Donna J. Haraway, Raskustes püsimine. Hõimuloome ktulutseenis. Tõlkinud Epp Aareleid, toimetanud Margus Ott ja Neeme Lopp. Järelsõna kirjutanud Raili Marling. Kaane kujundanud Maria Muuk. Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2024. 416 lk.

1.

Ameerika mõtleja Donna J. Haraway kuulub nende sekka, kelle eesmärk on anda jõudu ja häält neile, keda kiputakse vaigistama, nõrgestama ning seetõttu ühiskondlikult lausa olematuks pidama. Tema kirjutus on suunatud rõhumise, väljaheitmise, väljasuretamise, domineerimise, hülgamise, genotsiidi, ekspluateerimise jmt vastu. Kuid Haraway ei kirjuta otseselt vastu, tema pearõhk ei ole kritiseerimisel, vaid millegi uue loomisel. See tähendabki ennekõike ruumi tekitamist ja andmist neile, kes ei saa kõnelda, sest nende hääl kostab kõigest mürana, ning neile, kes ei ole nähtavad, sest nende olemine kaob tavapäraste jaotuste ja hierarhiate pragudesse ära. Feministlik teooria, mida Haraway esindab, on meile õpetanud, et just äärealade, marginaliseeritute positsioonidelt on võimalik tuvastada probleeme, mida ei märgata kõrge staatusega, privilegeeritud positsioonilt.

Haraway nõustub paljude teiste, eriti põliselanikest kriitikutega, et ka antropotseeni mõiste on sõnastatud n-ö juhtivalt positsioonilt: „Antropotseen on terminina kõige lihtsamini mõistetav ja kasutatav jõukatest klassidest ja piirkondadest pärit intellektuaalide puhul. See ei ole sobiv termin kliima, ilma, maa, oma riigi eest hoolitsemise või ka palju muu jaoks suures osas maailmast – eriti (ehkki mitte ainult) põlisrahvaste seas“ (lk 101). See saab eriti hästi selgeks siis, kui mõelda, et antropotseen seab keskmesse inimese kui liigi, mille mudeliks on „planeeti hävitav tegevjuht“ (lk 76). Sellest katusekorterist on kliima kuumendamine ja elusolendite väljasuretamine tõesti inimliigi tegu, sest ka koloniseerituid ja ekspluateerituid kujutatakse tegevjuhi näo järgi.

Antropotseen on nimetus ajale, mil hävitamise tagajärjed on rikastesse riikidesse pärale jõudnud. Nn kolmanda maailma või globaalse lõuna ühiskonnad ning põlisrahvad on koloniseerimise ja ekstraktsiooni varemetes elanud aga juba pikka aega.¹ Ühes intervjuus selgitab Haraway: „Tõrkusin antropotseeni mõiste vastu, sest see tõstis esile anthropos’e – Inimmehe –, justkui oleks terve liik üksnes inimeseks olemise tõttu pannud toime antropotseeni nime väärivad kriisid ja hävitustööd; kuid jutt käib siiski ajaloolistest protsessidest, mille juured on nelja-viiesaja aasta tagustes süsteemides, millega maailm ümber kujundati: orjapidamisel põhinev istandus ja kapitalismi teke. Just neis süsteemides loodud rikkus on meid toonud me praegusesse olukorda. Minu meelest ei ole see liigi tegu.“²

Antropotseen on ühest privilegeeritud vaatenurgast tehtud üldistus, mis rakendatakse tervele inimkonnale. Planeedi kallal toime pandav hävitustöö on muudetud inimliigi sisemiseks, vaat et bioloogiliseks loomuomaduseks. Selle lükke võib kokku võtta ühe Olga Tokarczuki tegelase sõnadega: „[K]ui inimesed ütlevad „kõik“, „alati“, „mitte kunagi“, „igaüks“, võib see puudutada vaid neid endid …“³ Kui öeldakse, et inimliik või inimene kui elusolend üldiselt hävitab planeedi elustikku ning põlisrahvaste ühiskondi, siis tuleb seda võtta kas ülestunnistusena või tõendusena sellest, et tegevjuht Inimmees on suutnud kehtestada oma narratiivi, mille varjus teistsugused lood kostavad üksnes väljamõeldiste ja muinasjuttudena – ehk meie kõrvadele mürana.

2.

Raamatu „Raskustes püsimine“ põhimure ongi see, kuidas tuua nähtavale need teistsugused lood, mille peategelaseks ei ole Inimmees (see ingl Man ja pr Homme). Kuid veel tõsisem väljakutse on nende lugude muutmine tõsiseltvõetavaks. Seda võimaldava mõistelise raamina pakub Haraway välja ’ktulutseeni’. Nimetus tuleneb vanakreeka sõnast khthōn, mis tähendab maad, pinnast. Ktulutseen on niisiis nimetus maiste olendite ajajärgule, mis „erinevalt antropotseenist või kapitalotseenist koosneb [—] kestvatest paljuliigilistest lugudest ja koos-toimimise praktikatest endiselt ohustatud aegadel, ebakindlatel aegadel, mil maailm pole valmis ega taevas alla kukkunud – veel“ (lk 108). Võrreldes teiste tänapäevaste „tseenidega“ ei ole ktulutseenil peategelast, ei ole algust ega lõppu: see on paljune ning alati juba seal, samas mitte kunagi päriselt kätte jõudnud, lõpetatud.

Ktulutseenis on palju tegelasi, aga siin ei ole peategelast, kangelast. Need tegelased ei ole aga üksnes inimesed, vaid kõiksugu „maakad“ (eestikeelses tõlkes esinevad nad „terralastena“, ingl terrans) ehk „ktoonilised olendid“. „Maakate“ kategooria alla ei kuulu üksnes linnud, loomad ja masinad, vaid ka nähtamatud maised jõud, nagu esivanemad, tuul, elemendid, jumalused – kõik, kes elavdavad maailma, hoiavad seda liikumas ning teevad siin elamise üleüldse võimalikuks. Antropotseeni valitseb üks kangelane, kes muudkui ammutab maa sügavusest energiat ning sedasi eraldab „maakad“ maast – ja hävitab lõpuks iseennast, sest ka temal ei ole enam kuskil elada. Ktulu­tseenis toimetavad paljud tegelased, kes omavahel lõimudes, põimudes ja sõlmudes moodustavadki selle kanga, millest Maa üles ehitub. Inimmees lööb sellesse kangasse käärid ja eraldab olendid üksteisest: metsa võtame maha ja põletame ära, küll need linnud ja loomad omale uue elupaiga otsivad … „Maakad“ jutustavad sellest, kuidas see kangas kooti ja kuidas ta koos püsib.

Nii et need uued lood, subjektid, tegutsejad, keda Haraway püüab nähtavale tuua ja luua, ei ole sugugi uued selles mõttes, et nad teostaksid katkestuse vana ja uue vahel. Haraway „uus“ ei ole ses mõttes sugugi modernne uus, mis eeldab lõhet arenenu ja primitiivse, innovatiivse ja iganenu vahel. Ta ei loo „uut inimest“, „uut maailma“, „uut tsivilisatsiooni“. See oleks näide autopoieesist, eneseloomest, millega olend eraldab ennast taustast ning moodustub katkestuse kaudu indiviidina. Autopoiees on modernse inimindiviidi sündi kirjeldav mudel: eraldumise teel luuakse sisemine ühtsus. Kui Haraway räägib loomingust ehk poieesist, siis hoopis sümpoieesi ehk koosloome terminites: „Poiees on sümktooniline, sümpoieetiline, alati läbi ja lõhki partnerluses, selles pole alustavaid ja edaspidi suhtlevaid „ühikuid““ (lk 77). Ökosüsteemid on muidugi parim näide sümpoieetilistest süsteemidest, kus isedus sõltub suhete võrgustikust, millesse ta on kätketud. Ja sellesse võrgustikku on hõlmatud nii teised elukad kui ka kliima ning surnud olendid. Ökosüsteemide puhul saab eriti hästi selgeks, et koosloomine ei ole mitte katkestuse tekitamine uue ja vana vahel, vaid püsimise tingimus. Uue loomine ei vastandu püsimisele, vaid on maailmas kestmiseks hädavajalik. Uus tähendab siin ennekõike suhteid, saamisi, kujunemisjooni, mida mööda teistega koos eksisteerida. Neist suhetest moodustubki elu kangas. Looming on hooldamine ja taastumine, mitte areng ja arendus. Raskustes püsimine tähendab suhtevõrgustiku hooldamist.

Selgitades sõna „ktulutseen“ teise poole algupära ehk kainos’t (mis tähendabki uut), kirjutab Haraway: „Alguste aegades ei ole midagi, mis nõuab olnu või ka eeloleva minemapühkimist. Kainos võib olla täis pärandeid, mäletamisi ning ühtlasi tulemisi ja hoolitsemist selle eest, mis võib veel tulla. Minu jaoks tähendab kainos tihket kestvat kohalolu, kus ajalikkuse ja ainelisuse kõikvõimalikud käsitlused on omavahel otsekui seeneniidistikuna ühendatud“ (lk 34). Algus on hakkamine, pealehakkamine, elama hakkamine, ettevõtmine. See eeldab kestvust, järjepidevust, jätkuvust, ajalisust, mida Haraway tähistab inglise keeles sõnaga ongoingness. Iga uus on vana elustamine, uuesti alustamine, iga algus tõmbab juba tulevikku lähemale. Seega ei ole ongoingness puhtalt olevik või see, mis praegu toimub, vaid mineviku-oleviku-tuleviku kooskohalolu. Ja just seetõttu tuleb säärase ajalisuse eest hoolt kanda, sest koos parasjagu toimuva kadumisega hävib ka minevik ega saa enam valmistada tulevikku.

3.

Haraway ktulutseen on paljusus nii ruumiliselt (pindmiselt ja sügavuti) kui ka ajaliselt (aeg on „tihke“, koondades mälu ja ootust, praegust hetke, ammu möödunut ning alles tulevat), igatpidi läbipõimunud ja vastastiksõlteline suhtevõrgustik. Aga ta on ka habras ja lõplik (nagu elu ikka), teda ähvardavad katkestused, mida õigustavad lood ja müüdid, mida meie praegune ühiskond kipub esikohale seadma ning tõsiselt võtma. Need on lood, mis jutustavad eneseteostusest, unistuste elluviimisest, rikastumisest, majanduslikust arengust, iseseisvuse ja autonoomsuse saavutamisest. Need kõik on „maakatest“ ehk ligimestest eraldumise lood.

Hooldamise ja taastamise ehk vastastikuse abi lood, mis õigustaksid jätkuvust ning aja tihkust, on arengule ja (suur)arendustele suunatud ühiskonnas teisejärgulised. Või täpsemini, nad on pagendatud muinasjuttude ja fiktsiooni valda, mistõttu neid ei ole võimalik tõsiselt võtta. Ökonomistid ei jutusta vastastikusest abist, vaid rõhutavad rikaste tähtsust ning õigustavad ebavõrdsust. Aga just neid võetakse tõsiselt. Hooldamist ja taastamist kohtab tänuväärselt tihti lasteraamatutes ja -filmides, kus paljuliigilised suhtevõrgustikud ja tihke aeg on pigem norm kui erand.

Üks suurepärane hiljutine näide on parima animafilmi Oscari pälvinud „Vooluga kaasa“,⁴ mis esitabki loo anarhismist haruldaselt positiivses valguses. Kuid varem või hiljem öeldakse lapsele, et need on kõigest jutud, (kahjuks) räägib see ökonomistionu „Aktuaalses kaameras“ tõelisest tegelikkusest: Rail Baltic tuleb ehitada, muidu …

Haraway püüabki sellele kõledale, masendavale ja rõhuvale ökonomisti-realismile vastumürki leida lugudest, mis toovad ühte aegruumi kokku eri liikidest olendid, surnud ja elavad, orgaanilised ja anorgaanilised. See kogunemine muudab tegelikkuse palju värvikamaks ja põnevamaks. Haraway jutustab vast(ut)amisvõime tekkimisest ja hoidmisest paljuliigilistes keskkondades. Kui tekivad kestvad suhted tuvidega, hobustega, lammastega, esivanematega, siis samal ajal tekib ka vast(ut)a­­mis­võime: õpitakse vastama teiste küsimustele, nõudmistele, vajadustele ning võetakse endale kohustus teise eest hoolitseda. Sellise vast(ut)amisvõime kaudu tekivad hõimusuhted. Ei olda küll veresugulased, aga vastutatakse üksteise heaolu eest, kutsutakse üksteist külla, kostitatakse ja nõutakse teatud viisakust jne. Seejuures ei ole sugugi kindel ega ettemääratud, mis külas saama hakkab, kes veel tuleb, võib-olla astub läbi mõni kutsumata külaline … Hõim ei ole paigas samamoodi nagu liigipõhine perekond, mis taastoodab sama. Hõimuloome on erinevuse loomine. Ja erinevuse loomine on ennekõike suhestumine kellegi teistsugusega.

Läänelik teooria tavatseb teisega suhestumist mõtestada samastamise terminites, kuni selleni välja, et teistsugusust saab mõista ainult absoluutsena: et teine püsiks teistsugusena, ei tohi temaga üldse suhestuda. Minu meelest paistab sellisest mõtlemisest läbi koloniaalne ja imperiaalne poliitika, mis muudkui samastab ja omastab. Sest miks ei võiks mõelda nii, et kui teisega, võõraga, kummalisega suhestutakse, siis muututakse ise teistsuguseks, muundatakse iseennast koos teisega? Sellised vastandlikud hoiakud olidki Eduardo Viveiros de Castro meelest iseloomulikud eurooplastele ja Ameerika indiaanlastele: „[I]ndiaanlastel ei olnud maniakaalset iha oma identiteeti teisele peale suruda, samamoodi ei tõrjunud nad teist, et panna maksma oma etniline ülimus. Pigem üritasid nad teisega suhte loomise kaudu [—] enese identiteeti muundada.“⁵

Kui Haraway pakub hõimuloome mudelina välja külaskäimise, siis see tähistab just säärast praktikat, kus külla minnes, teise käekäigu vastu huvi tundes, tema ees vastutust võttes ja viisakas olles muundatakse iseennast. Külaskäimise lood ei ole kangelaslikud samastamise ja enese pealesurumise lood, vaid jutustavad sellest, kuidas seltskond erinäolisi tegelasi üheskoos midagi ette võtab ja sedakaudu koos-muutub. Külast ei tulda tagasi iseendana: „Külaskäimine on subjekte ja objekte loov tants, ning koreograaf on trikster“ (lk 211).⁶ Reaalsuse rikastamiseks tuleb minna külla. Kohtudes võõraga, teisega, kelle eest ometi vastutatakse, kelle ees on tekkinud kohustused, saab vähemalt mõneks ajaks välja ökonomisti kõlereaalsusest, kus peetakse tähtsaks ainult sedasorti tegelast, kes tegeleb vaid iseenese vajaduste rahuldamise, rikastumise ning paljunemisega. Selline reaalsus on neodarvinistliku evolutsioonikäsituse ja neoliberaalse majandusteaduse kaudu imbunud kõikjale. See räsib meid seestpoolt. Sellele ei tohi anda jõudu muuta külaskäimine fiktsiooniks, üksnes muinasjutuks, mida võidakse küll jutustada lasteraamatutes, kuid mida täiskasvanud enam ei usu. Ökonomisti kõlereaalsus on lihtne, majandust on lihtne kasvatada, sest seda osatakse. Kuid see ei ole see reaalsus, mille nimel keegi meist võidelda tahaks (kui me ei istu just katusekorteris juhitoolis). Külaskäimise nimel tasub võidelda, sest küllaminek on mäss kõlereaalsuse vastu. Selle kaudu paljundatakse maailmu, mitte ei kopeerita Inimmehe nägu. Muutmaks hooldamise ehk vastastikuse abi lood tõsiseltvõetavaks, tuleb ilmselt töötada hierarhia ümberpööramise nimel: kõlereaalsus fiktsiooniks ning külareaalsus (taas) müütiliseks.