
Harilikud ehk lõplikud mängud ei ole päris mängud, sest nad õpetavad toime tulema reeglite ja tihti vägivaldse ühiskonnakorralduse piires, kus pidevalt kutsutakse esile kaotajaid ja võitjaid.


Antropoloogid ei suuda ikka veel teistsugust tõsiselt võtta. Seetõttu on vaja teha revolutsioon iganenud antropoloogias.

Ökonomistid ei jutusta vastastikusest abist, vaid rõhutavad rikaste tähtsust ning õigustavad ebavõrdsust. Aga just neid võetakse tõsiselt.

Mis juhtub kriitikaga ja protestiga, kui nad muutuvad osaks „tervislikust dieedist“? Nad muutuvad jõuetuks ja kergesti bränditavaks.

Krulli ajakäsitus ei ole lineaarne ega ajalooline, vaid müütiline. Müütiline aeg on see, mis on ajaloo hammasrataste vahele jäänud, kasvunarratiivi ja ajalooliste põhjuste-tagajärgede pragudesse ära kadunud.

Valgustuslik ratsionaalsus on lahutamatult seotud võimuga: see on instrumentaalne, mehelik, allutav, tugev.

(Neo)liberaalse vabaduse püüdlus on hukatustee, mille lõpus leegitseb läbipõlemise põrgu.

Milles siis asi, et venekeelse vähemuse kõnevõime veel eelmisel aastal eesti kultuuri ehmatas?
Sajandivahetuse utoopiline ettekujutus internetist kui vabaduse/vabastuse ruumist, uute demokraatlike kogukondade sünnipaigast on haihtunud.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.