-
Augustis näeme, võimalik et läinud sajandi silmapaistvaimat naist, kes ei võlu ainult hea lavavormiga, vaid on elus õpikunäide postmodernistlikest identiteedisusserdustest, millele viitamine kultuuriõpikutes ei vaibu. Pirukas ei ole enam muidugi nii kuum kui nende totrate laulukeste loomisajal, mille koorekiht 20 aasta eest „Immaculate collection’ile” koondati või nagu aastatuhande lõpukümnendil, kui täht võrgutas karmi erootika ja A. L. Webberiga. Ja mitte enam nii hea kui „Ray of Light’i” ajal. Kardetavasti pole…
-
Eesti poliitikaelus on juba teist aastakümmet populaarsemad kaks teineteisele näiliselt vastanduvat näiliselt liberaalset erakonda, kelle populism on ülevoolav, kui on võimalik vohada ettevalmistatud ja soovitud radadel, kuid kelle esindajad poevad kätteõpitud lausete taha või üldse peitu, kui debatt ähvardab minna sisuliseks. Mõlemad erakonnad on eelistanud parteidistsipliinile truid isikupäratuid nukukesi oma ala mõtlevatele asjatundjatele, öeldes, et poliitiku asi on teha poliitilisi valikuid. Nii on sellest väitest saanud meil kompetentsi puudumise ja…
-
Marek Strandberg, riigikogu debatid meenutavad täna sellist formaalselt piiratud dialoogi nagu Pierre Bourdieu on kirjeldanud vaatajate arvu taga ajavas televisioonis toimuvat. On see kinni poliitikutes ja poliitilises kultuuris või siiski ka korralduses, mida annaks seadusandlikult muuta?
Riigikogu seadustatud kodukord välistab kaasahaarava ning sisusse süüvida võimaldava avaliku debati. Seadus omakorda on ju fikseerinud väljakujunenud poliitilise kultuuri. Avalik debatt ehk siis tõepoolest debatt, milles ilmneks ka osapoolte kompetents või siis selle tegelik…
-
Otse juubelilauast manalateele saatmisega ähvardatav ajalookultuur toob esile kultuuripoliitika ja kultuurkapitali rolli ülevaatamise vajaduse.
Detsembris tähistas ajalookultuuri kvartalikiri Tuna oma kümnendat ilmumisaastat. Samal kuul peetud Eesti Kultuurkapitali nõukogu istangul otsustati ajakiri aastaid eraldatud püsitoetusest ilma jätta. Nii on meie ilmselt kõige stabiilsemalt toiminud ja tuntuim ajalooväljaanne honorarifondist ilma ja sunnitud seda juhutoetustena taotlema. Tuleviku osas on vaid lootused ja ei mingit kindlust. Sama saatus tabas ka hiljuti taas ilmuma hakanud Ajaloolist…
-
Vestlus Ilona Martsoni ja Tiit Hennostega.
Ma ei mäleta ammu, et keegi kiruks näiteks Kanal 2, kuigi sealt tuleb hulgakaupa hulle asju. Ka totraid jälkusi tootvate lõbuajakirjade olemasoluga ollakse harjunud. Kui aga Postimees tegeleb mõttetustega, näiteks pöörab tähelepanu Maire Aunaste nõmetsemisele, siis see riivab haritud inimesi. Peaks ju olema ammu selge, et ka Postimees on toode ja seda peab müüma. Kas selle taga on mingi reliktne kujutelm, et ajaleht (Postimehe-nimeline eriti)…
-
Mihkel Raud elab uusaegse geeniusemuinasjutu omaenese kehastuses läbi ja tunneb, et on üha suurema pasa sees.
Mihkel Raud, Musta pori näkku. Tammerraamat, 2008. 280 lk.
Kui rock 80ndatel meedia tähelepanu pälvis, puudutati teemat rangelt kõrgkunstilistes terminites. Staare endid labaselt epateerima ei lastud. Ka noortelehe veerul andis kergemuusikas toimuvast aru tegelane, kelle leksika oli akadeemiliselt rangem kui tänastel Sirbi klassikaveergudel. Bravuur ja tissid jäid täiesti fookusest välja. Muusikakirjutisi ilmestasid bodybuilding’u asemel hullunult muusikalise…
-
Egge Kulbok korraldas läbi 1990. aastate Tartus festivali „Dionysia”, mis läks kümnendi lõpul kahetsusväärselt hingusele. Osalt küllap ka sellest valusast kogemusest tõukudes on Kulbok hiljem pühendunud kultuuripoliitikaalasele akadeemilisele uurimistööle. 1990. aastate kontekstis tundus „Dionysia” hinguseleminek ülekohtune. Olin mitmete muudegi üksikküsimuste puhul Kulbokiga sama meelt: meie kultuur tundus institutsionaalselt suletud, ebatraditsioonilise suhtes tõrjuv jne. Aastatega tunduvad need vanad kultuuripoliitilised vaidlused üha vähem huvi pakkuvat. Tartus on täna Eklektika, Genialistide klubi, mitmetahulised…
-
Inimlikust lahkusest ja kaastundest keeldumine suurema idee nimel on läänes üldomane.
Roger Osborne, Tsivilisatsioon. Tõlkinud Rein Turu. Varrak, 2008. 432 lk.
Varraku kirjastusel on kujunenud tänuväärne traditsioon tuua teatava perioodilisusega eesti lugejani mastaapseid ja intrigeerivaid õhtumaa kultuuri ja ühiskonda mõtestavaid käsitlusi. Sellised lähiajaloo vaated nagu Eric Hobsbawmi „Äärmuste ajastu”, Peter Watsoni „Kohutav ilu” või Tony Judti „Pärast sõda” hoidsid lugejat vangis pea pika suvekuu. Osborne’i sihiseades domineerib ajastudiagnostilisus mainitutest enamgi. Ometi…
-
Läinud nädalal hõlmas avalikkuse tähelepanu üks hüljatud laps. Hea Mihkel Mutt on sellega seoses arvanud, et järglased hakkavad õhtumaa heaoluühiskonnas funktsiooni minetama: pole enam varanduse, tiitli ja nime pärandamise ega surivoodil hooldatud saamise muret. Olgu viimastega kuidas on. Ühes pole ma Mihkel Mutiga nõus. Nimelt on nii mõneski ühiskonnas, kus järglasi soetatigi suures osas vaid nimetatud jm praktilisi funktsioone silmas pidades, beebide hülgamine olnud märkimisväärselt igapäevasem asi kui meil täna.
-
Pole saladus, et kojarahva seas leiab mõnigi kord enam lihtsat inimlikku mõistmist kui üksjagu omaenese egoga hõivatud maailmaparandajate hulgas.
Kivastiku ja Kasterpalu „Meie isa” kuulub selle teatriaasta koorekihti. SVETA BOGOMOLOVA
