-
Tähelepanuta ei tohiks jääda ka need teaduslikud harrastustööd ja uurimused, mida tehakse-avaldatakse suurtest teaduskeskustest väljaspool ning mida enamasti ei retsenseerita ega tunnustata.
Teaduse jagamine pehmeks ja kõvaks pärineb vaimse lõnguse kõnepruugist. Selle järgi on teadus pehme siis, kui ta vajab edendamiseks peamiselt kirjutuslaua nurka, lugemisoskust mõnes võõrkeeles, toetusraha mingi väljaande koostamiseks ja avaldamiseks ning paari head arvutiprogrammi näiteks selleks, et arvutada välja veskite tootlus Äksis tollal, mil pastor Otto Wilhelm…
-
Laine Randjärve väitekirja põhiprobleemid, miks promovend läbi kukkus.
Göttingenis töötanud filosoofiadoktor (1951) Otto Alexander Webermann (1915–1971), heade tuttavate jaoks lihtsalt OoAaVee suri ratsutamisel arvatavasti südamerabandusse. Ta oli avarate huvidega õpetlane ja väga abivalmis rahvuslane, kes eluajal mingi suure ja ühtlaselt läbikirjutatud raamatuni ei jõudnudki. 1978. aastal ilmus tema pärandist saksakeelne teos Eesti valgustusajast pearõhuga Friederich Gustav Arveliusel. Teose olid kokku pannud ta kolleegid. Seda raamatut jõudis tollasesse Eestisse paar eksemplari,…
-
Meie oma inseneride töö osakaal jääb imaginaarseks.
Mõned tendentsid ei saa päris juhuslikult kujuneda. Võib-olla on kokkusattumuseks, et vähem kui aasta jooksul on eesti keeles ilmunud trükist kuus õpikut, mille sisuks on inseneriteaduste põhi ehk mehaanika. Üks neist esitab mehaanika üldfüüsika raames, kaks erialana, kaks profileerituna ehituses ja tehnilises mehaanikas, üks matemaatilise keele kaudu. Kõik on kõrgkooliõpikud, millest kõige ebatraditsioonilisem on Tallinna tehnikaülikooli professori Andres Lahe (1938) „Ehitusmehaanika” (Tallinn, 2012),…
-
Filoloog inseneriharidusest
Impulsse sellisel teemal sõna võtta on mul koguni viis. Kolm neist võib tõmmata kokku. Nii erinevate füüsikute nagu Nobeli laureaadi Petr Kapitza (1894–1984), professor Olli Lounasmaa (1930–2002) ja akadeemik Endel Lippmaa (1930) elulookirjeldustest (vastavalt Petr Kapitza venekeelne „Kirjad teadusest 1930–1980”, 1989; Olli Lounasmaa „Täällä ei näperrellä! Kylmäfyysikon kuumat paikat”, 2008 ja Tiit Kändler „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga. Dokumentaalne teadusromaan”, 2012) ilmneb, kuidas nad kõik on hinnanud oma uurimiskeskustes…
-
Ligi veerand sajandit tagasi rääkisid mitmed välismaised eksperdid, kelle ülesandeks oli Eesti teadust valideerida, buldooseri-efektist, mille eest nad, muide, hoiatasid. Efekt seisnes otsuses, mida (1) tuleb tõusuga arengu ehk eksponentsiaali eest ära kokku lükata või mida (2) on arukam lihtsalt ümber kaevata.
Eesti kultuuripärandi-korraldust rohujuure ehk kodu ja maailmakultuuri kõrgklassika (mis mõnel juhul võib viia Firenze-sündroomini) vahel pole kunagi valideeritud kahel põhjusel. Esiteks puudub selle töö jaoks välismaine sõltumatu kompetents ja…
-
Valeri Bezzubovit meeles pidades
Oma elu viimasel aastal, kevadsuvest 1990 hilistalveni 1991, oli dotsent Valeri Bezzubovil rohkem kui talle endale ja teistele meeldinuks, aega olla iseenesega. See polnud sabatiaasta enesetäiendamiseks või suuremaks uurimuseks. Ta töötas lõpuni, pidades loengu veel kümmekond päeva enne lahkumist meie keskelt 9. märtsil. Aja olla üksi ja pere keskel eraldas talle keemiaravi koos kiiritamisega Tartu ülikooli kliinikumi onkoloogiaosakonnas Senffi treppide kõrval Vallikäärus. Kirurgiline sekkumine polnud enam võimalik,…
-
9. septembril saab 80aastaseks humanitaar Heldur Niit. Kõige kauem, aastatel 1972–2007, on ta töötanud ajakirja Keel ja Kirjandus osakonnatoimetajana, ühendades oma isikus nii erisugused valdkonnad nagu kirjandusteadus ja kirjanduslugu, folkloristika ning ajalugu. Viimane oli selle kuukirja veergudel aastakümneid õieti kontrabant, kuid ajaloolastel siis oma perioodikat polnud. Hariduse poolest folklorist, toimetas Heldur Niit nagu entsüklopedist, keda ta leivateenistuse mõttes ENE esimest trükki tehes oligi olnud.
Isegi väga hea autor vajab toimetajat, kuid…
-
priit pedajas
Preemiad kipuvad inimesi võrdsustama. Ma ei mõtle mitte ainult summa suurust, vaid eeskätt laureaatide üheaegsust ning kuulumist samasse ritta preemia juba saanutega. Ajalooliselt astub kes tahes looja avalikkuse ette siiski ainult talle omasel moel, s.t kordumatult, ja väga harva, kui keegi peab järjekorra „õigsusest” rangelt kinni.
-
Umbes sellal, kui Põhiseaduslik Assamblee oli jõudnud oma tööga keskkohast üle, pani Tartu ülikooli tollane rektor professor Jüri Kärner ette, et võtaksin käsile kõrgkoolide ja teadusasutuste autonoomia. Küsimus ise oli täiesti arusaadav: kui palju tohib riik – erakapitalist me otseselt ei rääkinud – kirjutada õpetamis- ja uurimistöös ette? Me ei kasutanud nii paatoslikke sõnu kui „lojaalsus” ega läinud labaste lauseteni nagu „kes maksab, see tellib”. Meie sõnad või õigemini mõtted…
-
Mõni aeg tagasi osutas Kajar Pruul, Vikerkaare osakonnatoimetaja juba nõukogude ajal, kuidas meil ajakirjanduses on jooksev kriitika paigast ära. On tõesti. Kahtlemata leiab “Saaremaa viin” sagedamini tutvustamist kui mis tahes raamat. Ja ühtegi Eesti Vabariigi põhiseaduse arvustust pole ma üldse kohanud.
