Raamat on kokkupakitud maailm. Raamaturiiulit vaadates näete kokkuvolditud kujul tervet universumit suure hulga eri maailmadega. Raamatutega tuba on ses mõttes tohutult avaram kui tema füüsilised piirid: selles on suur hulk teisi aegu ja kohti, millesse me raamatut lugema hakates saame otsekohe hüpata. Teaduslikult räägitakse ussiurkest ja ulmes räägitakse teleporteerumisest, aga raamat teebki seda juba praegu ja täiesti käepäraste vahenditega – pruugib ta vaid kätte võtta ja lugema hakata.

Raamatud mitte ainult ei avarda silmaringi, tehes meie maailma suuremaks, asustades seda rohkemate olemas­olijatega, vaid nad juhatavad meid ka täiesti teistesse maailmadesse. Eriti hästi teeb seda ilukirjandus. Näiteks jutustuses esitatakse meile hoopis teisi vaatepunkte (tegelased), mängitakse läbi sündmusi, mida me ise sellisel kujul kunagi läbi elanud ei ole, aga mis otsapidi meid kõnetavad. Või kui luules muditakse kõnelevat subjekti ennast ning tema suhet keelde. See annab hingamis­ruumi ja inimeseks saamisel on see hädavajalik.

Mäletan üht aastatetagust olukorda, kui viisin last lasteaeda. Riietusruumis oli veel üks teine laps. Olen unustanud kõik detailid, kuid mäletan selgesti arusaamist, et „tollele lapsele pole raamatuid loetud“. Asi polnud selles, et ta olnuks intellektuaalselt või moraalselt kehvem, aga ma mõistsin, et tal puudub fiktsionaalse aegruumi kogemus. Seetõttu ei suutnud ta ka olukorrast distantseeruda, seda ümber mängida – või isegi ette kujutada, et midagi sellist saaks võimalik olla. Ehk et raamatute lugematus (või kuulmatus) tekitab ikkagi mingi eneseregulatsiooni puude. Seda saab ilmselt muude vahenditega kompenseerida, kuid raamatutest saadavat maailmade kokku- ja lahtipakkimise kogemust ei saa täielikult asendada.

Muidugi võib midagi seesugust saada ka filmidest, teatrist, videomängudest, aga raamatutel on oma eripära. Neil võib ka olla oma visuaalne element (illustratsioonid, kaanekujundus, küljendus), mis eriti lasteraamatute puhul on väga oluline, aga teksti puhul on visuaalsus minimaalne. Enamasti must kribu-krabu valgel taustal. Aga nende kriksadullide kaudu me näeme, kuuleme, haistame, maitseme, liigume, kogeme. Need rikastavad meie sensomotoorikat. Ja kuna nad ise on selles suhtes nii vaesed – istume paigal ja vaid silmad jooksevad mööda tajuliselt vaeseid kirjamärke –, siis tuleb see mõju eriti hästi välja. Ise tajuliigutuse poolest nii minimaalsed, aga kui palju nad rikastavad meie tajumist ja liikumist!

Isegi kui möönda, et raamat tajusid rikastab, siis liigutuste puhul pole see nii ilmne. Heakene küll, võib-olla tegevustest lugedes me visandame ka oma kehas embrüonaalseid liigutusi, kuid kas ei kerki teil silme ette raamatukoid, kes oma kehalises väljenduses on kohmakad? Kas pole raamatud mitte „vanaaja inimeste kõdu“, nagu ütleb Zhuāngzi (oma raamatus!)? On tõsi, et raamatulugemisse võib kinni jääda, nii et see saab põgenemisviisiks. Mingil perioodil võib see põgenemine olla vajalik. Vähemasti mõnel inimesel on mingi aja vältel vaja maha jätta see hall maailm siin ja põgeneda rikkalikumasse raamatuilma (kuigi tänapäeval põgenetakse pigem ekraani). Kuid ühel hetkel hakkavad need teised maailmad teisendama tema „siinset“ maailma. Tema liigutused saavad sujuvaks. Või kui nad jäävad ka kohmakaks, siis hakkab läbi nende kumama mõte, nii et sel kohmakuselgi pole enam tähtsust; ta ei pea enam põdema.

Raamat on kokkupakitud maailm. Ta pole pelgalt „maine“, vaid temas on ka midagi „taevalikku“. Maailma kokku- ja lahtipakkimine on taevalik, püha. Kui miski tekitab mus pühadustunde, siis just raamat. Eks tähista soome keeles raamat just Piiblit, pühakirja. Teatud mõttes ongi iga raamat pühakiri. Raamatut ei raatsi lõhkuda ega ära visata – see oleks pühaduseteotus. Isegi kui tegemist on aegunud või koguni vaenuliku raamatuga, siis ikkagi ei taha teda hävitada. Äärmisel juhul paigutada kuhugi keldrisse või „erifondi“, kust lapsed või lapsemeelsed neid liiga kergelt kätte ei saaks. Raamatute hävitamine on üks jõhkramaid barbaarsusi: raamatuid põletasid Hiina esimene keiser, kristlikud, muslimi ja mongoli vallutajad, Diego de Landa, Hitler, kommunistid … See hävitamine võib käia ka vaiksemalt, kui avalikest raamatukogudest kantakse teoseid maha. Niimoodi võivad lõpuks kaotsi minna ka teosed, mis justkui kaotsi minna ei saaks: Nõukogude ajal välja antud mitmekümne tuhandelistes tiraažides raamatud.¹

Selle kohta võidakse ütelda „hea, et lahti sai“ (ingl good riddance) ning mind võidakse süüdistada raamatufetišismis. Kuid raamatu enda loomus nõuab sedasorti hävitusotsustuste suspendeerimist. Kui raamat on kokku pakitud maailm, siis on ta minust suurem või vähemasti minu suhtes midagi teist, mis ei ole täielikult minu kontrolli all ega tohigi olla. Täienisti väär ei saa olla ükski raamat; igaühes kajastub osake elutõtt, ükskõik kui moondunult, väärdunult, kasinalt. Otsustades raamatu hävitada kuulutan end temast ülemaks ning seeläbi ka justkui kõrgemaks tollest elutõest. See aga ei saa olla tõsi, sest elutõsi pole mitte ühegi inimese ainuvalduses ning raamatu kui elutõe avalduse hävitamine ei saa kunagi olla täielikult põhjendatud. Muidugi võivad praktilised põhjused maksvusele pääseda (ruumi­puudus),² kuid puhta südametunnistusega seda teha ei saa.

Ettenähtavas tulevikus ei kao raamat kuhugi. Veel ei ole ülemaailmset diktatuuri, mis raamatuid hävitada püüaks. Ja ka ekraanid ei asenda raamatut – vähemasti mitte kõigi jaoks ja mitte täielikult. Raamatud võivad muidugi ka ise ilmuda ekraanil. Kuid ka ekraaniraamat ei asenda paberraamatut. Paber annab lõhna, puuteaistingu (paberi tekstuur, siledus jm), käeshoidmise tunde. See aistiline rikkus annab paberraamatule erilise aura, fluidumi – tunde, mis annab oma osa tema mõttesse, sellesse läbistuvasse tundesse, mis meil tema lugemisest tekib. Iga raamat on isesugune ja need aistilised eripärad aitavad neid kinnistada paremini kui arvutist loetu. Paberraamatus on kirjamärkide vahetu meelelisus küll tagasihoidlik, aga seda peenemalt tulevad tajud kaudselt tagasi.