Sellest, mis juhtub või jääb juhtumata 15. augustil, „igal juhul ajaloolisel päeval“, mil „München ei tohi korduda“, on enne tänase Sirbi ilmumist kirjutatud üle ilma kokku tonnide viisi oletusi. Ainsad kindlad võitjad on Alaska kuberner ning Anchorage’i linnavõim ja turismisektori ettevõtjad, kes ise sentigi kulutamata on oma osariigile ja linnale tohutult tasuta reklaami saanud. Laadaplatsidel on imeloomi nagu hiiglane ja kääbus raha eest sajandeid näidatud ja ikka petukaubana lubades, et kääbus teeb hiiglasele lõpuks tuule alla, mida aga kunagi mustkunsti abita ei juhtu. See, mida, kuidas ja kui pikalt laadal etendatakse, ei muuda grammivõrragi kummagi asjaosalise iseloomu ega korrasta mõistlikuks nende väärastunud mõtteilma. Veel vähem on etendusel mõju Euroopa tulevikule.

Aga ärevil ja mures olla on moodne, et mitte öelda, riigimehelik. Sõja­ärevusest on saanud kohustuslik komponent moehaiguses nimega kobarärevus. Kõike lõpetava tuumasõja mure kõrval peab inimest mõistagi vaevama vähemasti kliimaärevus, aga kobar­ärevuse sisse mahtuvate häirete loend on lõpust lahtine, igaüks võib sinna maitse järgi vastavalt sisetundele midagi lisada ja seejärel lähima sobiva augu kaudu meditsiinisüsteemi siseneda, et endale kas pere- või eriarstilt, EMOst või ravitsejalt diagnoos nõutada.

Kenasti osutas probleemi tuumale psühholoog Mare Pork äsjases inter­vjuus ajakirjas Eesti Naine: „Need, kes on pidevalt sõjahirmus elanud, on kogemata raisanud kolm aastat oma Eesti-on-vaba-aega.“ Eesti on vaba, kasutatagu seda aega ometi ja eriti need, kes usuvad parteiliste kõnemeeste hoiatusi, et vabadus võib olla üürike, kui rahvas ei tee, mida kaugemale nägevad juhid suunisena ette annavad. Mitmepartei­süsteemis on aga suuniste andjaid palju ja need ise vastukäivad.

Selle suve kiirmood Eesti ärevustööstuses on maksu- ja toiduärevus ning pole ime, et esimesena ruttavad koos oma „lahendustega“ taas olukorda ära kasutama valimisteks valmistuvad erakonnad. Neid ei sega sugugi, et valitakse kohalikke volikogusid (mitte linnapäid ja vallavanemaid), mis peavad lahendama kohalikke muresid, aga põhilised maksud, sealhulgas käibemaks, on riigivõimu, parlamendi otsustada. Seetõttu on dramaatiline erakondlik heitlus käibe­maksumäära ja võimalike maksu­erandite üle tähelepanu kõrvale juhtimise manööver ehk infooperatsioon.

Kuid mis teha, ärevad on sööda alla neelanud ja neid on palju. Rahvaalgatus põhilistele toidukaupadele käibemaksuerandi tegemiseks kogus oma žanri kõigi aegade rekordi jagu ehk ligi sada tuhat allkirja. Heatahtlikult tõlgendades võiks öelda, et allkirjade suur arv kinnitab Eesti elanike ülekaalukalt parimat maksu­kirjaoskust kõigi maailma rahvaste seas. Algatajate ning nendega nõustujate veendumuse kohaselt lahendavat toidukaupade käibemaksumäära langetamine 10% tasemele ühe hoobiga hulga muresid: väheneb majanduslik ebavõrdsus ning vaesuse ja toidupuuduse risk ning nendega koos väärtoitumise ja sellest tulenevate tervisprobleemide oht, mis omakorda leevendab koormust tervishoiusüsteemile. Ühtlasi hakkab rahvaalgatuse teksti järgi paranema inimeste „psühhosotsiaalne heaolu“ ning tugevnema „kultuuriline identiteet“ ning Eestis lööb õitsele inimväärikas elu. Kui nii, siis avaneb kohe uks küsimusele, kas erand ka kultuurikaupade ja -teenuste käibemaksule võiks sama tulemuse anda.

Nagu ikka, on liiga lihtsatel, ühe käiguga kombinatsioonidel kalduvus komplekssete probleemide lahendamisel osutuda kasutuks või anda sama kindlalt õigeid tulemusi nagu panused ruletilaual. Majandusteadlastest kommentaatorid ei ole sugugi üksmeelsed selles, et maksumäära vähendamise mõju tõepoolest tarbijani jõuab. Loogiline ka, sest põllumehest toidukaupade ostjani on pikk ahel, kus ei ole ühtki tegutsejat, kes ütleks, et saab oma tööosa eest tasu piisavalt või koguni põhjendamatult palju. Põllumees, töötleja, vahendaja, hulgi- ja jaekaupmees, kohalik tootja ja importöör, igaühel omad hädad. Nii mõnigi näitab näpuga riigipiiri taha, kust pärinevad turgu ja hindu kujundavad, Euroopa ääremaal ehk Eestis ikka kulusid suurendavad ning konkurentsi­võimet kahandavad otsused ja mõjud.

Kui õigus on neil, kelle arvates tarbija maksueksperimendist suure tõenäosusega ei võida, kuid riigil jääb avalike ülesannete täitmiseks kindlasti maksutulu vähemaks, peab seda ebakõla mingi lootusega tasakaalustama. Selleks võiks olla kulu kahanemine kõikvõimalikel põllumajandus-, sotsiaal- ja ettevõtlustoetuse ridadel, sest kõik said ju maksuerandi abil „rohkem raha kätte“. Aga juurde peab kohe küsima, miks anda maksusoodustusi inimestele, kes seda ei vaja. On see kooskõlas digiriigi üldpõhimõtteks võetud rätsepalahendustega, mille kohaselt piisav abi jõuab parajas koguses iga abivajajani ja ainult abivajajani, mitte „rahakülvina lennukilt“?

Praegune valitsuskoalitsioon on kindlalt toidukaupade maksuerandi vastu, mistõttu teema püsib päevakorral ja mitte ainult rahvaalgatuse arutamise lõpuni riigikogu rahanduskomisjonis või ka täiskogus, kus see maha hääletatakse, vaid vähemasti järgmiste riigikogu valimisteni. Koalitsioonile peaks kergendust tooma asjaolu, et komeedina avalikkuse tähelepanu keskpunkti lennanud petitsiooni algataja võttis Keskerakonda astudes kohe külge ka parteilise märgi, pisendades nii mure üldrahvaliku iseloomu parteiliseks, see tähendab, paljude silmis algusest saadik ebasiiraks. Kui riigikogu valimiste eel peaksidki põhiteemaks saama maksu­küsimused, siis ühest maksuerandist lendutõusuks ei piisa. Või arvab keegi tõesti tõsimeeli, et sada tuhat allkirja petitsioonil muutuvad automaatselt Keskerakonnale antud häälteks?

Reformierakond ega Eesti 200 ei saa praegu ametlikult öelda, et see sada tuhat, 10% valijaskonnast, ei paku parem­erakondadele valimistel huvi, sest on vasakpopulismist lootusetult pimestatud. Seetõttu on asutud otsima ja kasutama suhtekorraldust, millest paistaks välja mingigi hoolitsus ühiskonna nõrgemate liikmete eest ja aitamispüüd. Probleem on inflatsioon ja sellega võitleme! Probleem on vähene majanduskasv ja seda suurendame. Küll siis ka raha tuleb.

Ent rehale ei jäänud astumata. Kõigepealt laskis rahandusminister Jürgen Ligi välja (küll reservatsioonidega) sõnumi, et maksud laekuvad riigieelarvesse üliväga hästi ning pärast hoolikat arvude uurimist võiks hakata kaaluma, kas mõni juba kehtestatud maksutõus või uus maks ära jätta. Sellest haaras kohe kinni peaminister Kristen Michal, kes päevast päeva kindlamas kõneviisis üldise maksukoormuse lähenevate vähendamisotsuste lootusega ajakirjandust joodab. Eks maksukoormust vähendav Reformierakond ongi ju see algne ja tõeline, juurte juurde tagasi jõudnud parempoolne erakond, kelle juurde peavad tagasi jõudma ka vahepeal teelt eksinud valijad.

Seda jutustab nüüd peaminister, kes alles hiljuti rääkis maksufestivali lõpetamisest ning pikaaegse maksurahu saabumisest! Nii kiirelt muutus meel? Festivaliärevus ja -sõltuvus? Teiseks, kas riigi­eelarvesse on pikaajaline tasakaal või koguni ülejääk saabunud? Kolmandaks, kas kõik avaliku sektori juba võetud kohustused ning antud rahastus­lubadused (närused palgad, teadmatusse edasi lükatud investeeringud jne) on täidetud, et saab hakata maksutulu kahanemisest rääkima?

Üleüldse, ühegi vaba maa valitsusel ei ole liiga tihti valijate nõusolekut maksukoormuse tõstmiseks. Head ja arukat saab maksunduses teha harva. Juhtumisi ja erandlikult andis kauge sõda Eestis selle võimaluse ning pole tähtsust, kas seda tegid parem- või vasakpoolsed. Kes hea tagasi pöörab, on maksuloll.