Esiteks. Kesklinnas kõige rahvarohkemal liiklust täis ristimikul Viru keskuse bänneril kõrguda ei tohi! Kas ma tõesti tahan end siduda Viru keskusega, anda neile oma sümboolset rebel-kapitali? Teiseks. Pealtnäha neoliberaalsel feministlikul üritusel „Naiste hääl“ osaleda ka ei tohi! Samuti ei või ühismeediasse postitada muidu mõistlikku juttu ajava meesterahva klippe, sest kunagi aastaid tagasi käis tema saates poliitikakommentaator Ben Shapiro. Ja sa ju ei taha end selle nimega kuidagi siduda? Oled ikka…
Riste Sofie Käär näitab luulekogus „APS!“ mängu ja nalja kaudu inimeksistentsi absurdi, joonistab välja inimolu tobedad tahud ning viib need veel suurema absurdini.
Viimasel ajal on uudiste lugemine üks päeva ebameeldivamaid kohustusi – ühelt poolt võiks ju üks normaalne inimene jälgida, mis parasjagu siin ja mujal toimub, teisalt on masendava info maht nii suur, et vahel tekib küsimus, kas edasi lugedes on ühel tundlikul inimesel veel võimalik jääda täie mõistuse juurde. Vabadusse lastud retsidivistid, lonkav õigussüsteem, ühte rahvast annihileeriva riigi saatkonna avamine riigis, mis ise on omal nahal kogenud pikka okupatsiooni, kultuuri jätkuv…
Aliis Aalmann on kirjutanud järjekindlalt nii proosat kui ka luulet. Tema looming on raskepärane, lopsakas, veidi tume ja rusuv, kuid ometigi on lugejal sellega lihtne samastuda. Tegemist on väga nauditava küpse kirjandusega, küpse kirjanikuga.
Aliis Aalmanni nõudlikkus enese ja oma loomingu vastu äratab aukartust. Tegu on omamoodi „uue vana tüdruku“ kirjandusega – Aalmanni tekstid on korraga värsked ja vanamoelised.
Käisin sel suvel ühe oma noorusea lemmiku, 50 Centi kontserdil, mille lõpus, panditopside tagastamise järjekorras seistes panin tähele üht seaduspära: neil, kel käes rohkem kui kolm topsi, oli raha jagajateni jõudmise ajaks juba kolm korda rohkem topse käes! Pidulised, kes ei viitsinud pikas sabas seista, annetasid oma pandid neile, kel käes juba rohkem joogitopse kui ühele mõistlikule eestlasele sobinuks. Seisime seal sõbrannaga, mõlemal üks tops, ning tõdesime, et täpselt nii…
Carolina Pihelga seitsmes luulekogu „Ikka veel“ on kirjutatud verega. Lugedes on aimatav, et autor on pidanud üle saama (vale)häbist ja valust nii isiklikus kui ka kirjanduslikus plaanis.
Kuidas sai lüürilisest ja impressionistlikust Carolina Pihelgast feministlik tornaado, kelle hiljutised teosed on justkui jäämägi meie (mees)kirjandusmaastiku Titanicule?
On oluline rääkida emadusest võimalikult mitmekülgselt, muidu on oht see ülemütologiseerida. Pildil Cloe Jancise kaasav installatsioon, mis on loodud koostöös Tartu ülikooli etnoloogide Ester Bardone ja Eeva-Ruth Niitvägiga.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.