Me elame kummalises paralleel­reaal­suses.

Ühelt poolt me kinnitame oma keele ja kultuuri usku. Ajaloolise raamatuaastaga tähistame eesti rahva liikumist valguse, vabaduse, humaansuse poole. Sellel on ülev ja sakraalne, isedust puudutav mõõde. Meie põli on paremaks läinud, me ise paremaks saanud. Tahame sellel elusamuse teel edasi minna, üha enam iseneda.

Kahelt teiselt poolt aga näeme, kuidas orjapidajate diktatuur sülitab oma ohvritele taevast tuld ja tõrva alla. See tähendab surma ja verd. Kes on järgmised? Selle kõverpeeglis näidatakse, kuidas juhtiva üliriigi liider, kelle isikukultust kogu maailmale peale surutakse, laseb omaenda rahvale sõjalennukist pasajõe pähe. Ega ometi tundu, et meie jääme sellise rahutuvi tiiva all kuidagi puhtaks?

Globaalne võim irvitab inimkonna üle, jagab maid, hirmu ja armu, tühistades kultuuri ning demokraatia. Seitsme­penikoormasaabastega astutakse barbaarsusse tagasi. See teine reaalsus meile armsa tegelikkuse kõrval on nii võigas, et aju kipub selle välja lülitama, nagu ei oleks midagi juhtunudki. Tegelikult on aga muutus meeletu: meie senine maailm on radikaalselt teiseks saanud, tasakaal ja hingerahu röövitud. Laibamere lained uhuvad Läänemere kaldale. Kosmiline hääkord on rikutud – oo õudust! Tragöödia tuli tagasi: hirm, kaastunne, tülgastus, katarsist ei paista veel. Komöödia tundub kohatu.

Meil siin Maarjamaal on rängalt vedanud. Meil on kultuurne preambuli­riik. Me emakeelel ei ole kogu ajaloo vältel veel kunagi paremini läinud kui praegu. Meie president on innukas raamatu­aasta patroon. Hariduse ja kultuuri ministeeriumid mõistavad selle ettevõtmise tähtsust. Me hoiame oma väärt pärandit. Meie suusta kukub kulda, alta hammaste hõbedat. Neil õnnetutel seal kahel pool on aga verepresident ja pasapresident. Nende suusta kukub koola, alta hammaste ilada. Ka selle dilemmaga oleme sunnitud arvestama, aga hoiame varmalt võitjate poole. Kultuurilahtisus on kindlasti etem kui orjus või surm, ei ole vaidlemist.

Suure eksistentsiaalse vastanduse varjus kostab raamatuaastast ka väiksemaid naginaid.

Üks konflikt tundub veidi veider: raamatuaasta on paradoksaalselt ka iseenda vastand.

Eelmise raamatuaasata puhul, veerand sajandit tagasi, avaldasin klahvidekujulise kalambuuridest „raamatuviiuli“ „Frankensteinway“ („Tolmutort“, 2001), mille lõpetab tõdemus: „Raamatumaailm on võtnud tohutud volüümid“. Raamatukultuuri ülistamise olukorrairoonia avaldub selles, et maailm on jõudnud kirjavara absoluutse ületootmiseni ja raamatuile kuuluva tähele­panu maksimaalse inflatsioonini. Kuid lõppu sel ometi ei paista – aga kaua võib. Kust need metsamassiivid kõik võetakse, mida lõputult lögaks keeta? Puud on siiski elusolendid – seegi arusaam peab viimaks kohale jõudma. Kaua seda elurikkust tohib ekspluateerida? Nii et elutusse ränimaailma üleminekut tuleb ikkagi tervitada, sellega ära harjuda.

Raamatuaasta puhul on muret tuntud raamatute tuleviku pärast. Kus nad saavad, kes neid loevad, kas nad nälga ei koole? Kaua nad nõstavad oma hääle? See mure ei ole mu meelest kuigi tõsine, sest raamatut ei maksa samastada ainult paberlehtedest köidetega. Raamat (kr grammata – kirjatähed) tähendab loomult mis tahes kirjutuse kogu, mitte ainult kokkuõmmeldud või -liimitud koodekseid: nii ka kivi- ja savitahvleid, pärgamendirulle, riisipaberist voldikuid ja muid vorme. Ajakirjad ja ajalehed, klammerdatud või mitte, on samuti raamatud, võiks möönda. Näeme, kuidas võrku on tahvlid ja rullraamatud jälle tagasi tulnud ning omavahel liitunud: muudkui lappame neid ja kerime üles-alla. Tuleb, vastuoksa, tõdeda, et tsivilisatsioon on senisest veelgi radikaalsemalt raamatupõhine ja köidete kõrvale teisi vorme tõstnud, pildilisust võimendades. Meie eksistents on igate­pidi ja läbivalt ette kirjutatud – elame kolossaalses raamatukogus.

Tuleb tähele panna, et oleme võtnud seega oma raamatuaastat tegelikult kitsamalt, kui väärtraamatute aastat, püüdes seda vastandada ülepeakaela kasvanud pahnale, mida me heaks ei kiida. „Igasugust jama ilmub raamatute pähe,“ eks ole. „Raamatuaasta ei ole valguseaasta“ – aga pingutada selle nimel tuleb.

Raamatuaastal on aga veel üks huvitav konkurent peale tema enda: poliitika-aasta.

Sellega põrkasin kokku raamatuaasta peakomitees sel valimissuvel ja -sügisel. Ühtäkki oli näha, et need ained on nagu õli ja vesi, mis ei segune. Esmalt selgus, et erakondadel ei maksa end üldrahvaliku raamatuaasta kuvandiga siduda, näiteks järjehoidjaid või muud poliitreklaami trükkides. See on muidugi õige keeld.

Hinges hakkas aga kriipima, kui peakomitee liikmed, kes ühtlasi kandideerivad poliitikud nagu mina, avastasid, et nad ei tohigi enam igal pool vabalt kanda raamatuaasta logoga valget pusa või musta T-särki. Uhkeldasime nendega varem rõõmsalt üritustel või niisamagi ringi käies, kuid suve lõpul pidime need jätma kappi. Ära mine, „ERA 500“ rinna ja selja peal, meediale intervjuud andma, debatile vaidlema. Mõni võib ju kahtlustada ja peale kaevata, et raamatuaastalt ostetakse poliitilist prestiiži. Pagan küll, kuidas saab üks sotsiaalne väli nii mürgine ja ülimuslik olla, et tühistab palju sügavama ja üldisema kultuurivälja? Tundub ebaõiglane. See on ju raamatu­aasta korraldajate vormirõivas. Miks valgete lõkmetega mustakuuekandja, rohukarva sõjamees või bürokraadist pintsaklipslane tohib oma ametiriietust kanda ja institutsiooni autoriteedile toetuda, aga kultuuriinimene ei või? Rahvariides kandidaadile siiski ju ei minda kallale. Tekkis isegi küsimus, et kui poliitikas kaasa lööval autoril ilmub valimis­perioodil raamat, kas kirjastus ikka võib selle tiitli ette trükkida raamatu­aasta templi.

Kuidas on võimalik, et ajalik poliitika osutub üleajalisest kultuurist tähtsamaks? Siin on midagi üle fetišeeritud, pahupidi pööratud, tsenseeritud. Võim sööb vaimu ära. Kahju, kui saastav poliitika, olgu kõrgelennuline või mudamaadlev, kultuuri ära määrib. Seda juhtub tihti ja ikka rampsist väljapool. Aga ennetada ei ole lihtne, sest kesse kõike jama ette näeb. Kultuur võib seda tagantjärele kritiseerida, kuigi tahaks preventiivselt. Aga samaga vastamise võimekus tal puudub, kuna see oleks ebakultuurne.

Hää küll, ma pisut liialdan, nagu vahel kombeks. Hüperbool on ju kena kujund. Ei maksa siiski ühest riidehilbust suurt lahingulippu teha. Selles näites lihtsalt peitub ahvatlev üldistusjõud. Nagu kosmiline reliktkiirgus, mis jõuab meieni aegade algusest. Nimelt kandis juba Sophoklese „Antigonet“ seesama dilemma: kas ajalikke seadusi ja maksu­määrusi tohib ikka tõsta kõrgemale ajatutest kommetest? Nagu seda tegi tragöödias Kreon, türann ja usurpaator. Esimesi nõudis Ateenas kindral Perikles, demokraatia kasuisa ja riigi laostaja mõttetutes sõdades. Jumalikke igavesi seadusi kaitses aga näitekirjanik ise, eelmise poliitiline konkurent, kes oli ka ise kord väejuhiks valitud. Mesilane, nagu rahvas teda kutsus. Ja nii ta võttiski Ateena verivaenlase Teeba vapra tütre ning armastava õe kahvlisse. Et üleaedsete häda kaudu omaenda linna rahvast manitseda ja puhastada. Antiikne purgatoorium.