Eesti Rahvusmeeskoori juubeli kontsertetendus 16. XI Estonia kontserdisaalis. Tütarlastekoor Ellerhein, dirigent Ingrid Kõrvits, Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Mikk Üleoja. Kavas Veljo Tormise kooritsükkel „Eesti kalendrilaulud“ (1966-1967). Lavastajad Anne Türnpu ja Eva Koldits, kunstnik Kairi Mändla, heliruumi autor Lauri Kaldoja.

Maailmas unikaalne koosseis Eesti Rahvusmeeskoor tähistas oma 80. tegevusaastat. Väga kena žest oli endaga lavale kutsuda tütarlastekoor Ellerhein, mis ei jää ealt rahvusmeeskoorist palju maha. Ellerheinaga koos on pealegi ette kantud kõiksugu suurvorme ning mõlema koosseisu arengus ja repertuaaris, küllap ka rahvusvahelises kuvandis, mängib väga suurt rolli Veljo Tormise looming. Nüüd võeti koos esitada Tormise aastatel 1966-1967 loodud „Eesti kalendrilaulud“, viie tsükliga sari, kus on tervelt 29 laulu.

Rahvusmeeskoori kunstiline juht on 2012. aastast olnud Mikk Üleoja, kes on koori kõlakultuuris saavutanud märkimisväärse selguse ja täpsuse, koori albumid on saanud olulisi auhindu. Kõrget lendu on kindlasti soodustanud Mikk Üleoja valitud mitmekesine repertuaar gregooriuse laulust rohke uudisloominguni, sealjuures on ka rahvusvahelistel lavadel leitud kindel nišš suurvormikoorina. On armas, et juubelit tähistati siiski Tormise märgilise teose kerge lavastusega, mida raamistasid ka nostalgiat tekitavad a cappella laulud: Miina Härma „Meestelaul“, Aleksander Läte „Kuldrannake“ ja Gustav Ernesaksa „Kutse“ (sellega saadeti pensionile 40 aastat meeskoori ridades laulnud Mati Valdaru). Aplaus oli maruline ja usutavasti paljudel pisar silmas.

Rahvusmeeskoorile, õieti tollal ENSV Riiklikule Akadeemilisele Meeskoorile, oli Tormis 1960ndatel kirjutanud juba üht ja teist, kuid esimese meeskooriteosena tuleb tema loomingust pähe ikka võimas „Pikse litaania“ (1974), mis oli omas ajas täiesti murranguline helitöö ning tõi kontserdilavale kokku akadeemiliselt koolitatud meeshääled ja šamaanitrummi. Kuigi see trumm oli üksvahe Veljo Tormise n-ö kaubamärk ja mõned teda ehk sellega mäletama jäävadki, seisneb Tormise tähtsus ju hoopis muus.

Hiljuti sain soovituse tutvuda türgi päritolu Avni Eren Kasapoğlu Tormise muusika kohta kirjutatud magistritööga. Minu meelest on selle uurimistöö kõige põnevam üsna kauge kultuuri esindaja põhjendus, miks ta uurib Tormise muusikat ja on valinud analüüsimiseks just „Kalendrilaulud“: „Selgitades välja nende laulude ajalookonteksti, struktuuri üksikasjad ja teema tähtsuse, saame väärtusliku ülevaate muusika, traditsiooni ja identiteedi keerulisest vastastikmõjust eesti kultuuris“¹. Kõik on nagu õige, aga seda lugedes kerkib küsimus, kas välisuurija teeb Tormise loomingu ja regilaulu põhjal üldisemaid järeldusi ka meie praeguse kultuuri kohta või ongi meil siin üks lõputu muuseum, kus olevik ja minevik on läbi põimunud. Me ei saa vist kunagi lõpuni aru, kuidas üht väikerahvast väljastpoolt nähakse.

Mõnikord on siiski mõni meie kultuuri nähtus nii loomulik ja oma, et ei märka enam selle suurust ja tähtsust. Me ei tohi unustada, et suur osa Tormise muusikast on küll võrsunud regilaulust ja ta on regilaulu populariseerimiseks palju teinud, kuid tänu omas ajas uuenduslikule ja ikka veel kõnetavale helikeelele on Tormise loomingust saanud rahvusvaheline fenomen. Sealjuures on meie koorid Tormise loomingu pikendus ja esituse etalon kogu maailmas – sama kehtib ka Arvo Pärdi, teise eesti ürgandeka helilooja puhul, kelle muusika ei sarnane päriselt mitte kellegi teise omaga.

Tormis on rääkinud, et teda ei peetud noorena kuigi andekaks heliloojaks ja just regilaul aitas tal leida heliloojana oma tee. „Kasutasin rahvalaule, sest ei oska ise viisi teha,“² on ta olnud ülimalt enesekriitiline. Mis on aga tähtis: ta sai varakult aru, et regilaul ei sobi hästi klassikalise harmooniaga, ja nõnda leidis ta (Debussy eeskujul, muide) peagi lahendused, kuidas moodustada regilaulu peaaegu muutmata selle ümber harmoonilisi mustreid. 1960ndate lõpul, kui on kirjutatud „Kalendrilaulud“, on tema rahvalaulu kasutamise meetod veel jõudsas arengufaasis – ja seda arengut saab tsüklit kuulates selgelt jälgida. Sari algab võrdlemisi tugevalt töödeldud rahvalauluga „Mardi­lauludes“ ja lõpeb juba täiesti teist laadi „Jaanilauludega“, kus üks muutmata regilauluviis on mähitud muudkui tihenevatesse klastritesse. Tormis on ise kirjutanud: „Pärast katsetusi sümfoonilise muusika, vokaalkammer­muusika ja ooperi valdkonnas keskendusin kuuekümnendatel aastatel folkloori üksikasjalikumale tundma­õppimisele ja selle rakendamisele loomingus. Pöördeliseks teoseks kujunes viiest tsüklist koosnev sari „Eesti kalendrilaulud“, selle loomise ajal töötasin läbi kogu kättesaadava folkloorialase kirjanduse, veetsin tunde ja päevi Tartu Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas, suhtlesin tihedalt folkloristidega“³. Veel polnud ta välja tulnud manifestiga „Rahvalaul ja meie“⁴, kus regilauluteemaline mõtteprotsess on jõudnud teatud selginemiseni.

Asjaolu, et Tormise ümber oli „Kalendrilaulude“ kirjutamise ajal peale folkloristide laiem intellektuaalide ringkond, kes tundsid eestlaste ja teiste soome-ugri rahvaste juurte vastu huvi, kellega koos neid teemasid arutati ja uuriti, oli rahvusmeeskoori aastapäevakontserdi lavastuses kavalalt kajastatud „Vastlalaulude“ tsüklis, kus lava ette tõmmatud kardinal näidati Kaljo Põllu kunstiteoseid. Pikemalt jäi lõpuks kaadrisse Põllu graafiline leht „Päikesevene“ sarjast „Kodalased“.

Anne Türnpu ja Eva Koldits on koostöös suhestunud nii regilauluga üldse kui ka Tormise loominguga pikka aega. Sageli on nad regilauluga sidunud loodusrännakud või vähemasti on etendused aset leidnud vabas õhus. Muu hulgas just loodusmaastikku sulandumise poolest oli meeldejääv segakooriga Vox Populi (dirigent Janne Fridolin) lavastatud „Lindude äratamine“ (2020), mille tegevuse oli enam-vähem sama lavastustiim sättinud Tormise sünnitalu Kõrveaia õue kõrvale hüplikule maastikule, kus veel mõni aeg tagasi oli kasvanud mets. Nüüd oli tõesti põnev jälgida, kuidas tuleb nende loodus- ja maalähedane lavastusvõttestik toime Estonia kontserdisaaliga.

Õnneks oli tulemus väga loomulik ning illustreeris parasjagu laulude teemasid, tuues mõnes kohas mõned sõnad või detailid esile, kuid lavastus ei tükkinud kuskil laulust ega lauljatest tähtsamaks. Ainus ehmatus oli mul päris lavastuse algul, kui rahvusmeeskoor alustas laulu publiku selja tagant, ent samal ajal oli taustal ka elektroonilisi taustahelisid ning seetõttu ei saanud sõnadest hästi aru. Õnneks oli see hetkehäiring ja edaspidi oli elektrooniliste helide sekkumine igati delikaatne, kusjuures just salvestatud helid sidusid lavastuse lõpu kõige paremini loodusmaastikuga, kui kõlaritest kostis sookurgede laul. Tervik mõjus tõesti sümpaatselt (ei ole ju niivõrd erisuguseid laule ja kaht koori kindlasti kerge kokku siduda): oli ilu ja südamlikkust, lehvitati kirikinnastega, tehti tööd ja nalja (mehed said suisa katsetada koeraetüüde) ning astuti ka mõni tantsusamm. Lõputsüklis „Jaanilaulud“ oli aga lavastust minimaalselt – ja õige ka, sest rahvusmeeskoor ja Ellerhein koos moodustavad siiski küllaltki suure segakoori (olen Tormise loomingut harva kuulnud nii suure koori esituses). Jälgida sai vaid seda, kuidas Ellerheina dirigent Ingrid Kõrvits lõikas kurva jaanilaulu „Miks Jaani oodatakse?“ ajal „Kiigelaulude“ tsükli vältel üles riputatud lindid läbi – vahest vihjas perenaine, et pidu saab varsti läbi. Või sümboliseeris see akt tänapäeva juurtetust?

Mees- ja naiskoori osakaal on „Kalendrilauludes“ selles mõttes ebavõrdne, et meestel on enamasti lõbusad ja kergemeelsed karakterlaulud (hämmastav, kui fantaasiarikkaid võimalusi on Tormis regilaulu rakendamiseks leidnud), samal ajal kui naistel (seekord tütarlastel, kelle pisut toorest tooni on vahelduseks mõnusam kuulata kui professionaalseid täidlasi naishääli salvestistel) tuleb rohkem laulda mureliku suuga tõsisematel teemadel, nagu see traditsiooniline naise roll (regilauludes) kipub olema. Just naiste lauludes (otsingulistes „Kadrilauludes“) hakkab ka klastriline struktuur esimesena kõrva. Meestelt seevastu nõuavad näiteks „Mardilaulud“ märkimisväärset näitlejameisterlikkust.

Kogu „Kalendrilaulude“ sarja esiettekande tegid 1968. aastal tollal väga uuendusmeelse Arvo Ratassepa dirigeerimisel Teaduste Akadeemia Meeskoor ja Naiskoor. Tänapäeval on kogu mitmest tsüklist koosneva sarja esitamine ühel kontserdil ikkagi suursündmus. Viimastel aastatel on Tormise suuri tsükleid esitatud õnneks meeldivalt sageli. Näiteks tähistas Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel Tormise 91. sünniaastapäeva ja ühtlasi dirigendi suure ringiga tagasitulekut koori juurde 2021. aastal „Kalendrilauludega“. Pariisi orkestri koor Ingrid Männi juhatusel esitas nii Pariisis kui ka Tartus „Unustatud rahvaste“ tsükli aastatel 2023 ja 2024. Kümmekond aastat tagasi käis Collegium Musicale „Unustatud rahvaste“ sarjaga koguni meie sugulasrahvastel külas. Vägev on aga isegi see, kui kogu suurteosest esitatakse korraga üks väiksem tsükkel, näiteks „Jaanilaulud“, kuigi, märksa rohkem on ikkagi lauldud üksikuid laule.

„Kas regilaulu maailm puudutab meid veel?“ küsib Anne Türnpu kavaraamatus. Minu meelest puudutab väga. Ja see on paljuski Veljo Tormise ennastsalgav töö, sest aktiivse loomeperioodi järel panustas ta loengute ja töötubade kaudu küllalt palju aega sellesse, et muusikud mõistaksid regilaulu ja neil jätkuks selle vastu huvi. Nüüd jagavad kõik need muusikud seda regilauluarmastust juba kuulajatega ja see toimib. Ainult et teatepulka ei tohi hetkekski maha pillata ja rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhtimisel on selles mängus üks ülitähtis lüli teiste hulgas, nagu ka Ellerhein.

1 Evni Eren Kasapoğlu, Exploring Folklore and Cultural Narratives: Veljo Tormis’ Estonian Calendar Songs. Tallinna Ülikooli humanitaarinstituut, 2024.

2 Veljo Tormis, Urve Lippus, Lauldud sõna. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000, lk 63.

3 Samas, lk 69.

4 Veljo Tormis, Rahvalaul ja meie. – Sirp ja Vasar 16. VI 1972. http://www.tormis.ee/Rahvalaul_ja_meie.pdf