-
Eesti teatril on kombeks mitu Krappi korraga.
VAT -teatri „. . . . viimane lint / Saare esimene lint”, kontseptsiooni autor Tanel Saar, näitejuhid-konsultandid Rait Avestik ja Aare Toikka. Mängisid Tanel Saar ja Hanna Allsaar (T-teater). Esietendused 8. IX Tartus teatrifestivalil „Draama” ja 17. IX Tallinnas rahvusraamatukogu tornisaalis.
Eesti Draamateatri „Krappi viimane lint. Sammumisi”, autor Samuel Beckett, lavastaja Rein Oja. Mängivad Ain Lutsepp, Kaie Mihkelson ja Ester Pajusoo. Esietendus 7. XI Eesti Draamateatri…
-
Osavõtuteater pole mugav saalisistumine, vaid intensiivne kaasloomine.
Rahvusvaheline nüüdisteatri festival „Baltic Circle” 17. – 21. XI Helsingis.
„Kas sa tuleksid minuga korraks õue?” küsib minult talviselt riietunud mees. Väljun koos temaga Helsingi kesklinnas asuva Espan Lava klaasist suvemajakesest ning järgnen talle lumevaibaga kaetud süvendi juurde pargis – muul ajal on see ilmselt tehistiik, aga hetkel seisab keset lund vaid üksik telliskivi. Kaaslane asetab sinise mati kivi ette ning annab märku,…
-
Autoriteatri mõiste asemel võiks kasutada protsessidramaturgia mõistet, mis koondab nii lavastajadramaturgia kui ka kollektiivse loome.
Manifestid on toredad, sest ajavad kindla peale kellelgi harja punaseks isegi siis, kui need pole eriti põhjalikult argumenteeritud. Ivar Põllu autoriteatri ääremärkused (25. VIII Postimees) ei pälvinud küll nii laialdast vastukaja kui mõni päev hiljem avalikkuseni jõudnud tööandjate manifest, aga ega eesti teatriringkond ole ka oma parimatel päevadel olnud pooltki nii aktiivne kaasamõtleja kui meie…
-
Vaadates samal festivalil tulevikutegijaid ja olevikutähti, mõjub see üsna samamoodi kui juua segamini veini ja õlut – pärast pea valutab ning kuigi mällu on talletunud eredaid hetkigi, tuleb olnule lõpphinnangut andes enesele tunnistada: ehk poleks mõlemat pidanud. Paratamatult mõjuvad Hooman Sharifi, Anne Teresa De Keersmaeker, Vava Ştefănescu ja Mart Kangro mõõdupuudena, mille järgi hinnata alustavate etenduskunstnike potentsiaali. Ja see on muidugi ebaaus.
-
„Vargamäe varjus” pingsamad stseenid on need, kus laval Ülle Lichtfeldti isikus Mari ja Indrek Saare Juss-Indrek.
Albu valla „Vargamäe varjus”, autor ja lavastaja Urmas Lennuk, lavastusdramaturg Siret Paju, kunstnik Mihkel Ehala, kostüümikunstnik Liisa Soolepp, muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll, tantsujuht Tanja Mihhailova. Mängivad Ülle Lichtfeldt (Rakvere teater), Indrek Saar, Tarvo Sõmer (Rakvere teater), Velvo Väli (Rakvere teater), Ülar Kütismaa, Maria Kraav, Agatha-D ooni Murro. Esietendus 30. VII Vargamäel A. H. Tammsaare…
-
Lauri Lagle lavastus „Kas ma olen nüüd elus” on enneaegne laps, kuid nurisünnitusest on asi kaugel.
Eesti Draamateatri „Kas ma olen nüüd elus”, autor Siim Nurklik, lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Liisi Eelmaa. Mängivad Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Kristo Viiding. Esietendus 11. IV Eesti Draamateatri väikses saalis.
Lauri Lagle kolmas lavastus „Kas ma olen nüüd elus” on enneaegne laps – nurisünnitusest on asi küll kaugel, aga mõne lisanädala proovidega oleks…
-
Teater NO99 ja Tallinna Linnateater esinevad retseptsioonis vastandpaarina ja ometi on need kaks lavastust erimeelsusest kaugel.
Edward Albee, „Kes kardab Virginia Woolfi”, tõlkinud Lydia Mölder ja Peeter Sauter. Lavastajad, kunstnikud ja muusikalised kujundajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Mängivad Hendrik Toompere jr (külalisena Eesti Draamateatrist), Marika Vaarik, Sergo Vares ja Mirtel Pohla. Esietendus 7. XI 2009.
Edward Albee, „Kes kardab Virginia Woolfi”, tõlkinud Lydia Mölder, toimetanud Triin Sinissaar. Lavastaja Mladen Kiselov…
-
Idee kipub kaduma fantaasiasse, visuaalselt kirevasse ja meelelahutuslikku esituslaadi.
Harriet Beecher-Stowe – Tiit Ojasoo – EneLiis Semper, „Onu Tomi onnike”. Lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Mängivad Andres Mähar, Marika Vaarik, Eva Klemets (külalisena), Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Inga Salurand, Sergo Vares. Esietendus 8. VIII , NO 99.
Varases teismeeas sai ikka kuuldud hirmujutte, et ega see suudlus muud ole kui 99% tatti ja 1% toidujäänuseid. Suuremana on muidugi…
-
See on juba mitu head aastat nii, et kui kirjutad endale märkmikku üles „Draama” kuupäevad, võid sellele järgnevale nädalale lisada märke „kõik on pahased ja kirjutavad kirju” – mõni statuut kohe pakub lõputult vaidlusi. Tore, et meie kiires maailmas mõned asjad kunagi ei muutu.
-
Kas suveteater tähendab ka midagi muud kui suvel tehtnud teatrit?
Suvi on läbi, on aeg teha kokkuvõtteid – tegelikult võiks nii iga kuu viimase Sirbi teatrikülge alustada (september on läbi, on aeg teha kokkuvõtteid), sest suveteater on ammu mõistena selge sisulise tähenduse kaotanud, olles vaid ähmane ajaline määratlus. (Eestis ei tea kunagi, millal jälle külmaks läheb.) Kaks aastat tagasi arvasin Eesti Päevalehes („Eesti suveteater on aja jooksul näo kaotanud”, 8. VIII…
