin arhitektuuri­teemat ainsana, kuid see kõigi kultuurivaldkondade aktivismile pühendatud üritus inspireeris sellegipoolest mitmeti.

Naiste esindatus ja arhitektuuriharidus

Hoolimata juba mõnda aega kestnud jõupingutustest naiste karjäärivõimalusi arhitektuurivallas edendada on üks kesksemaid teemasid, mis ikka ja jälle esile kerkib, ikkagi naiste vähene esindatus arhitektuurimaailmas mingigi mõjujõuga positsioonidel, olgu projekteerimisbüroodes, omavalitsusametites või akadeemilises maailmas. Viini konverentsi korraldamise ajend oligi see, et sealses tehnikaülikoolis, mille arhitektuuri ja planeerimise teaduskond on 7400 tudengiga Euroopa suurimaid, avati eelmisel aastal viis uut arhitektuuri­professuuri – ja kõigisse neisse valiti keskealised valged saksakeelsed mehed. Spontaanne rahulolematus viis õppejõud ja tudengid uurimisgrupi moodustamiseni, mille esimene väljund oligi novembrikuine konverents eesmärgiga „näidata ja lammutada võimumehhanisme, mis peituvad neutraalsuse ja objektiivsuse sildi taga, kummutada diskrimineeriv teadmisloome ja ajalookirjutus ning leida võimalused, kuidas viia feministlik uurimistöö, planeerimine ja projekteerimine peavoolupraktikasse.“3 Feminismis on käsil küll vähemasti neljas laine, kuid arhitektuuris ei ole neist ühegi eesmärgid veel täienisti saavutatud, nii et tegutseda tuleb kõigega paralleelselt. Ja kuigi arvuliste näitajate kogumine, naiste esindatuse jälgimine akadeemilise personali, auhinnasaajate, žüriiliikmete, igasugu ürituste osaliste ja ettekandjate seas võib tunduda omamoodi igav ja ebaatraktiivne kvooditeema, on see statistika jätkuvalt oluline – ja ka šokeeriv – ning seda saab kasutada vettpidava argumendina. Ruumi loomisega seotud inimesed peaksid esindama kogu seda mitmekesisust, mis leidub ruumi kasutajate seas – praktikas see aga enamasti nii ei ole – ning just arhitektuuriharidus on siin suur nivelleerija. Näiteks USAs tehtud uuringutes on välja toodud, et isegi kui arhitektuuri õppima tulijate soolises ja sotsiaalses taustas on (näiteks erisuguste stipendiumite toel) mitmekesisust, on õpingute lõpetajad omaks võtnud pigem keskklassilised ja maskuliinsed väärtused. Viini ülikoolis austerlastega vesteldes koorus välja ka meie ühiskonnaga võrreldes mitmeid kordi teravam klassierisus: kehvema sotsiaalse taustaga peredest noori naljalt kraadiõppes ei leia. Nii hakkavadki linnaruumi projekteerima inimesed, kelle kogemus ja arusaamine eri kasutaja­gruppide vajadustest on paratamatult piiratud – arhitektuur on jätkuvalt väga elitaristlik valdkond.

2013. aastal Viinis valminud kogukonnamaja, sümpaatne alternatiiv sama mõtteviisi Eesti väljundile, peamiselt idüllilisele maakeskkonnale ja new age’i ökokülale. Maja hallatakse ühiselt: on kontorid, ühisköök, lastehoid, raamatukogu, külaliskorterid jne. ur

Einszueins architekt

Kuidas elitarism ületada, kanoonilisest kaugemale vaadata? Üks kool, kus selle küsimusega on juba pikalt tegeletud, on Stockholmi kuninglik tehnoloogiainstituut (Kungliga Tekniska högskolan ehk KTH). Selle professor ja arhitektuuriuuringute õppekava juht Helene Frichot tõi esile arhitektuuriõppe kanoonilisuse: eriala õpetamine on igal tasandil üles ehitatud väljapaistvatele näidetele, millele ikka ja jälle viidatakse, ning n-ö isakujudele, kelle loomingu juurde ka uutes uurimustes üha tagasi pöördutakse. Kui KTH andis 2007. aastal välja arhitektuuriteooria lugemiku, mille autorite seas ei olnud ühtegi naist, organiseerisid tudengid protestiliikumise, mille esimene tulemus oli feministliku arhitektuuri valikaine (õhtuloengutena avatud ka laiale publikule) ja seejärel uurimisgrupp FATALE (Feminist Architecture Theory – Analysis, Laboratory, Education), mis hakkas pakkuma alternatiivseid loengusarju ja töötubasid, tõlkima ja avaldama teooriatekste, korraldama konverentse ja muid üritusi. FATALE tegutses kuni 2012. aastani, mil suur osa nende pakutavast KTH ametlikku õppekavva lisati. Analoogiline n-ö rohujuurealgatus on veebiplatvorm Women Write Architecture, kõige lihtsamale WordPressi põhjale ehitatud mahukas lehekülg, kuhu on süstematiseeritult koondatud naisautorite arhitektuuritekste, et neid saaks lisada koolide kohustuslikesse lugemisnimekirjadesse. Kuna akadeemilises maailmas jälgitakse tekstide loetavust ja viidatavust teraselt, toetab see ka naisarhitektide ja -autorite karjäärivõimalusi. Üksikutest valikainetest siiski ei piisa ning õppekavasid tuleb vaadata terviklikult. Viini kunstiakadeemias on Antje Lehni ja Wolfgang Tschapelleri eestvõttel kokku pandud töögrupp, mis vaatab läbi kõik ainekaardid aine eesmärgistatuse, sisu ja ülesehituse seisukohast, eesmärgiks vabastada õppekavad kolonialistlikust hoiakust4. Hinnangu annavad ka väljastpoolt kooli kutsutud eksperdid, õppejõududele tehakse täienduskoolitusi, mis aitaksid neil oma kaanonit laiendada ja õppe ümber mõtestada. Küsimus ongi laiem kui pelgalt naiste esindatus ning see tõstatus juba paljudes Suurbritannia ülikoolides 2015. aastal alguse saanud kampaaniaga „Miks mu õppekava nii valge on?“ („Why Is My Curriculum White?“) ja samal aastal Kaplinna ülikoolist alanud protestiliikumisega „Rhodes tuleb maha võtta“ („Rhodes Must Fall“5). Nendega juhiti tähelepanu humanitaaria õppekavade püsivalt jäigale läänekesksusele ja esitati põhjapanev küsimus, millised ja kelle teadmised on üldse väärtustatud. Mida mitmekesisema sotsiaalse ja etnilise taustaga on tudengid, seda enam need küsimused lahendust nõuavad. Brightonis tõstatus põnevalt ka akadeemilise retoorika küsimus: kuna arhitektuuri tehakse ka keele kaudu, siis kinnitab kompleksne ja ülearu keerukas akadeemiline keelekasutus maskuliinseid ja elitaristlikke väärtusi. Kuidas muuta keel lihtsamaks ja seeläbi ligipääsetavamaks, ilma et ei kaotataks sisus? Milline oleks feminiinne kõrgstiil (feminine eloquence)?

Põhjapaneva küsimuseni, mida me üldse arhitektuuriloomingus väärtuslikuks peame, viis üllatavalt kiiresti ka algatus täiendada Wikipediat naisarhitektide sissekannetega, mille nimel on tegutsenud feministliku arhitektuuri platvormid ArchiteXX (New York), Parlour (Melbourne) ja n-ails (Berliin). Wikipedia on järjest olulisem esmatasandi infoallikas ja aitaks nähtavale tuua terve hulga naisarhitekte, see aga polegi nii lihtne, kui esmapilgul paistab. Sissekande aktsepteerimiseks peab arhitekt vastama n-ö märkimisväärsuse kriteeriumidele: olema üldtunnustatud või kolleegide poolt pärjatud; rajanud olulise uue teooria, meetodi või kon­tseptsiooni; loonud teose, millest on kirjutatud raamat või tehtud täispikk film või millest on ilmunud mitmeid artikleid; tema teosed peavad olema tunnistatud kultuuriväärtuseks, olema olnud põhieksponaadid mõnel olulisel näitusel või kuuluma tunnustatud muuseumi või galerii kogusse. On ilmselge, et selliste kriteeriumide põhjal saab lisada vaid autoreid, kel on kaanonis juba kaheldamatu koht – oleme jõudnud suletud ringi. Näiteks Shelley McNamara, kes valiti 2017. aasta alguses väljapaistva loomingu alusel Veneetsia arhitektuuribiennaali üldkuraatoriks, Wikipediale samal ajal ei kvalifitseerunud (praeguseks on ta sissekanne küll üleval). Veelgi lootusetum on nende naisarhitektide seis, kel ei ole oma­nimelist praksist ja kes töötavad suurtes büroodes või on hoopis valinud mõne alternatiivsema arhitektuuriloomemeetodi, mis ei vasta ikoonilise arhitektuuri tingimustele.

Praktika

„Naised ei projekteeri ju teisiti kui mehed!“ kõlab sagedane vastuväide, kui jutt läheb feministlikule arhitektuuripraktikale. Siiski tuleb tunnistada, et mõnel juhul projekteerivad küll. Või kui täpsem olla, siis tähendab see, et (intersektsionaalsest) feministlikust vaatepunktist lähtuvas praksises tõstatuvad teravamalt mõned eetilised ja sotsiaalsed küsimused, mida arvestades püütakse ka ruumiloomele teisiti läheneda. Austraalia arhitekt Anna Tweeddale kirjeldas oma püüdeid vältida konstruktsioonis maksimaalselt alumiiniumi, kuna boksiidi kaevandamisel rüüstatakse Austraalia põliselanike elukeskkonda ja pühapaiku. Kui rõivatööstuses on eetilisest tootmisest juba mõnda aega räägitud ja nüüdseks osatud sellest ka turundusargument teha, siis ehitustööstuse puhul, mis on kõikvõimalike materjalide ja tehnoloogiate kaudu hõlmatud märksa laiemasse mõjuvõrgustikku kui ühe majaga piirnev, tulevad seda laadi seosed üliharva jutuks. Esialgu on eesrindlik seegi, kui arvestatakse keskkonnahoiu ja hoone elukaarega, aga muud eetilised valikud on seni enamasti teadvustamata. Kas kompromissitus on selles vallas üldse võimalik?

Viini ülikooli tudengid nõuavad, et nende õpe oleks mitmekesisem, vaatenurki rohkem ning naiseeskujusid tõstetaks rohkem esile.

Ingrid Ruudi

Projekti „EbaTavaline arhitektuur“ („DisOrdinary Architecture“) vedaja Jos Boys kutsus üles ümber mõtestama erivajadustega inimeste rolli ruumiloomes: käsitlema nende eripära mitte kui lahendamist vajavat probleemi ja neid endid kui normist kõrvale kaldunuid, passiivseid abivajajaid, kellele tuleb võimaldada ligipääs nn normaalsele, vaid kui erinevust, mis võiks ise olla loova ja avangardse lähenemise allikas. Tegemist ei ole pelgalt funktsionaalsuse küsimusega, vaid sellel on ka teoreetiline ja kultuuriline mõõde, mis aitab näha, kuidas on nn normaalsus konstrueeritud. Kui asendada sõnapaar „võimekas/võimetu“ (able/disabled) sõnapaariga „sobiv/ebasobiv“ (fit/misfit, tõlkes läheb kaduma algne sõnamäng, viide ka nii väga väärtustatud heale vormile), on selge, et igaüks kohtab elus ruumi ja konteksti, mis talle (kehale) sugugi ei sobi. Erivajadusega inimese ruumikogemus on loov iga päev, kuna ta peab pidevalt leiutama kohandumise viise. Aastate jooksul on Jos Boys korraldanud koos erivajadustega kunstnike ja disaineritega kursusi ja töötubasid nii tudengitele, arhitektuuriõppejõududele kui ka omavalitsusametnikele ja seadusandjatele.

Katharina Bayer (Einszueins Architekten) tutvustas Viinis 2013. aastal valminud kogukonnamaja, mis mõjus nagu nüüdisajastatud unistus vene avangardi kommunaalelamust. 40 korterit, 400 ruutmeetrit kontori- või äriruume ja 700 ruutmeetrit ühisruume sisaldav hoone sai alguse 2009. aastal asutatud ühisusest. Tulevased elanikud kaasati otsustesse juba projekteerimisfaasis. Maja hallatakse ühiselt, suurpuhastust ja muid suuremaid töid tehakse talgute korras ning heakorda panustatakse igal kuul kindel arv töötunde. Lisaks sellele, et hulk elanikke kasutab töötegemiseks sama maja kontoriruume, soodustab kogukondlikkust suur ühisköök, kus tööpäeviti vaheldumisi ühislõunaid valmistada. On lastehoid ning suurem ruum pidudeks või naabruskonna sündmusteks, samuti ühiskasutuses elektrirattad, tööriistad ja muu. Kõigile avatud katuseterrassilt pääseb sauna, meditatsiooniruumi, raamatukokku ja külaliskorteritesse. Mõistagi on maja energiatõhus, kasutatud on ökoloogilisi materjale. Praegu elab hoones 67 täiskasvanut ja 34 last. Loomulikult on see heal järjel maailmaparandajate elitaarne projekt, ometi mõjus sümpaatse alternatiivina Eesti näidetele, kus seda laadi kogukondlikkuse ideedest huvitujad oskavad miskipärast väljundina näha ainult idüllilist maakeskkonda ja new age’i ökokülasid.

Ka Viini linn on olnud marginaalsete kasutajate suhtes juba kaua üks eesrindlikumaid. Linnavalitsuses tegutseb nn naisbüroo (Frauenbüro) juba aastast 1992 eesmärgiga kaaluda kõik linnaruumi arengut puudutavad otsused läbi ka soolisest ja erinevate kasutajagruppide vaatepunktist. Nagu Frauenbüro asutaja ja juht Eva Kail kirjeldas, on need väikesed, aga tuntavat mõju avaldavad asjad nagu näiteks lapsevankriga ligipääsetavus kogu tänavaruumi ulatuses; läbimõeldult paigutatud pingid, mille olemasolu võib olla otsustav, kas vanem inimene saab linnas liikvele või peab piirduma vahetu koduümbrusega; piisav valgustus parkides ja jalakäiguteedel, et tunda end turvaliselt; võrguga piiratud jalg- ja korvpalliväljakute (mida tajuti n-ö poiste ruumidena) kõrval ka sulg- ja võrkpalliplatsid (mida kasutavad pigem tüdrukud); soostereotüüpe vältivad piktogrammid, jms. 1997. aastal valmis pilootprojektina elamukompleks Frauen-Werk-Stadt (arhitektid Franziska Ullmann, Gisela Podreka, Elsa Pro­chazka, Liselotte Peretti), kus naiste ruumikasutuse eripärad püüti maksimaalselt läbi mõelda. Korterite planeering on paindlik ja ruumid võimalikult ühesuurused, et vältida funktsiooni jäika ettekirjutamist, köögid tavapärasest avaramad. Läbi on mõeldud panipaigad lapsevankrite ja rataste tarvis, rohke loomuliku valgusega avarad garaažid ja trepikojad soodustavad naabrite vahelist suhtlust ja turvatunnet.

Esimeste katsetuste põhjal on soolõimimise põhimõtted nüüdseks normidesse ja eeskirjadesse kirjutatud – kui elamu­arendusprojektidele soovitakse linna toetust, peavad need neile kriteeriumidele vastama. Praegu rajatavas Aspern Seestadti linnajaos kannavad lisaks kõik tänavad ja väljakud naiste nimesid: Hannah Arendt, Simone de Beauvoir, Janis Joplin ja teised peavad tasakaalustama arvukate kuulsate meeste mälestamist Viini linnaruumis.

Ajalugu

Kunstiajalooga võrreldes on arhitektuuriajaloos palju rohkem tegemata tööd nii metodoloogilise mitmekesisuse kui ka n-ö unustatud naisautorite panuse teadvustamise mõttes. Jätkuvalt tegeletakse väga palju rahvuskeskse normatiivse kaanoni täiendamise projektidega. Praha sümpoosioni peaesineja Mary Pepchinski, kes kureeris 2017. aastal koos Christina Buddega Saksa arhitektuurimuuseumis ülevaatenäituse „Proua arhitekt“ („Frau Architekt“) saksa naisarhitektidest viimase sajandi jooksul ja on koos Mariann Simoniga koostanud artikli­kogumiku „Ideoloogiliselt võrdsed. Naisarhitektid sotsialistlikus Euroopas 1945–1989“ („Ideological Equals. Women Architects in Socialist Europe 1945–1989“), keskendus oma ettekandes viiele Weimari vabariigi aegsele naisarhitektile ja vaatles lisaks loomingule eelkõige sotsiaalseid tegureid, mis võimaldasid neil arhitektuuri õppida ja praktiseerida. Keskmisest jõukamast taustast ja sotsiaalsetest sidemetest hoolimata oli naisarhitektil ometi raske tööd saada, sageli olid tellijateks naisühingud. 1919. aasta seadused andsid üksikutele naistele põhiõigused, kuid abiellumisel läks õigus vara käsutada, laste ja töö üle otsustada ometi meestele üle – nii tähendas arhitektikutsumuse järgimine pea kõigil juhtudel eraelust loobumist. Ilmekas näide oli Lotte Stam-Beese, kel lubati Hannes Meyeri soosikuna esimese naisena Bauhausis arhitektuuri õppida, kuid kes Meyeri last ootama jäädes sealt lahkuma sunniti, kuna see mõjunuks koolijuhi reputatsioonile halvasti. Ka Patrick Rössler vaagis küsimust, kas Bauhaus siis oli või ei olnud naisi emantsipeeriv. Kuigi võrdõiguslikkus oli Bauhausi deklaratsiooni kirjutatud siiralt, valmistas nende ideede praktikasse viimine XIX sajandil sündinud professorihärradele ometi raskusi. Rössler jäi siiski seisukohale, et asju tuleks hinnata tollaste olude kontekstis, mitte tänapäeva standardi alusel. Bauhausi naiste ohvritena esitamine tähendab teistkordselt diskrimineerimist. Naisautorid ei pruukinudki olla marginaliseeritud nende kaasajal, vaid pigem aja jooksul hiljem, rõhutas Deutsche Werkstätteni disainereid uurinud Klara Nemeckova. Umbes 50 naisdisaineri autorsuse tunnustamisega ei olnud Werkstättenis probleemi, kuid n-ö nähtamatuks muutusid nad hiljem hoolimatu ja eelarvamusliku arhiveerimise käigus ning valed atribueeringud hakkasid korduma ja kallutatud pilti kinnitama. Nii Sloveenia uurija Helena Seražin kui ka ungarlane Mariann Simon usuvad, et esimese sammuna ongi jätkuvalt mõtet kirjutada nn naisarhitektuuriajalugu – muidu lähevad nimed kaduma. Mõlemad on oma rahvuslikku arhitektuuriajaloo kaanonit täiendanud arvestatava naisautorite genealoogiaga.

Kokkuvõte

Neil kaleidoskoopilistel üritustel oli veel hulganisti inspireerivaid inimesi ja põnevaid näiteid, aga kõlama jäi esiteks see, kui üliolulised on (arhitektuuri)hariduses tehtud valikud: sellest saab vaikimisi toimiv selgroog, millele ehitub kõik hilisem. Ka ise olen korduvalt põrganud justkui oma sisemisele automaatpiloodile, mis on harjunud koolis omandatud kaanoni põhjal teatud autoreid ja teoseid teisejärgulisteks pidama. Teiseks oli südantsoojendav saada tuge veendumusele, et akadeemilistest väljunditest ei piisa – et midagi muutuks, tuleb leida võimalus ühendada ülikoolitöö ka avalikuma väljundi ja aktivismiga. Sealjuures aga ka endast hoolides ja üksteist toetades – igasugune aktivism tähendab alati ka ekstra pingutust ja tasustamata tööd, kuid läbipõlenud feministist pole kasu kellelgi. Erinevalt mitmete akadeemiliste ürituste konkurentsitihedast õhkkonnast rõõmustasid kõik need üritused sooja solidaarsusetundega. Ja see ju ongi üks põhimisi, mille eest seisab feministlik arhitektuur – rohkem hoolimist nii enda kui endast erineva suhtes ruumi kõigil tasanditel!

1 Bruce Tether. How architecture cheats women: results of the 2017 Women in architecture survey revealed. – Architectural Review 27. II 2017, https://www.architectural-review.com/10017497.article.

2 Ürituse pealkirja poeetilise kontseptsiooni kohta Katie Lloyd Thomase selgitust kuulates jõudsin järeldusele, et eesti keeles sobib just puisniidu metafoor: ruum kui ülimalt mitmekesine, kuid üsna hapra tasakaaluga kooslus sõltub ühevõrra inimese teadlikust sekkumisest ja iseeneslikust arengust.

3 http://www.claimingspaces.org.

4 Arhitektuuris samamoodi nagu sotsiaalteadustes üldiselt tähendab dekoloniseerimine mittelääne päritolu autorite, koolkondade, teemade lisamist, globaalse ajaloo, globaalse konteksti, kohaspetsiifiliste teadmiste ja traditsiooniga arvestamist. Näiteks kirjeldas Brightonis üks Keenia arhitekt ilmekalt, et tal pole Suurbritannias saadud hariduse arusaamaga jätkusuutlikkusest kodus midagi peale hakata. Ehitustehnoloogia, kliima ja traditsioonid on täiesti teistsugused, samas seavad kõiksugu abifondid ja muud finantseerimisstruktuurid eelduseks läänepäraste normide ja regulatsioonide täitmise. Seega on teadmisloome ka tänapäeval koloniseerimise vahend.

5 Kaplinna ülikoolist alguse saanud liikumine, millega esmalt nõuti XIX sajandi Briti kolonisaatori Cecil Rhodesi monumendi kui valgete ülemvõimu sümboli eemaldamist ülikooli eest, kuid mis laienes kiirelt protestideks institutsionaalse rassismi vastu laiemalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht