Kaua aega sisendasin endale, et raamatuid ei ole vaja osta, et vajaliku saab raamatukogust kätte, et raamatud on järjekordsed n-ö asjad, mida ei peaks liiga palju olema. Sest liiga palju asju ei ole hea omada. Asju saab palju, need kasvavad üle pea ja see hakkab tervist mõjutama. Seega on parem elada võimalikult asjavabalt. Aga ühel hetkel sain aru, et raamatutega on vist teistmoodi, kui muude objektidega – raamat on nagu midagi enamat. Ja selle mõistmisest saadik olen kodust raamatuvaru pidevalt täiendanud. Umberto Ecot on tsiteeritud küll, aga tema mõte tuleb ikka meelde, kui end jälle tagasi hakkan hoidma: mahukas koduraamatukogu on hea, sest nii saab alati lugeda just seda, milleks vajadus. Nii leiab hingele ja/või vaimule täpselt selle leevenduse, mida parasjagu tarvis. Eco raamatukokku kuulus väidetavalt ligi 50 000 teost. Siht on seatud.

Muidugi kerkib sel juhul küsimus, kuhu kõik need raamatud panna. Mina tellisin hiljuti koju riiuli, milleks tuli toanurk üheksa korda üle mõõta. Ja seepärast oli eriti huvitav, kui hoolikalt planeeritud riiuli saabumisel selgus, et see on 20 sentimeetrit liiga kõrge. Kuidas selline asi sai juhtuda, on jäänud siiani saladuseks. Kontrollimisel tuli välja, et tõesti olin mõõtnud üht, aga tellinud teist. Ju arvas keegi kõrgemal, et suurem riiul tuleb ikkagi kasuks. Kahjuks ei näinud see keegi, et toas tuleb lagi enne vastu. Paraku pidi selle riiuli lihtsalt madalamaks saagima. Vähemalt sobib see tuppa nüüd kenasti ning täitub tasapisi. Mõnus on jälgida, kuidas tühjad riiulid tähelepandamatult massi juurde saavad, eksemplar eksemplari järel. See muidugi motiveerib raamatuid juurde muretsema, sest kõik ju teavad, et loodus tühja kohta ei salli.

Seega, millega riiul täitub? Hüpates tagasi Eco mõtte juurde, võin öelda, et olen temaga siiski ainult mingi piirini nõus. Näiteks ei osta ma enamasti raamatut mõttega, et äkki ma kunagi loen seda. Pigem lähevad need korvi emotsiooniga, et „Oi, mis kuld! See tuleb ilmtingimata koju viia!“. Paraku on nii, et seda viimast tuleb uudishimulikul inimesel väga tihti ette. Lisaks kohustab seisus. Kuidas peaks üks sotsiaalsest õiglusest hooliv ühiskonnaõpetuse õpetaja elama ilma Frantz Fanoni esseeta „Maa neetud“ („The Wretched of the Earth“), või vaatama tulevikku Rutger Bregmani raamatuta „Moraalne ambitsioon“ („Moral Ambition“)? Kuidas saaksin hakkama Daron Acemoğlu ja James. A. Robinsoni analüüsita „Miks riigid põruvad“? Samuti olen hiljuti avastatud Barbara Oakley jt raamatust „Teadlik õpetaja“ saanud märkimisväärselt tublisid praktilisi näpunäiteid. Õpetajana olen paratamatult olukorras, kus aime­kirjanduse hea kättesaadavus (tuleb vaid käsi riiulisse pista) on hindamatu väärtusega. Kõigile neile hakkan kahtlemata ka tulevikus viitama ning kindlasti loen neid veel mitu korda üle. Vana kuld ei roosteta.

Ehk märkasite, et loetelust ei leia ühtegi ilukirjandusteost. Loomulikult on riiulis neid ka. Ilukirjanduse ostmisel olen aga tunduvalt valivam. Ehk oleks õigem öelda, et usaldan, et see, mis peab minuni jõudma, ka jõuab. On raudvara, nagu „Tõde ja õigus“ ning „Sõda ja rahu“, kuid on ka tänapäevast, nagu Kiviräha „Maailma otsas“ või Õnnepalu „Paradiis“. „Paradiisi“ ostsin isegi kaks korda. Ostsin, laenasin välja, läksin poodi, mõtlesin, et jaa-jaa, see „Paradiis“ võiks ikka olemas olla, ja ostsin uuesti. Aga ilu­kirjandus võtab enda alla ikkagi kõigest veerandi kogu riiulist. Ja sellest veerandist moodustavad omakorda suure osa Loomingu Raamatukogu ja luule, mida on koju osta justkui rohkem mõtet kui paksu proosat. Pole vist tarvis selgitada, miks (luule päralt on igavik).

Praegune aastaring on raamatute poolest tegelikult eriline, kuna üle pika aja suutsin endale Goodreadsi keskkonnas seatud eesmärgi üle ootuste kiirelt täis lugeda. Ehk aitas see, et võtsin aasta alguses mõnusama sihi: 25 raamatut. Leidsin oma rõõmuks, et septembriks olin selle koguse juba läbi jahvatanud. Aamen. Üritasin muidugi ka tantsida pilli järgi, et loen seda, mida tõesti hullult tahan lugeda. Ja kui see tunne ära kaob, siis ma lihtsalt ei loe edasi. Mis sest, et raamatut pooleli jätta on vahel väga-väga keeruline. Aga sundisin end ja see aitas. Aitas ka see, et sain väga hea soone peale: üks raamat juhatas järgmiseni, kuni teoste vahele vormus üks väga peenike, kuid nõtke niidike. Ja pärast iga teost jäi see niidiots viimase raamatu vahelt välja paistma ja järgmise poole näitama.

On ka raamatuid, mis keeravad uskumused täiesti pea peale. Omal ajal oli selleks võib-olla Darwini „Liikide tekkimine“, mis laulis serenaadi teaduskesksele maailmapildile, või „Onu Tomi onnike“, kus Harriet Beecher-Stowe räägib inimese väärtustamisest, hoolimata nahavärvist, või Betty Friedani „Naiselikkuse müstika“, kus selgitatakse, et naised on ka väljaspool majapidamist midagi väärt. Kõik pöörased tähele­panekud! Viimasel ajal olen aga silma peal hoidnud juba mainitud hollandi ajaloolase Bregmani tegemistel. Teoses „Inimkond. Paljutõotav ajalugu“ selgitab ta, et inimesed on tegelikult head – ja koostööaltid. Et tegelikult ei olegi me sisimas nii isekad, salakavalad, rassistlikud ja seksistlikud, kui seni oleme arvanud või tahtnud arvata. Tegelikult oleme täitsa toredad. See on erakordselt hea uudis! Pärast selle raamatu läbi­lugemist muutus minu maailmapilt jäädavalt. Tundsin seda vist iga lehekülje järel kõigi keharakkude ja pimesoolega. Ja sellest mõttest sai omamoodi kinnis­idee. Äkki on meil ikkagi lootust. Äkki on headust võimalik maailma juurde luua.

Kafka väitis, et inimene peaks end kinnisideedel juhtida laskma. Mulle tundub, et see on hea nõu – ja mitte ainult raamatute lugemise puhul: tuleb minna sinna, kuhu hing juhatab, olgu teekond nii veider või ebaloogiline kui tahes. Sest miski seal teisel pool ootab. Ja see miski tahab sinuni jõuda sama palju kui sina temani. Võib-olla ühel hetkel paneb see miski ka su enda kirjutama. Ja võib-olla muudab see kirjutis ühel hetkel maailma. Umbes nii, nagu Rutger Bregmani kirjutised muudavad maailma praegu. Ikka paremaks.

Hõissa headus! Hõissa raamatud!