Kindlasti polnud ma ainus, kes viimastel nädalatel ootas kannatamatult, millal valimised läbi saavad ning linnaruumi uputav ja postkaste ummistav reklaamireostus kaob. Ometi oli ju tegemist demokraatia pidupäeva või õigemini pidunädalaga. Millest siis selline vastumeelsus ja tülpimus?
Põhjusekobara pealmine kiht on esteetilist laadi. Ma tõesti ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kelle meelest oleks valmiste aegu pesunööridel tuule käes laperdavate PVC-palakate plagin või laternapostide otsa, bussipeatustesse ja järelhaagistele kinnitatud reklaamplakatitelt vastu vaatavate…
Juba Stalini ajast on teada, et kaebekirjal, mille on läkitanud grupp seltsimehi – olgu omast vabast tahtest ja ilmavaatest lähtuvalt või kannustatuna püüust lugeda võimulolijate silmist nende soove –, võivad olla saatuslikud tagajärjed. Eriti kui kaebuseuss satub viljakale ja hoolsasti kobestatud pinnasele.
Juuli teisel poolel esietendus Moskva teatris Sovremennik noore poola lavastaja Benjamin Kotzi „Esimene leib“. Rinat Tašimovi näidendis räägitakse ühe tatari perekonna elust tänapäeva väikelinnas. Sündmuste keskel on noored inimesed…
7. kuni 13. septembrini korraldatakse Tartus teatrifestival „Draama“, mis tänavu toimub koos Balti teatri foorumi ja Eesti etenduskunsti esitlusfestivaliga „draamamaa.weekend“. Festivalide programmi kuuluvad Tallinna Linnateatri „Balti tragöödia“ (lav Karl Laumets), Eesti Draamateatri „Kuritöö ja karistus“ (lav Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo) ning „Lehman Brothers“ (lav Hendrik Toompere jr), Von Krahli teatri „Pigem ei“ (lav Juhan Ulfsak) ja „Sa oled täna ilusam kui homme“ (lav Lauri Lagle), Ugala „Valged põdrad“ (lav…
Liia Kanemägi: „Rakendusteatri lavastuse valmimine on pidev dialoog: kogu aeg tuleb küsida, kuidas rühmas ühte või teist asja nähakse ja tajutakse, ning vastavalt sellele pilti korrigeerida.“
Segased ja piiratud olud toovad esile inimeste nutikuse. Muidugi mitte kõigi puhul, sest palju on neidki, kes kurdavad, halisevad ja langevad letargiasse. Uute võimaluste otsimine on siiski levinud: teate küll neid jutte, et kui üks uks sulgub, avaneb kuskil kohe teine uks või vähemalt kassiluuk. Mõelgem kas või kõigile neile toredatele ettepanekutele, mis hakkasid robinal tulema, kui kindralleitnant Herem oli andnud teada plaanist kaitseväe orkester laiali saata. Trummiga ahv või leierkastimees…
2020. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest tänavu jagatavate Eesti teatri auhindade puhul torkab varasemaga võrreldes silma erinevus, et lavastajaauhinna ja kunstnikuauhinna nominente ja laureaate ei vali enam välja sõnalavastuste auhindade žürii, vaid selleks moodustatud teatriliigiüleste auhindade ühisžürii. See 12 liikmega žürii koosneb viie liigižürii ja ühe erižürii esindajatest ning nende vaatluse all on nii sõna-, muusika-, balleti-, tantsu-, etenduskunsti- kui ka lastelavastused.
Miks oli tarvis tuua lavastaja- ja kunstnikuauhind…
Mõni aeg tagasi, kui Jüri Ratas oli veel peaminister, sattusin vestlema ühe toona koalitsiooni kuulunud ja nüüdseks opositsiooni langenud erakonna poliitikuga. Pahaaimamatult viisin jutu peaministri silmatorkavale andele anda küsimustele korrapäraselt ümmargusi vastuseid ja mõistagi ei olnud sealt enam pikk tee, et jõuda Jüri Ratta ümmarguste vastuste generaatorini.1 Olen ikka selle nutika veebividina poole pöördunud, kui mõni küsimus pakitseb hingel.
Kui otsisin vastust küsimusele, kus on kurva kodu, siis kiire vajutus klahvile…
Viis ja pool aastat tagasi rääkis Kirill Serebrennikov, Moskva nüüdisteatri ühe lipulaeva Gogoli keskuse kunstiline juht, kõrgelt hinnatud teatrilavastaja (Eesti vaatajad said 2016. aasta festivalil „Talveöö unenägu“ näha tema „Märtrit“) ja filmirežissöör (meiegi kinodes on jooksnud tema „Õpilane“ ja „Suvi“) intervjuus Sirbile: „See on humanitaarkatastroof, mis Venemaal toimub. Kultuuriministeerium, mis peaks aitama teatrikunsti arendada, peab ennast üleval nagu tsensuuriministeerium. Täidab keelavat funktsiooni, millel ei ole kultuuri arendamisega midagi pistmist. [—]…
Suvel ei rohtu ja talvel ei tuiska lund täis rada, mis viib teatrimaja juurde, kui seal etendatakse mõnda lustmängu.
Rakvere teatri „Oi, Johnny“, autor Ray Cooney, tõlkija Triin Tael, lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Yana Khanikova, liikumisjuht Helen Solovjev, muusikaline kujundaja Morten-Endrik Milder, valguskujundaja Roomet Villau. Mängivad Anneli Rahkema, Ülle Lichtfeldt, Margus Grosnõi, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Tarmo Tagamets ja Eduard Salmistu. Esietendus 16. I Rakvere teatri suures saalis.
Eks…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Jõelähtme lavagrupi „Keiserlik kokk“ (2019), lavastaja Maie Ramjalg, mängivad Priit Põldma ja Tiit Tammesson.Foto raamatust
Margus Ansu / Pm / Scanpix
Liia Kanemägi: „Rakendusteatri juhendaja ülesanne on välja selgitada, mis võiks rühma jõustada, anda selle liikmetele uue vaate olukorrale. Tähtsusetu pole ka neile pakutav võimalus ennast lihtsalt tühjaks rääkida.“Piia Ruber