Hurraa! Eestikeelse raamatu juubeliaasta on alanud, vilgas pidutsemine käib juba mitmel pool, mis sest, et ametliku alguseni on veel kolm nädalat ärevat passimist. Sirp ei jaksanud neid kellalööke ära oodata, alustab tähistamist siin ja kohe ning kuni juubelduse piduliku lõpuni emakeelepäeval 2026. Seetõttu on kadunud lehe tagaküljelt senised rubriigid ja see täitub raamatujutuga: lahked asjatundjaist autorid jagavad lugejaga teadmisi raamatu olemuse ja valmistamise kohta ning selle osast Eesti ajaloos ja tulevikus. Nii on seda tehtud ka varasemate juubelite puhul. Kuidas seda vorsti tehakse, müüakse ja jagatakse ning kas see ka kõhtu täidab või saab sootuks otsa?

Tõsine eesti raamatuinimene on mõistagi natuke mures ka, muidu ei ole õige eesti pidu. Iidse õhtumaise allakäigu narratiivi järgi on ka eestikeelse raamatu kuldaeg minevikus ja endisaja aujärjele ta tagasi ei saa. Vaenlane, olgu see võõras suurkeel, uus tehnoloogia või muu mürk, tapab me raamatu lõpuks ikka ära. Kas tõesti? Tahan juubeliaasta läbimängimiseks anda mažoorse helistiku, kus mõni kurb noot ei ole siiski keelatud. Meie raamatu senine elu tõestab tema surematust.

Eestikeelne raamat sündis me praeguste teadmiste kohaselt aastal 1525 ja sai kohe tunda timukakirvest. Järgmisega kümme aastat hiljem läks samamoodi. Eesti raamatu ajalugu kubiseb vägivallast tema kallal, kuid ometi on raamatuid Eesti territooriumil praegu rohkem kui kunagi varem. Valitseva arusaama järgi on head ja targad inimesed Eestis sajandeid raamatuid teinud, et rahvast valgustada ja lõbustada ning teadmises, et rahvas januneb kirjatarkuse järele. Aga selle janu kustutamisele on vastu töötanud nii ilmalik kui ka vaimulik võim oma käskude ja keeldude, tsensorite ja needusepanijatega.

Ühtviisi usutavat andmestikku selle kohta, kes ja kui suurel hulgal on poole aastatuhande jooksul raamatuid hävitanud, ei ole kuskilt võtta. Võim võis olla kui kuri tahes, aga raamatu vastu ta pole ikka saanud. Isegi kõige karmimal sõja ajal, kui linnade lauspommitamises hävinesid tuhanded koduraamatukogud, suutsid raamatusõbrad Eesti tähtsaimad raamatukogud varjule viia ja säilitada. Nagu ka Stalini ajal, ainsal korral, kui raamatute hävitamine oli süsteemne poliitika.

Julgen väita, et sajandite vältel ei ole suurim raamatute hävitaja olnud siiski mitte võim, vaid raamatuid armastav rahvas ise – ja seda tänapäevani. Vana ütlus, et kõige rohkem inimesi sureb kodus, käib hästi ka raamatute kohta. Üleilmsete küsitlusuuringute järgi on eesti pered koduraamatukogu suuruse poolest maailma esirinnas. On täiesti raamatuta ja tuhandete köidetega kodusid, keskmisest kodust leiab üle 200 raamatu. Viimastel aastatel on põlenud aastas maha kuni 500 kodu, varem juhtus seda palju rohkem. Ainuüksi tulekahjudes hävib igal aastal tuhandeid ja tuhandeid raamatuid ja võib arvata, et veeõnnetuste tõttu teist sama palju. Ja kui ei hävigi, siis juhtub nii, nagu kunagi Sirbi toimetuse põlengus, et täis lugupidamist ja hardust tassitakse pealt söestunud ja haisvaid köiteid paari kolimise jagu kaasa, aga lõpuks lähevad nad ikka soojatootmisse, mitte restaureerimisse.

Aga see on väike asi võrreldes raamatu­kaoga, mis kurja tahtluseta inimeste üksikotsuste summana lihtsalt juhtub. Eestis sureb igal aastal üle 15 000 inimese. Arvestades tagasihoidlikult, et kolmandik neist on oma elukoha viimane asukas, langeb koos kinnisvaraga pärijate kätte mitu tuhat raamatukogu aastas. Mida nad sülle kukkunud raamatuõnnega peavad peale hakkama? Paljudel juhtudel päritakse hulk teoseid, mis endal juba kodus olemas. Või siis selliseid, millega on võimatu suhestuda. Kes võtaks tänapäeval oma riiuleid kaunistama Lenini kogutud teosed, Stalini preemia laureaatide sarja või jutustused kangelaspioneeridest? Ja üldse, ega ruumi õieti polegi.

Järelturud ja raamaturinglus on küll ajaloo parimas seisukorras ning üleliigsetest raamatutest on võimalik vabaneda nii raha eest kui ka tasuta nii, et südametunnistus kriimustada ei saa. Aga see on töö- ja ajamahukas ning kahtlustan, et küllalt paljud seda vaeva ette ei võta. Lihtsam on silm kinni pigistada ja lasta kolimisfirmal raamatukastid samas koormas saepuruplaadist mööblitükkidega kuskile ära viia. Või vanapaberi konteinerisse? Prügimäele? Pärandkorter tuleb ära remontida ja raha teenima panna.

Nii lahkub heitgaaside ja soojusena maalt igaveseks kümneid, kui mitte sadu tuhandeid raamatuid. Ometi ei ole seegi igamehe vastupanu raamatute pealetungile kunagi väga tulemuslik olnud. Raiud ühe pea maha, kasvab kolm asemele. Statistika kinnitab, et kuigi raamatute summaarne trükiarv aastas on kahanenud kolme miljonini, on seda rohkem, kui vaja juhuhävituse kompenseerimiseks. Ka juhul, kui põhiseadusse panna lugemis- ja kirjutamisoskuse keeld, jätkuks raamatuid veel sajanditeks.

Seega ei ole rohtu külluse vastu. Aga sellega on, nagu heaoluühiskonnas toidugagi, et ühtedel on ülearu ja teistel puudu, kuid ebatäiuslik jaotamise süsteem põhjustab selle, et kolmandik toidust visatakse pigem ära, kui et see vaeste ja näljasteni jõuab. Kuidas teha nii, et iga raamat igal ajahetkel oleks just selle inimese käes, kellel seda teost parasjagu vaja on, ja et võrdselt väärtustatud oleks nii üheöö- kui püsisuhe raamatuga? Siin on raamatuaasta nuputamisülesanne tehisarule ja keele­mudelile, meie aja Puulasele ja Tohtlasele, et nood valel põllul kündes või sootuks jõude vahtides mädanema või kärssama ei läheks.

Lõpetuseks üks ettepanek ka. Riigil on juba aastaid valmis juhendid, kuidas elanikkond peab käituma kriisi- või hädaolukorras ning mille varu peab igas kodus tingimata olema. Joogivesi, makaronid, patareiga raadio, priimus, küünlad-tikud ja muu, „et tulla iseseisvalt toime vähemalt üks nädal“, nagu selgitatakse lehel „Ole valmis“. Aga ei silpigi sellest, kuidas kriisitundidel või -päevadel hoolitseda oma vaimse tervise eest. Mis võiks olla meelt turgutavam kui kriisioludessse aheldatult kodus või koguni varjendis konutades, kui iga sekund tundub tunnipikkusena ning ka raadiost tuleb vaid hoiatusinfot, mitte meelelahutust, üksteisele oma lemmikraamatu ettelugemine. Päästeamet peaks raamatu juubeliaastal tingimata kohustusliku kriisivaru nimekirja lisama rea „seitse lemmikraamatut“. Lihtne, uhke ja tasuta!