Vähemalt näiliselt on kogu presidendi valimise protsess parteide tagatoast avalikkuse ette toodud.

Praegu lihtsalt pole visuaalsete vaatemängude ja poliitiliselt ebakorrektsete trash-revüüde aeg.
Varem on ennustamine lihtsam olnud: ikka on olnud selgelt üks kunstnik, kes on teistest täpsemini EKKMi ruumi oma teostele allutanud ja vunki juurde andnud, tänavu mitte.

Sõna „kultuur“ esineb haldusreformi eelnõus, selle seletuskirjas ja ekspertide hinnangutes vaid mõnel harval korral ja suurt kultuurikulude osakaalu eelarves käsitletakse pigem probleemina.
Sellest, et võiks teha Vene teatri näitlejatega koostöös kahe kõrvuti elava rahva dialoogitusest lavastuse, on mitmes teatris räägitud juba aasta(kümne)id.

Heie Treier: „Ma tahan teada, mis toimub ja siis seda teistele ka jagada. Ma lähtun ikkagi etteantud näitusest, mitte ei punu omi asju sinna juurde.“

Aivar Mäe: „Ma joondun autokraatia järgi: kui ma vastutama pean, siis pean ma ka teadma, mis toimub.“

Vaevalt Hans-Thies Lehmann tahtis, et postdramaatilisest saab arusaamatu teatri sünonüüm.

Nii sotsiaalsete garantiide parandamine kui koolimajade ehitamine eeldab kultuuriministeeriumi koostööd teiste ministeeriumidega.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.