-
Fukuyama loobib täiesti süüdimatult mõtteid, mida meie reformipartei söandab vaid häbenedes ja jõulumoosi sees välja öelda.
Francis Fukuyama, RIIKLUSE EHITAMINE. Tõlkinud Kait Kabun. Tänapäev, 2006. 152 lk
-
Politoloog Anu Toots: Res Publica võiks pigem otsida üles selle vana lepingu, mis Kallasega tehti.
Valle-Sten Maiste: Meie liberaalid ja sotsid on püüdnud suhestuda ka oma ilmavaate juurte ning teoreetiliste alustega. Mäletame Erharti ja Hayeki ning teisalt Giddensi eestindamist lausa erakondade initsiatiivil. Neis erakondades on inimesi, kes on oma ilmavaate apologeedid ja sügavad tundjad. Konservatismi baasi ja juurte osas pärast taasiseseisvumist mingit valgustust ei ole olnud ja tundub, et ka konservatiivselt…
-
Toomas Kiho: avaldame vaid neid tekste, mis ajas vastu peavad
Akadeemia on jõudnud 200. numbrini. Miks te ennesõjaaegseid numbreid oma arvepidamisse ei ole kaasanud?
-
Jaak Alliku idealistlik poliitlavastus Ugalas.
Alistair Beaton “Õnnetunne”. Tõlkija Martin Algus, lavastaja Jaak Allik, kunstnik Jaak Vaus, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Peeter Tammearu, Janek Vadi, Karol Kuntsel, Hilje Murel, Arvo Raimo, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste. Esietendus Ugala teatris 1. X.
-
Politoloog Rein Ruutsoo: valimiste eel keegi ise küll pükse alla ei lase.
-
-
Anne Lange, Ants Oras. Ilmamaa, 2005. 496 lk.
Andestatagu, et võtan kirjutada autorist, kellega olen kursis vaid hädapärast ja üldteada põhijoontes. Loodetavasti leiab Ants Orase elutöö tänapäevase kirjanduskäsitluse ja vaimuteaduste kontekstiski jätkuvalt väärilisi mõtestajaid ning ka Anne Lange ulatuslik töö biograafina saab õiglaselt kaalutud ja tunnustatud, seda nii moodsa biograafiakirjanduse kui ka ammuse monograafiate sarja “Eesti kirjamehi” (nüüd “Eesti kirjanikke”) taustal. Selles osas on allpool pakkuda vaid paar pinnalist esmamuljet. Siinkohal…
-
Liberaalsele humanistlikule progressile ei ole Pelevinist tuge ja vastavalt häälestatud kriitikud ei mõista temaga midagi peale hakata.
-
N097 pakub kriitilise kõrvalpilgu modernistlikule estetismihullusele.
-
Raivo Palmaru: ?Tahan läbi suruda kultuuri osakaalu tõusu riigieelarves?
Minister Palmaru sunnib mind esmalt ligi veerandtunnisesse mikrofonita vestlusesse. Küllap see on mingi taktika, kuid arusaam, et värske kultuuriminister meeldib, süveneb kõige kiuste. See inimene näib pakatavat idealismist, erinevalt kaalutletud karjerismist, mida nii sel kui teistel toolidel enamasti varjamatul kujul näha võib. Üldpoliitilistest ja teoreetilistest küsimustest rääkides on ministri jutt silmatorkavalt intellektuaalne, ei kuule veel elukutselise poliitiku harjumuspärast soga. Minister ei salga,…
