Meil on arvukalt tööstushooneid, millest suur osa on praeguseks kasutuseta jäänud.1 Paljudele mõjuvad tühjaks jäänud tööstusobjektid mineviku jäänukitena, mille loomulikuks saatuseks näib olevat lammutamine. Ometi ei ole sellised hooned alati täiesti tühjad ega unustusse jäetud. Endised tööstushooned ei ole lihtsalt tühjad kastid linnamaastikus. Iga selline hoone on jätnud jälje elanike mälestustesse ning mõjutanud piirkonna arengut. Ehk olid kunagi need hooned kohaliku elu keskpunkt. Ka pärast oma algse funktsiooni kadumist võivad need säilitada tähenduse ja neil võib ilmneda võimalus uueks eluks.
Viimastel aastatel on üha rohkem tähelepanu pööratud ehitamise ja ehitiste keskkonnamõjule, jätkusuutlikkusele ja olemasoleva keskkonna väärtusele.2 Selle taustal kerkib küsimus: kas mahajäetud tööstushooned on tõepoolest ainult varemed või peitub neis seni kasutamata potentsiaal?
Rohkem kui lihtsalt varemed
Avalikes aruteludes keskendutakse sageli mahajäetud hoonetega kaasnevatele probleemidele. Tihti räägitakse sellest, kuidas need rikuvad linna ilmet ning piirkond mõjub ebameeldiva või koguni ohtlikuna. Märksa harvem küsitakse, mida need paigad võiksid endiselt tähendada ja millist väärtust veel kanda.
Tänapäeval nähakse kohanduvat taaskasutust üha sagedamini lammutamise ja uusehitiste alternatiivina.3 Selle mõtteviisi väärtus ei seisne üksnes keskkonnamõju vähendamises või majanduslikus kasus. Vanadele hoonetele uute funktsioonide otsimine säilitab kultuuripärandit ning tugevdab sidet minevikuga.4 Pärandit käsitletakse sageli eelkõige füüsilise objektina. Selle väärtus ei seisne üksnes arhitektuuri üksikasjades. Hooned säilitavad eri ajastute kihistusi, pajatavad lugusid ja hoiavad mälestusi. Mõne meelest on tegemist üksnes laguneva ehitisega, teises hoiab sama hoone alles mõnd mälupilti ja kogemust. Majanduslik aspekt ei peaks alati olema ainus kriteerium mahajäetud objektide väärtuse hindamisel. Mõnda hinnatakse eelkõige seepärast, et nende ümber on kujunenud kohalik identiteet ning nad moodustavad tähtsa osa piirkonna ajaloost. Samuti võib juhtuda, et hoone suurim väärtus avaldub alles siis, kui selle algset funktsiooni on muudetud. See ei tähenda, et kõik vanad hooned tuleb säilitada. Pigem tähendab see vajadust vaadata mahajäetud ruume mitmest küljest ning näha neis midagi enamat kui kasutuseta kinnisvara.
Mälupaigad
Koht ei ole üksnes füüsiline ruum, kogemused ja mälestused teevad selle tähendusrikkaks.5 Seetõttu ei tähenda hoone algse funktsiooni kadumine automaatselt selle väärtuse kadumist. Kohaidentiteedi uuringutes rõhutatakse, et inimese seos ümbritseva keskkonnaga puudutab peale füüsilise ruumi ka emotsioone, mälestusi ja kogemusi.6 Mõned paigad omandavad tähenduse mitte arhitektuurilise väärtuse, vaid seal toimunu tõttu.
Paljud Eesti tööstused olid aastakümneid piirkonna suurimad tööandjad ning mõjutasid otseselt elanike argielu. Mõnel juhul kujunesid elamupiirkonnad välja just tööstuskomplekside ümber. Tehastes ei toodetud ainult kaupu, need mõjutasid ka kohapealset arengut. Nende ümber tekkisid sotsiaalsed võrgustikud ja kohalik identiteet. Seetõttu ei ole üllatav, et suhtumine samadesse objektidesse võib olla väga erinev. Mõnele sümboliseerivad need keerulist ja vastuolulist minevikku, teistele mõjuvad nostalgiliselt. Ühiskonnagrupiti tajutakse sama pärandit täiesti erinevalt.7 Eriti keeruliseks muutub olukord Nõukogude aja pärandi puhul. Selliste objektide väärtust ei määra üksnes arhitektuur, vaid ka ajalooline mälu.
Uus elu vanade seinte vahel
Mahajäetud hoonete tulevikku ei ole võimalik täpselt ennustada. Mõned objektid võetakse kiiresti uuesti kasutusse, teised ootavad oma võimalust aastakümneid ning osa neist laguneb tasapisi edasi. See näitab, et universaalset lahendust ei ole ning iga objekti tulevik sõltub konkreetsest olukorrast, huvigruppidest ja vajadustest. Eestist võib leida näiteid väga erinevatest arengukäikudest. Mõne objekti järelelu sõltub investoritest, teise puhul on tähtis elanike algatus ning osa hoonete edasine saatus jääb ebaselgeks.
Tallinnas asuv Krulli kvartal on üks näide sellest, kuidas endine tööstusala on kujunenud aktiivseks ja atraktiivseks linnaruumi osaks. Aastaid suletud ja mahajäetud territoorium on viimastel aastatel täitunud uute funktsioonidega. Endises tööstuskompleksis toimuvad kontserdid, festivalid ja muud kultuuriüritused. Nüüd pakub piirkond töötamise võimalusi paljudele. Ala on omandanud uue identiteedi, samal ajal on selgelt säilinud selle ajalookihistused.
Teistsugune näide on Kohila paberivabrik. Kui Krulli kvartali arengut on toetanud suured investeeringud, siis Kohilas on olulist rolli mänginud sealsed elanikud ja algatused. Vabriku endistes ruumides toimuvad näitused, loengud ja kultuuriüritused ning hoone ümber on kujunenud uus aktiivne kogukond. See näitab, et mahajäetud hoone taaselustamine ei pea alati algama ulatusliku rekonstrueerimise ja paksu rahakotiga. Mõnikord piisab sellest, et inimesed hakkavad ruumi uuesti kasutama. Ajutine kasutus võib olla esimene samm jätkusuutlikumate muudatuste suunas.8
Kolmanda näitena võib välja tuua Omedu kunagise valgumarjatsehhi. Erinevalt eelmistest objektidest ei ole see seni saanud uut kindlat funktsiooni. Hoone seisab mahajäetuna ning laguneb tasapisi. See ei tähenda siiski, et objekt oleks väärtusetu või täiesti kasutuseta. Kuigi kompleksil puudub järjepidev kasutus, leidub siiski huvilisi, kes näiteks aeg-ajalt kasutavad seda airsoft’i mängudeks. See näitab, et alati ei ole võimalik planeerida, millal ja millisel eesmärgil vana hoone taas kasutamist leiab. Mõnikord võivad sellised objektid sobida täitma väga spetsiifilist funktsiooni, millest avalikkus praegu veel teadlikki pole.
Need kolm hoonet näitavad, et mahajäetud hoonete saatused kujunevad väga erinevalt. Mõnest saab kultuurikeskus, teised ootavad veel oma aega ning mõne puhul ei pruugigi lõplik lahendus kunagi selguda.
Kas kõik tuleb päästa?
Sageli kerkib tööstuspärandi puhul ka küsimus, kas kõik vanad hooned tuleb tingimata säilitada. Tõenäoliselt mitte. Kõigi hoonete taastamine ei ole majanduslikult võimalik ega pruugi olla kõige mõistlikum lahendus. Mõnel juhul võib sobiv lahendus olla osaline säilitamine, funktsiooni muutmine või isegi kontrollitud lagunemine. Exeteri ülikooli kultuurigeograafia professor Caitlin DeSilvey märgib, et mõnikord ei ole lagunemisprotsess probleem, vaid võib ise kujuneda üheks võimalikuks lahenduseks.9 Selline lähenemine soodustab paiga mineviku ja tähenduse sügavamat mõistmist. Ometi ei tohi otsused põhineda ainult majanduslikel kaalutlustel. Kui väärtust mõõdetakse ainult majandusliku kasumiga, on oht kaotada paigad, mis on kohalikele elanikele olulised ja mis tähendavad palju.
Eriti keeruliseks osutub küsimus Nõukogude pärandi puhul okupatsiooni ja pealesurutud ideoloogia tõttu. Selliseid objekte tõlgendatakse erinevalt, tekivad huvide konfliktid, kuna arhitektuuripärandi kujunemine sõltub poliitilistest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest asjaoludest.10 Seetõttu ei ole eeskätt vaja küsida, kas kõike tuleb säilitada, vaid hoopis arutada, kuidas teha teadlikke otsuseid ja milliseid väärtusi soovitakse kaitsta.
Tulevikupotentsiaal
Mahajäetud tööstushooned ei ole ainult minevikupärandi kandjad. Need võivad osutuda olulisteks juba praegu ning hakata kandma täiesti uusi tähendusi. Sageli keskendutakse nende paikade perspektiivitusele, kuid alati peab küsima, mille võiks tulevikus nende asemele või nende sisse rajada. Tõenäoliselt ei seisne peaprobleem mahajäetud hoonetes, vaid võimetuses märgata nende võimalusi, sest mõnikord ei ole need paigad sugugi unustatud. Neid ei ole lihtsalt veel uuesti avastatud.
Artikkel põhineb autori sel kevadel Tallinna ülikoolis kaitstud magistritööl „Unustamatud: Mahajäetud hoonete potentsiaal“, juhendaja Raili Nugin.
1 Huvitaja. Tööstuspärand. – Vikerraadio 25. IV 2018. https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/huvitaja-toostusparand
2 Berkan Kahvecioğlu, Semra Arslan Selçuk, Adaptive Reuse in the Realm of Architecture: Global Research Trends and Gaps for the Future Studies. – Sustainability 22. VI 2023. https://doi.org/10.3390/su15139971
3 Oluwatobi Mary Owojori, Chioma Sylvia Okoro, Nicholas Chileshe, Current Status and Emerging Trends on the Adaptive Reuse of Buildings: A Bibliometric Analysis. – Sustainability 21. X 2021. https://doi.org/10.3390/su132111646
4 Oluwatobi Mary Owojori, Chioma Sylvia Okoro, Nicholas Chileshe; Yuan Li, Long Zhao, Jingxiong Huan, Andrew Law, Research frameworks, methodologies, and assessment methods concerning the adaptive reuse of architectural heritage: a review. –Built Heritage, kd 5, artikkel nr 6, 2021; Berkan Kahvecioğlu, Semra Arslan Selçuk; Gillian Armstrong, Sara Wilkinson, Elizelle Juanee Cilliers, A framework for sustainable adaptive reuse: understanding vacancy and underuse in existing urban buildings. – Front. Sustain. Cities 12. V 2023. https://doi.org/10.3389/frsc.2023.985656
5 Susan Silberg, Katie Lorah, Rebecca Disbrow, Anna Muessing, How Placemaking Builds Places and Communities. Massachusetts Institute of Technology, 2013.
6 Fan Zhang, Xiumin Sum, Chang Liu, Bing Qui, Effects of Urban Landmark Landscapes on Residents’ Place Identity: The Moderating Role of Residence Duration. – Sustainability 16. I 2024. https://doi.org/10.3390/su16020761
7 Laura Ingerpuu, Socialist architecture as today’s dissonant heritage: administrative buildings of collective farms in Estonia. – International Journal of Heritage Studies 25. I 2018. https://doi.org/10.1080/13527258.2018.1428664
8 Gillian Armstrong, Sara Wilkinson, Elizelle Juanee Cilliers.
9 Caitlin DeSilvey, Curated Decay. Heritage beyond Saving. University of Minnesota Press, 2017.
10 Raili Nugin, Tarmo Pikner, Kõikudes lammutamise ja mälestise vahel: kolhoosikeskuste arhitektuuri sotsiaalne pärand. – Kunstiteaduslikke Uurimusi, 3-4, 2021.
