Kõik see juhtus pärast sellel näitusel välja pandud piltide valmimist – Tartu muuseumi näitusel võib esimest korda näha, kuidas kõik algas. 1980. aasta kevadel oli Rajangu lõpetanud keskkooli ning tegeles mitmesuguste ekstaasi viivate meetoditega (ka paastumine), eesmärgiks teadvuse seisundi muutmine. 1981. ja 1982. aastal järgnes sellele äärmiselt intensiivne loomeperiood, mille jooksul valmis teravdatud vaimses seisundis kogetu põhjal hulk joonistusi. Isikliku kogemuse kõrval kasutas ta ainesena vanu perekonnafotosid ja fragmente 1950. ja 1960. aastatel üllitatud paraadlikest fotoalbumitest, mida leidis Viljandi kultuurimaja pööningult (töötas kultuurimajas koristajana). Inspiratsiooniallikaks olid ka kultuurimajas eksponeeritud lastejoonistused, millelt laenatud taotluslikult saamatud kujundid jõudsid ka ta hilisematesse maalidesse. Nii on joonistustes, mis praegu Tartu kunstimuuseumis näha, segunenud väga isiklik ning kõigile näitamiseks välja pandud nõukogude elu. Segiläbi näilise idülliga – lasteaia lood, linde söötvad mudilased, lapsevankrit lükkav õnnelik papa, väikekodanlikku õdusust kiirgavad seltskonnapildid – korduvad matused. Isegi õnnelik lapsemaailm tundub väga ehe. Ilmselt elavad kõik kunstniku põlvkonnakaaslased läbi põrutavaid äratundmishetki, mis teeb need kellegi teise läbi elatud sündmused väga lähedasteks.
Naudingut lisavad ning härdameelsust tõrjuvad kujutiste teravmeelne töötlus absurdi ning vaevalt tajutava iroonia abil. Äärmiselt põnevalt on piltidel põimunud mitu ajastut: leninlikud 1920ndad, stalinlikud 1950ndad ja veel vana eestiaegse hõnguga, kuid stalinlikust hirmupainest loputatud 1960ndad. Kui 1960ndad, teravdatud vaimses seisundis viibimise aeg, aitas leida ideed, siis 1981. ja 1982. aastal läbielatu andis tehnika ja vormistuse. Esiteks ilmus piltidele lastejoonistuste lihtsate kujundite ja detailse, reaalselt ruumilise illusionistliku objekti vastandamine. Teiseks kaseiinkrunt spetsiifiliselt mati tooniga, mis meenutas nõukogudeaegseid värvilisi kriite. Kolmandaks eriline, otsekui tööõpetuse tunnist pärit kollaažitehnika. Seejärel kasutas Rajangu maaliseerias taustatoonina spetsiifilist nõukogudeaegset lauapaberi rohelist. Maaliseerias, mida sai 2005. aastal vaadata Draakoni galeriis, tühistavad üksteist jõuline ekspressiivsus ja lastejoonistustest pärit kujundid. Piltidel on näha tookordse nõukogude ühiskonna pidupäeva ja paleusi: isakestest pungil tribüüni, Stalinit postamendil, näärikuuske nr 1 Punasel väljakul ning ihaldatud välismaiseid autosid. Joonistustega võrreldes on iroonia märksa kangem. Järgmisena tulid õmblusmasin ja näärikuusk ning Playboy-maja.
