-
Vestlus Ilona Martsoni ja Tiit Hennostega.
Ma ei mäleta ammu, et keegi kiruks näiteks Kanal 2, kuigi sealt tuleb hulgakaupa hulle asju. Ka totraid jälkusi tootvate lõbuajakirjade olemasoluga ollakse harjunud. Kui aga Postimees tegeleb mõttetustega, näiteks pöörab tähelepanu Maire Aunaste nõmetsemisele, siis see riivab haritud inimesi. Peaks ju olema ammu selge, et ka Postimees on toode ja seda peab müüma. Kas selle taga on mingi reliktne kujutelm, et ajaleht (Postimehe-nimeline eriti)…
-
Mihkel Raud elab uusaegse geeniusemuinasjutu omaenese kehastuses läbi ja tunneb, et on üha suurema pasa sees.
Mihkel Raud, Musta pori näkku. Tammerraamat, 2008. 280 lk.
Kui rock 80ndatel meedia tähelepanu pälvis, puudutati teemat rangelt kõrgkunstilistes terminites. Staare endid labaselt epateerima ei lastud. Ka noortelehe veerul andis kergemuusikas toimuvast aru tegelane, kelle leksika oli akadeemiliselt rangem kui tänastel Sirbi klassikaveergudel. Bravuur ja tissid jäid täiesti fookusest välja. Muusikakirjutisi ilmestasid bodybuilding’u asemel hullunult muusikalise…
-
Egge Kulbok korraldas läbi 1990. aastate Tartus festivali „Dionysia”, mis läks kümnendi lõpul kahetsusväärselt hingusele. Osalt küllap ka sellest valusast kogemusest tõukudes on Kulbok hiljem pühendunud kultuuripoliitikaalasele akadeemilisele uurimistööle. 1990. aastate kontekstis tundus „Dionysia” hinguseleminek ülekohtune. Olin mitmete muudegi üksikküsimuste puhul Kulbokiga sama meelt: meie kultuur tundus institutsionaalselt suletud, ebatraditsioonilise suhtes tõrjuv jne. Aastatega tunduvad need vanad kultuuripoliitilised vaidlused üha vähem huvi pakkuvat. Tartus on täna Eklektika, Genialistide klubi, mitmetahulised…
-
Inimlikust lahkusest ja kaastundest keeldumine suurema idee nimel on läänes üldomane.
Roger Osborne, Tsivilisatsioon. Tõlkinud Rein Turu. Varrak, 2008. 432 lk.
Varraku kirjastusel on kujunenud tänuväärne traditsioon tuua teatava perioodilisusega eesti lugejani mastaapseid ja intrigeerivaid õhtumaa kultuuri ja ühiskonda mõtestavaid käsitlusi. Sellised lähiajaloo vaated nagu Eric Hobsbawmi „Äärmuste ajastu”, Peter Watsoni „Kohutav ilu” või Tony Judti „Pärast sõda” hoidsid lugejat vangis pea pika suvekuu. Osborne’i sihiseades domineerib ajastudiagnostilisus mainitutest enamgi. Ometi…
-
Läinud nädalal hõlmas avalikkuse tähelepanu üks hüljatud laps. Hea Mihkel Mutt on sellega seoses arvanud, et järglased hakkavad õhtumaa heaoluühiskonnas funktsiooni minetama: pole enam varanduse, tiitli ja nime pärandamise ega surivoodil hooldatud saamise muret. Olgu viimastega kuidas on. Ühes pole ma Mihkel Mutiga nõus. Nimelt on nii mõneski ühiskonnas, kus järglasi soetatigi suures osas vaid nimetatud jm praktilisi funktsioone silmas pidades, beebide hülgamine olnud märkimisväärselt igapäevasem asi kui meil täna.
-
Pole saladus, et kojarahva seas leiab mõnigi kord enam lihtsat inimlikku mõistmist kui üksjagu omaenese egoga hõivatud maailmaparandajate hulgas.
Kivastiku ja Kasterpalu „Meie isa” kuulub selle teatriaasta koorekihti. SVETA BOGOMOLOVA
-
Riigielu puudutavate, iseäranis just sisepoliitiliste debattide tase on olnud Eestis pärast iseseisvuse taastamist läbivalt kesine. Igapäevameedia teeb üksikfaktide esiletoomisel kohati väga head tööd, kuid üldistavaks ja teoreetilisemaks süvenemiseks puudub tal jõud. Nõukogude aeg meile uue aja nõuetele vastavaid riigielu kommentaatoreid mõistagi ei pärandanud. Tänaseks ülikoolide juurde tekkinud poliitikaspetsialistid on aga akadeemiliselt küllaltki koormatud ning neid avalikus debatis kaasa kõnelema saada ei õnnestu sugugi alati. Vahel tundub, et sügava missioonitundega vanahärra…
-
Intervjuu Eesti tuleviku-uuringute instituudi juhi Erik Tergiga
Scanpix
-
Kulka otsused ei ole olnud lõpuni demokraatlikud.
Ajal, mil kogu Eesti peab majanduse jahenemise tingimustes püksirihma pingutama, näib „Õllesummerile” kehtiv käibemaksusoodustus muidugi karjuvalt ülekohtune. Jürgen Ligi tüüpi poliitikute ja populistliku ajakirjanduse koostöö tulemusena on see sõnum suvel dramaatiliselt mitut puhku esil olnud. Ühiskonnaelus on ometi asju, mille pideva poliitilise lehmakauplemise objektiks jätmine on lühinägelik. Mõtlen kas või hariduse ja teaduse rahastamise osakaalu hüppelise tõstmise vajadust, mida teadvustab kitsas, niigi tegemistega…
-
„Vahepeatuse” nappide karikeeritud isikulugude sisse on põimitud kõnekad osutused moodsa aja eluhoiakutega kaasnevatele veidrustele ja valule.
„Vahepeatus”: Jaanus – Alo Kõrve, Jaan – Argo Aadli, Jaana – Indrek Ojari. ASKO TALU
